Pontiac Aztek – miks ometi? Päriselt!

#31 : Pontiac Aztek 3.4 V6 ’03

Kujuta ette olukorda, kus sulle pakutakse võimalust olla vahikorras näiteks Inglismaa kuningannaga või prints Charles’iga – jätame ikka atraktiivsuse parameetrid samale tasemele. Esimese hooga tundub nagu veidi tülgastav ettevõtmine… Aga samas tõstatab ka tõsise dilemma, eksole? Kui paljud saaksid samalaadse aktiga uhkustada?

Kui jätad pakkumise vastu võtmata, siis nagu ei juhtu ju midagi. Aga äkki hakkad hiljem ikkagi kahetsema, sest uut võimalust tõenäoliselt enam kunagi ei teki? Tegelikult oleks ju päris boss vanast peast lastelastele rääkida, et vot, vanaisa põrutas omal ajal Inglismaa kuningannat!

Eks pisut sama lugu oli ka Pontiac Azteki ostuga (kuigi selle perversse sissejuhatuse peale jõudsin juba korra seda ostu kahetsema hakata) – tõenäoliselt ei tekiks minu elus mitte kunagi enam sellist hetke, kus endale Azteki soetaksin. Ja teiseks näeb ta nii õudne välja, et on tänaseks juba omamoodi lahe. Tõeline ikoon, kuid paraku mitte alati just kõige paremas mõttes.

Esimene kohtumine

Tuttavaks sain ma temaga juba varem ja teadsin juba siis, et tahan teda endale. Aga ta oli mu sõbra oma ning nad tundusid koos nii õnnelikud. Seega tuli kogu seda ilu kõrvalt vaadata ning salamisi unistada – ehk muutuvad nende suhted mingil hetkel jahedaks ja küll siis tekib minu võimalus. Igatahes võlus ta mind silmapilkselt.

Tehase liinilt veeres Aztek maha hallina ning kleebiti Eestis üle sarjast Breaking Bad tuttavatesse toonidesse. Kusjuures see uus värv toob tema veidra disaini veel eriti hästi esile. Ja ta jääb silma ning tõmbab pööraselt palju tähelepanu. Seega armukeste juures käimiseks selline auto kindlasti ei sobiks. Esiteks jääd kohe kindlasti vahele ja teiseks – vaevalt sul lubataks sellega ka kohale ilmuda.

Kuigi pildi pealt olin autot varem näinud, siis päris elus hämmastas mind tema suurus – tegemist on küllaltki piraka sõidukiga. Eks ameeriklastel peabki kõik SUUR olema! Eks ta selline paras vaatamisväärsus või monument ole. Kuid jah, mune peab olema, et sellisega mööda linna ringi kulgeda.

Eelmine omanik oli roppu vaeva näinud, et auto Eesti registrisse saada. Esiteks, et kõik tuled ja viled õiged oleks ning maanteeameti ülevaatajatele sobiks. Ja kuna ühtegi teist Pontiac Aztek’i polnud keegi arusaamatutel põhjustel varem arvele võtnud, siis oli ka tarvis tüübikinnitust. Ühesõnaga mässamist omajagu. Teiseks üllatas Aztek terve hunniku erinevate tehniliste probleemidega, mis päädis küljekarpide vahetuse ning põhja keevitamisega, rääkimata sildade jms süsteemide korrastamisest. Raha ja aega oli auto peale kulunud üüratult palju.

Pontiac Aztek – mis see on?

Teoreetiliselt peaks tegu olema ameeriklaste arusaamaga ühest linnamaasturist. Eks ta kuju poolest isegi meenutab natukene maasturit, kuid pigem on tunne, justkui sõidaks minivan’iga. Pontiac’i turundusmeeskond nägi seda aparaati aga sportliku vabaaja sõidukina (sport recreational vehicle). Mis siin täpsemalt sportlikku on, jääb mulle pisut segaseks. Võibolla see, et surfilaud mahub autosse kenasti sisse ära.

Sellest vaba aja sõiduki kontseptsioonist saan veel aru. Autos on ees kahe istme vahel näiteks külmik, mida saab jaanitulele kaasa võtta. Lisaks on kaasas ka telk, mille võid auto külge kinnitada. Päris boss värk, peaks selle järgi katsetama. Tagaluuk avaneb kahes osas nagu Range Roveril ning alumine osa pidavat lausa 165 kilo ära kannatama. Lisaks on sellel ka kaks topsihoidjat, seega saad viia pruudi mere äärde, luugi lahti teha ning nautida kaheliitristest topsidest koolat rüübates päikeseloojangut.

Pontiac tootis Aztek’i 2000 aasta juulist kuni 2005 aasta augustini ning kokku suudeti neid hämmastavalt müüa 119 692 eksemplari. No kes kurat see neid küll uuena ostis? Kusjuures Pontiac ise prognoosis aastaseks müüginumbriks 75 000 eksemplari ning et omadega nulli tulla, pidid nad müüma aastas vähemalt 30 000 autot. Selliste numbriteni loomulikult kunagi ei jõutud ning see võib olla ka üheks põhjuseks, miks autofirma 2010 aastal pillid kotti pakkis.

Kuidas ta siis ikkagi minu kätte sattus?

Ühesõnaga see hetk oli käes, kus mul sõbra ja Azteki vaheline suhe oli karidele jooksmas ning lahutus oli käega katsuda. Viimane postitus tema sotsiaalmeedia seinal andis signaali, et nüüd on minu võimalus. Haarasin telefoni ning ütlesin, et mul on seda autot VAJA! Palun ära sa teda kellelegi teisele ära luba ja tulen vaatan auto homme üle.

Kui nüüd tulla selle ropu intro juurde tagasi, siis ilmselgelt oleks Pontiaci ostmata jätmine mind kummitama jäänud. Jah, ma teadsin, et hiljem ära müüa on teda sisuliselt võimatu, kuid see ei heidutanud. Mõned aastad tagasi pidasin ühte ümmargust sünnipäeva ja oleksin peaaegu Jörpa sinna esinema kutsunud. Aga ei kutsunud – rahast hakkas kahju. Ja siiralt kahetsen seda senimaani, sest teist võimalust ei tule paraku enam kunagi.

Seega välistasin kohe selle ostmata jätmise kahetsuse. Proua küll korra küsis, et miks mulle sellist veidrust küll vaja on, aga ilmselgelt elevil lapsik naeratus vastas kõigile ta küsimustele ning midagi rohkem põhjendada vaja polnudki. Eks ta on ilmselgelt juba harjunud mu veiderdamistega ning siinkohal oleks viisakas talle üks medal meisterdada. Igatahes auto toodi kenasti koju kätte ning naabrid võisid seda vaid ilmselge kadedusega aknast piidelda.

Kuna Azteki ost tuli küllaltki ootamatult, pidin asuma ühtlasi ka oma autoparki vähendama. Buick oli juba müügis, kuid kuna pätid olid vahepeal katalüsaatori ära viinud, siis ei saanud seda pilli kellegile paraku näitama minna. Seega tuli ka Alfa Romeo kiiresti müüki panna, sest kuus autot korraga on natukene palju. Alfa sain neli päeva peale kuulutuse üles panekut uuele ja väärikale omanikule üle anda.

Seisukord ja vigurid

Nagu juba eelnevalt mainisin, siis eelmine omanik oli autosse kopaga raha kühveldanud ning enamus puuduseid ära likvideerinud. Aga tegemist on siiski pigem vanemapoolse masinaga ja küll neid vigu seal jooksvalt juurde viskab. Ostes näiteks põles ABS’i tuluke, mis tähendab ühe anduri vahetust – seda saab paraku ainult koos rattalaagriga ja letihind küündib 189 euro juurde. Samas hiinakas maksab vaid 75 kulli ning pigem katsetaks sellega.

Lisaks on armatuuris veel teinegi tuluke, mis nõuab agaralt õlivahetust. Seega vaja leida aeg American Beauty’sse ning kustutaks need tulukesed ühe käiguga ära. Keerulisem ülesanne on ilmselt juhi istme liigutamise elektrisüsteemi remont. Iste ei taha mitte üheski suunas liikuda aga õnneks on asend enamvähem talutavasse positsiooni jäänud. Ehk kui keegi teab head auto elektrikut, siis võib julgelt märku anda.

Kõige huvitavamaks viguriks on aga suunatulede lülitamine. Veidral kombel on 2003 aasta autol mingisugune tulede automaatika. Päeval valges sõites on kõik hästi, aga kui hakkab hämarduma, siis hakkab ka nalja saama. Kui lükata suund vasakule, siis peale pöörde lõpetamist, kui kang oma asendist välja hüppab, lähevad täistuled peale. Need tuleb siis ise manuaalselt uuesti maha võtta.

Kui aga parempööret teha ning on soovi sellest ka suunatulega kaasliiklejatele märku anda, süttivad kohe ka täistuled. Manöövri lõpetades kustuvad aga iseseisvalt ära. Ehk pimedas on pidev täistuledega vilgutamine ning eessõitvad autod võivad üsnagi vale signaali saada – mingi vänt vilgutab taga pidevalt tuledega. Ideaalis võiks ka selle laheda featuuri ära likvideerida.

Mis sellest autost siis arvata?

Eelkõige on tegemist sellise hea tuju autoga. Eriti kui teda päris igapäevaselt ei kasuta. Iga kord, kui jälle Pontiac Aztek’i näed, siis tõmbab automaatselt suunurgad ülespoole. Ka rooli taga on nägu pigem muigel aga see on võibolla lihtsalt alguse asi. Natuke nagu sama tunne on, kui jalutaks palja kellaga mööda Viru tänavat (mitte, et ma seda kunagi teinud oleksin) – kõik vahivad ja justkui natukene piinlik oleks. Valdavalt vahitakse aga sellise pilguga, et mis pagana asi see selline üldse on?!

Lisaks on Aztek ka korralik suhte proovikivi – kui ikka naisele ütlemata sellise pilli koju vead ning hiljem veel endiselt samas voodis magate, siis on teil kõik hästi ja võid ta alles jätta. Naise siis, Azteki võib ikka hiljem müüki lükata. Sõita on Pontiac’iga üllatavalt mugav ning isteasend mõnusalt kõrgel – enamustest linnamaasturitest näeb kenasti üle. Ja pöörderaadius on üllatavalt hea esiveolise pilli kohta.

Väike offtopic ka: kindlasti olete märganud silte avalike peldikute ustel? Naiste uksel on justkui nool üles ning meeste omal nool alla. Lifti tellides on süttivad sarnase kujuga tulukesed – üles ja alla. Kas see tähendab, et naised lähevad taevasse ja mehed põrgu? Kui nii, siis mehed – näeme põrgus – ja võtan oma Aztek’i ka sinna kaasa!

---

100autot sotsiaalmeedias