Porsche Cayenne Turbo – maastikule!

#26 Porsche Cayenne Turbo 4.5 V8 2006a

Porsche Cayenne metsa viimine tundub vähemalt mulle sama ebakohane, kui käraka poes Anu Saagimilt dokumenti küsida. Juba peale vaadates on selge, et no pole vaja. Anu on ilmselgelt juba väga ammu täisealine ning Porsche on kõigest linnamaastur. Aga ikkagi oleks vaja proovida? Ühel puhul teeksid komplimendi ja teisel puhul jääksid lihtsalt kinni… Või kas ikka jääksid?

Igatahes ühel päeval sain kutse osalemiseks ühel põneval autoüritusel: Automotiiw no.5 – talvine softroad. Osa sai võtta kuni 15 nelikvedu ja pisut kõrgemat kliirensit evivat autot. Vähemalt kirjelduse järgi tundus see mõnus kruiis pisut lumistel ja tolmusematel teedel, millega Cayenne võiks ju kergleva mänglusega hakkama saada. Seega, letsgo!

Alustuseks tankisin pealinnas Porsche sajaliitrise paagi silmini täis, sest esmalt tuli jõuda Kosele, seejärel läbida umbkaudu 100 kilomeetrit erinevaid huvitavaid teid, kuhu niisama ei satu. Ja peale seda veel koju tagasi jõuda. Sada liitrit üheksakümmendkaheksat peaks sellise tripi jaoks rohkem kui küll olema. Vähemalt nii ma arvasin…

Kõige odavam aga kõige võimsam

Kokku tulnud maasturitest oli minu aparaat ilmselgelt kõige odavam. Aga selle kompenseerimiseks olin võtnud kaasa kõige rohkem kilovatte. Kuna enamus autodest olid ikka päris maasturid või vähemalt väga maastikusuutlikud sõidukid, siis see tegi korraks pisut ettevaatlikuks. Õnneks oli rivis ka üks viimase generatsiooni Cayenne GTS ning Audi eTron. No kui need saavad hakkama, siis saab ka minu vanur vabalt hakkama.

Paraku juba esimesel kõvakattega teelt mahakeeramisel jõudsin kahetsema hakata, et Range Roveriga ei tulnud. Rada oli korralikult treppis ja auklik ning kuna Porsche on pealinna tänavate jaoks juba liiga jäik, siis seal sõitmine oli mugavusest sama kaugel, kui palja tagumikuga vastu kaktust hõõrumine. Seega võtsin asja üpris rahulikult ning aeglaselt. Ei tahaks ju teist kohe ära ka lõhkuda.

Kohati olid rööpad ja augud lausa nii sügavad, et pidin auto kõige kõrgemasse astmesse tõstma. Reguleeritav õhkvedrustus on selles suhtes üks mõnus asi (täpselt sinna maani, kuni teda remontida pole vaja). Minu sabas sõitvad Ländkruiseri mehed kaebasid pidevalt, et põhi käib vastu ning imestasid, kuidas sama probleem vana Cayenne ei vaevanud. Tõepoolest, vastu küll midagi ei käinud aga pagana ebamugav oli siiski. See vanakooli õhkvedrustus klobiseb ka kahtlaselt kõige ülemises astmes. Õnneks midagi katki ei ole vaid see ongi süsteemi eripära.

Nendel raskematel lõikudel pakkus tegelikult kõige rohkem rõõmu just see, kui kedagi teist oli vaja välja vintsida. Ning seda vintsimist ja lükkamist ikka tuli ette. Ka päris maasturitel. Enamasti loomulikult kas liiga ulja sõidustiili pärast või mõne juhi apsaka tõttu. Loomulikult mina oma Porschega seda ei teinud, vaid vaatasin soojast salongist etendust pealt. Cayenne aga püsis vapralt teel ning köit külge polnud vaja panna.

Driftimine ja fotoshuut

Õnneks sattus vahele ka pisut siledamaid ja tasasemaid lõike. Seal oli Cayenne Turbo oma ülearuse 450 hobujõuga igati omas elemendis. Kuna teed olid lumised, jääs ja korralikult libedad, siis loomulikult liikus näpp sinna nupule, millest veojõukontroll välja lülitub. Ning see lülitub ikka päriselt välja, mitte ei jää sind tegelikult piirama.

Kaks ja pool tonni metalli, nahka ja plastikut kurvilisel teel männipuude vahel igas suunas risti. Nagu oleks sattunud korralikule ralli kiiruskatsele. Tundus kuidagi ebareaalne sellise kolakaga metsavahel driftida… Kuid kõik oli kontrolli all. Auto käitumine tundus igati loogiline, arusaadav ja etteaimatav. Isegi korraks ei tekkinud tunnet, et asi võiks hapuks minna ja saaks Porsche tükke puude vahelt kokku korjata. Rets adrenaliinilatakas!

Boonuseks tehti ka paar fotosessiooni siledamatel põldudel, kus oli ruumi ohutult driftida ägedamate piltide nimel. Selles autos polnud muidugi külje ette rebimine eriti keerukas ja kaasreisija sai päris korraliku tivoli. Ega vahepeal ei saanud isegi aru, kus pool on taevas või kuus pool on maa. Hoog kasvas üsna kiiresti küllaltki suureks ning selle jõhkra rooliga lappamise peale jäi roolivõim isegi omadega hätta. Aga pildid tulid vähemalt päris lahedad.

Pidurda! Pidurda! Pidurdaaaaa….

Paar nädalat tagasi pakkus keegi mulle ühes FB autogrupis Cayenne’le uut esistanget ja tulesid, et noh, kui peaks juhtuma… No vot. Korra oleks isegi juhtunud. Järjekordsel driftimisel hea pildi nimel jäi märkamata, et teised autod ees olid juba peatunud. Alarm kõrvalistmel hakkas tööle ja ilmselt vist päästis ka halvimast: „Pidurda! Pidurda! Pidurdaaaaa….“.

Ja see oli täpselt see hetk, kus said aru, kui raske Porsche tegelikult on. Piduripedaali tallamine sellise hoo pealt libedal ei andnud just erilist efekti. Juba vaikselt lugesin kokku, et mitu autot ma puruks sõidan või kas ehk õnnestuks hoopis kuhugi kraavi enne tõmmata. Aga varu jäi lausa kaks meetrit! Like a Boss! Noh, tegelikult ikkagi räme napikas… Võtaks edaspidi äkki vähe rahulikumalt?

Kokkuvõttes oli väga lahe päev ning sai aimu, milleks üks Porsche Cayenne Turbo tegelikult võimeline on. Kordagi kinni ei istunud ning hätta ega häbisse ei jäänud. Korraks sai ta vahetatud ringi tuli-uue Land Rover Defenderiga, aga juba veerand tundi hiljem hakkasin tagasi oma autosse kippuma. Jah, Defender on mugav, võimekas, vaikne jne, kuid Porsches oli kordades lõbusam. Ja ega Defenderi juhtki ei olnud liialt vaimustuses autot tagasi vahetama.

Minu arvamus sellest vanast „pargimaasturist“ oli korralikult kasvanud ning ilma taolise auto-ürituseta poleks ma teda ilmselt nii äärmuslikesse tingimustesse kunagi pannudki. Nelikvedu toimis laitmatult ning läbivus oli ikka eeskujulik. Kohati läks auto läbi selliste hangede ja mülgaste, mis tundusid täiesti mõistusevastased. Õhkvedrustus kergitas kliirensi nii kõrgele, et karterist aadri laskmist karta polnud. Polegi vist pelgalt “pargimaastur”.

Porsche on ikka paganama ägeda auto teinud. Kui uuemad Cayenned meenutavad pigem mõnda juristi või kirurgi oma peenes ülikonnas pidulikul vastuvõtul väljapeetud juttu ajamas, siis esimene generatsioon on pigem nagu kellegi kaaslane ettevõtte suvepäevadel, kes on vastu oma tahtmist smokingu selga ajanud, näeb välja ja käitub küll viisakalt, aga peale paari napsu võib ootamatult kellelegi sahtlisse sõita. Kohati pisut ettearvamatu ja toores. Rääkimata inetutest naljadest ja ropendamisest.

Koju tagasi jõudes loomulikult kütuselamp taaskord põles. Kilomeetreid juskui liiga palju ei kogunenud, aga umbkaudu 80-90 liitrit bensiini oli haihtunud. Ah, pagan, see oli seda väärt! Minu käest on korduvalt küsitud, et kui palju tal keskmine kütusekulu on. Pole veel täpselt ära mõõtnud, aga hinnanguliselt jääb sinna paak-nädalas kanti.

Salong puhtamaks!

Enne offroadimise üritus sai pisut Cayenne tubast olukorda puhastatud ja värskendatud. 250 000 kilomeetrit läbisõitu ja erinevate tagumike sisse-välja hõõrumist olid nahale omad jäljed jätnud. Seega plaanis oli anda istmetele pisut värskem väljanägemine. Kuna olin saanud Värvifoorumist terve kastitäie erinevaid Rootsi päritolu Mac Serien tooteid, siis oli täpselt õige aeg need proovile panna.

Alustuseks tolmuimeja ja lapp kätte, et saaks suurema laga ja sodi autost minema. Siis sain mängida laboranti ja õigeid lahuse vahekordi kokku segama hakata, et nahkistmed korralikult puhtaks saada. No tulemus oli juba märgatavalt parem ning puhastusvahend lõhnas meeldivalt ja aitas eelmiste omanike odoorid salongist välja viia. Järgmine etapp on aga ühele kodu-detailerile suhteliselt hard-core teema – liivapaberiga istmete kallale…

Tundub ju täiesti ajuvaba tegevus ning miks keegi sellist idiootsust üldse tegema peaks? Kuna naha hooldusele polnud varasemalt liigselt rõhku pandud, siis oli see juba pisut praguline ja kulunud. Kõige odavam ja lihtsam viis olukorda natukenegi päästa maksab ca 5 – 20 eurot ja hunniku närvirakke. 100 milliliitrit musta nahavärvi, 1200-ne liivapaber, shvamm, mikrofiiber ja föön. Peale nelja õhukest kihti värvi oli tulemus juba oluliselt parem, kui enne.

Peale fööniga põhjalikku kuivatamist võis lõpuks ka kaitsevahendi peale kanda, mis muudab naha pehmemaks ning lisab matise läike – DoDo Supernatural Leather Sealant. Päris uueväärseks tulemust pidada ei saa, aga vähemalt minu arust kõvasti parem kui enne. Isegi õues päevavalguse käes kannatas vaadata. Profid kusagil töökojas teeks ilmselt oluliselt paremini. Ja kui ei teeks, siis peaks nad sealt kohe lahti laskma. Ahjaa, väike lisakulu ühe hambaharja näol viis ka paar eurot rahakotist. Sest mulle ei meeldi, kui nuppude ning armatuuri vahed on tolmused.

---

100autot.ee näoraamatus.

Mõningad ägedad pildid sain ka Automotiiwi fotograafi, Karl Kirs’i, käest.