Dodge Charger LX – mis loom sa oled?

#25 Dodge Charger 3.5 V6 2009a

Esimene kuu aega hakkab Chargeriga tasapisi täis tiksuma ning algsed hirmud selle aparaadi suhtes osutusid põhjendamatuks. Igasugune kogemus ju ameeriklastega puudus, kui just teise põlvkonna Ford Probe välja jätta (ja noh, see oli ju tegelikult pigem Mazda).

Dodge Charger’i peale mõeldes kangastuvad pildid kuuekümnendate ja seitsmekümnendate muskelautodest ebaratsionaalselt suurte V8 mootoritega. Aga minu oma on ju hoopis sedaan. Okei, küll pisut kurja välimusega, aga siiski rohkem nagu pereauto. Ja paraku ka tagasihoidliku 3.5 liitrise V6’ga, mitte suure ja piraka 5.7 liitrise V8 HEMI’iga. Muuseas, sellele pakuti ka SRT-8 versiooni puhul 6.1 liitrist Hemi katlamaja kapoti alla. Diiselmootoreid ülde ei saanudki, sest nendega sõidavad ainult napakad eurooplased.

Kuigi välimus on üsnagi põnev, siis paraku ameeriklased pole interjöörile liigselt panustanud. Disain on kergelt öeldes ilmetu ning odavat ja klõbisevat plasti jagub ohtralt. Esimese hooga nagu häiris pisut, kuid peale mõningast sõitmist harjus ära. Isegi rool ei tundu enam veider ja kole. Ilmselt nahksisu aitaks paremale salongi üldmuljele kõvasti kaasa.

Ruumikus on muidugi eeskujulik, kuna auto on lihtsalt suur. Ja arvestades keskmise USA kodaniku rämpstoidu lembusest tingitud tagasihoildikku ülekaalu, siis on see igati loogiline. No kuidas need sõin-just-kaks-pitsat-ja-neli-bigmac’i-lõunaks tegelased sinna muidu ära mahuks. Otse Chargerist kolmanda seeria Bemarisse (E92) istudes tundus viimane kohe eriti pisike ja miniatuurne – armatuur on kohe sul vastu rinda, nina puudutab esiklaasi ja üleüldse pole võimalik autos ringi joosta.

Kisub mölaks

Aga aitab küll sellest taustajutust, sest seda on võimalik niigi igalt poolt internetist lugeda. Liigselt pole mul selle nelja nädala jooksul miile odomeetrile juurde kerinud, kuna kodukontor ja jutud ning sõidud on enamasti kas poodi või siis pigem niisama ringi hullamised. Sõita on Chargeriga endiselt lõbus ja seda eelkõige libedate tänavate tõttu – see suur laev liputab oma saba üsna meeleldi, kuid samas püsib kindlalt tee peal ning ei kipu hammustama. Tagavedu on talvel lihtsalt paganama fun.

Kuigi olen erinevate proovisõidu-aparaatide V8 bi-turbo helidega korralikult ära rikutud, siis Charger üllatab endiselt mõnusa urinaga. Siinkohal on muidugi peamiseks süüdlaseks mõne eelneva omaniku poolt paigaldatud väheke tummisem väljalaskesüsteem. Paraku on aga kisa rohkem kui minekut ning nullist sajani jõudmiseks kulub üle seitsme sekundi.

A kuidas on juhitavus? Taaskord üllatus positiivse poole pealt. Põhjuseks pisike asjaolu, et Dodge kuulus tollel ajal koos Mercedes-Benz’iga DaimlerChrysler korporatsiooni alla ning insenerid saadeti Saksamaale asja uurima, kuidas teha autole hea vedrustus. Tulemusena laenati nii mõnedki komponendid E-klassi käest ja Charger käitub üsnagi tsiviliseeritult. Üleliigne kõikumine ja õõtsumine puudub ning auto läheb tõepoolest kenasti sinna, kuhu teda rooliga sundida üritad.

Müraisolatsiooniga üleliigset vaeva pole nähtud ja seda on maanteel ka pisut tunda. Linnas ringi kulgedes on see aga igati okei, sest laseb kenasti meeldivat väljalaskeheli tuppa. Helisüsteem on küll varasemate omanike poolt järele aidatud, kuid jääb siiski tagasihoidlikuks. Boonusena on tal sees USA raadio, mistõttu enamus meie jaamu jäävad püüdmatuks.

Mis ma temaga vahepeal teinud olen?

Juba enne vahetusdiili oli teada, et auto vajab pisut iluravi. Vasaku tagatiiva alumist serva oli rooste kergelt purema hakanud ning kõrvalistuja uksel haigutas suur mõlk koos korraliku kriimuga, mis jooksis esitiivale välja. Nii seda asja loomulikult jätta ju ei saanud (kuigi eelmist omanikku see polnud väga seganud).  Seega tuli hakata oma väiksele vennale korralikult pinda käima, kes on juhuslikult automaaler. Ja veel paganama hea.

Aga no ei olnud võimalik kuidagi päevasel ajal autot töösse viia. Seega jäi letti ainult tagavaravariant – viia õhtul hilja Charger töökoja värava taha ja võti kavalasse kohta ära peita. Palusin vennal ühtlasi ka pisut kogu seda protsessi fotode formaadis enda jaoks jäädvustada.

Mõned päevad hiljem oli kogu värvimise protsess ühel pool ning visuaalsed puudused kadunud. Boonusena sai ka kellegi poolt paigaldatud must tagadiib kenasti kere tooni. No hoopis soliidsem pilt kohe. Autole läksin järgi taaskord õhtupimeduses ning kohale jõudes avastasin, et ei võtnud ju võtmeid kaasa. Oi ma ei suutnud ennast ära kiruda, kuniks sõber meelde tuletas, et võtmed peaks ju hoopis kusagil peidus olema. No hea, et üksi taksoga ei tulnud, muidu oleks sama targalt kohe koju tagasi põrutanud…

Värvitööde tulemus jäi muidugi oodatult suurepärane ja auto tundub kuidagi kohe palju parem ja värskem. Nüüd oleks tarvis korra poleerimismasin kätte võtta ning ta üle kere korralikult läikima lüüa. Loomulikult ka korralik vaha selga ehk ees ootab terve päeva jagu viimistlemist. Aga polegi saanud ammu seda aparaati kätte võtta ning tundub pigem põnev.

Tehniline pool?

Suures plaanis tundub kõik hea. Kuna eelmine omanik oli selline vahetan-ise-autol-õli-ära-mees, siis broneerisin Dodge ametlikku esindusse ehk Ameerika Autosse hoolduse aja, et kõik oleks kiki-miki ja teoorias võiks ka värske hooldus korralikus kohas müümise juures kasuks tulla. Lisaks on kavas lasta seal USA raadio välja visata ning paigaldada RB2 euro versioon koos DVD mängijaga. Seda juhul, kui see sinna kenasti sobitub.

Esindusest uuriti, kas mootori rihm ning veepump on tal vahetatud või tuleks need ka juba ühe soojaga ringi lüüa (vahetusvälp on seal 180 000 kilomeerti peal). Kuna hooldusraamatut ma autost ei leidnud, siis sai kõik erinevad ameeriklaste töökojad läbi uuritud.

Selgus, et 2019 aastal oli see masin käinud TopParts’i Tartu esinduses ning vajalikud rihmad-rullikud-veepumbad juba 100 000 miili pealt vahetatud. Selle ajaga on läbisõitu juurde kerinud vaid 13 000 miili ehk kõik on väga hästi. Kogu teostatud tööde list oli päris pikk ja põhjalik ning seega võiks eeldada, et tegemist on oluliselt paremas konditsioonis autoga, kui ostes loota julgesin.

Kusjuures see 3.5 liitrine V6 pidi nii robustne ja lollikindel mootor olema, et paljud omanikud sõidavadki mootori rihma võiduka lõpuni. Kui see puruneb, siis klapid pähe ei jookse ning mootor kahjustada ei saa. Ainuke tüütu osa on masina töökotta pukseerimine. Tundub täiega mõistlik? Aga nii pidavat odavam olema ning ei pea liiga tihti rihma vahetamas käima… Noh, jah.

Ahjaa, pidurid tuleks korra veel üle käia, kuna tunde järgi pakuks, et vasak tagumine jääb pisut peale. Ühtlasi vaataks siis selle aktsiooni raames ka sillad-puksid üle ning kui kõik saab enda jaoks ideaalseks, siis on paras aeg müügipildid ära teha…

Tegelikult on ju tegemist üle ootuste toreda autoga. Ja justkui nagu veel ei tahakski teda välja vahetada, kuid samas peaks edasi liikuma järgmise masinani järjekorranumbriga #26. Või venitaks veel pisut nende müügipiltide ja kuulutusega?

---

Muud toimetamised, võõrad pruudid ja proovisõidud 100auto FB lehel.