#34 MB 300D W124 '92 jaanuar 24, 2022 7 kommentaari
#34 Mercedes-Benz 300D W124

#34 : Mercedes-Benz 300 D W124 ’92

Kuigi Mercedese heli-isolatsioon on väga hea, siis igaks juhuks on tõmmatud ka teip suu peale. Käed on selja taha kinni seotud ning pagasiruumis on pime. Mingi lahtine asi veereb ringi ning lendab järsemas kurvis kolksti vastu pead. Järsku auto peatub ning pagasiluuk avaneb. Musta riietatud kandilised kisuvad mehe autost välja, eemaldavad teibi suu pealt ning nööri käte ümbert. Ulatatakse labidas. Tuleb hakata auku kaevama…

Esimesed päevad ministriametis. Veel ei saa midagi aru. Kohe mitte midagi ei saa aru, aga kõik nõuavad võimatut. Ajakirjanikud tüütavad ka jaburate küsimustega. Mille pagana pärast oli vaja sinna Toompeale üldse ronida? Aga Saksamaalt saabus värskele vabariigile abi korras üks musta värvi Mercedes, mis uuele ministrile töösõitudeks määrati. Vähemalt midagigi head on selle positsiooni juures. Kadedad ja imetlevad pilgud teevad kohe tuju heaks…

Vaevalt ükski neist tegelastest 90-ndate Eesti Vabariigis oleks osanud uneski näha, et aastal 2022 maksab korralikus konditsioonis W124 E-klass sama palju, kui viisakas seisukorras VAZ ehk Lada. Ulme! Heas seisus oleva „kopika“ eest tuleb välja käia kolm kilo ja rohkemgi. Selle raha eest saab aga ka juba hästi säilinud vana Mersu. Kuhu me jõudnud oleme?

Vahetus

Kuigi lubasin endale, et rohkem Mercedeseid ma hoovi ei tassi, siis pidin taaskord oma sõnu sööma. Volkswagen Golf oli pisut jälle liiga kauaks kätte jäänud ning vajas kiiremas korras välja vahetamist. Kaua sa ikka ühe ja sama autoga sõidad… Paar huvilist käis isegi Golfi vaatamas, aga paraku, rahaks see auto ei konverteerunud. Sisetunde järgi oleks arvanud, et ta on ikka oluliselt likviidsem pill.

VW Golf V 2.0 FSI – oli mõnus pill, aga jäi kuidagi kauaks kätte

Küll aga tuli lademetes kõiksugu vahetuspakkumisi – üks igavam, kui teine. Renault Traffic võib ju hea pill olla, kuid pigem ehk kellegi teise jaoks. Citroen Berlingo ei suutnud samuti minus erilist elevust tekitada. Lisaks veel peotäis erinevaid igavaid või siis äärmiselt vaeses seisukorras olevaid kärusid. Aga vahetust võib ikka alati pakkuda, sest kunagi ei tea, mis loll mõte mul jälle kuklas tiksub…

Kas võtta see W124 või mitte? Kuidagi raske otsus

Ja siis see W124 – vana klassikaline pre-facelift E-klass. Tegelikult pani see vahetusvariant õigest kohast tuksatama küll. Aga mul on neid Mercedeseid juba ju nii palju olnud! Kisub nagu koledalt ühte auku kogu see mäng. Vähemalt võiks ta ikkagi üle vaadata ja ehk leian auto juurest midagi, mis jubedalt häirib ning saan sellest mõttes loobuda.

Ikkagi ei vaheta!

W124 omaniku jutt auto kohta oli tegelikult ilus – sisu on küllaltki viisakas ja hästi säilinud. Põhja-alune on üle käidud, vajalikud kohad ära keevitatud ning ennetav roostetõrje tehtud. Lisaks puudusid igasugused ebasobivad tuuningu elemendid ehk auto oli põhimõtteliselt originaal-konditsioonis. Ei mingit toonklaasi, ei mingeid ebardlikke valuvelgi, rääkimata ka mingisugustest „Estonian Night Racing“ kleepsudest!

Kärukonks on paras dilemma. Kas ta peaks sellisel autol ikka küljes olema?

Saime siis ühel reedel hämaral ajal Linnahalli juures asuvas tanklas kokku. Ta pagan hakkab sulle juba kaugelt silma, sest liikluses kohtab W124 järjest harvem. Kuigi auto tundus esimese hooga viisakas, siis olin ise endiselt skeptiline. Kas mul ikka on teda vaja? Mõnda aega peaks ju sellega sõitma ka, kuid moodsa aja lisavarustust on seal täpselt sama palju, kui Replinskil mõistust – noh, midagi natukene on…

Oot, mitmes Mersu see nüüd mul juba on?

Siis aga oma suureks õnneks leidsin mõned mullitamise kohad värvkattelt – vasaku esitiiva nurk, hästi pisut ka katuselt esiklaasi servast, vasaku tagumise tule alt ühe väikse pesa ning paar täppi veel. Küll aga jättis värvkatte üldine seisukord väga hea mulje – saaks poleerimismasinaga kallale minna ja ta väga kenasti läikesse ajada. Aga siiski, ärme kohe vaheta. Pean pisut järele mõtlema. Teine osapool muutus selle peale pisut morniks.

Või siis ikka vahetame?

Olin tegelikult oma peas juba otsuse ära teinud – ei tule Mersut. Kuid mingil põhjusel käisin siiski lubaduse välja, et kui nädala pärast on Golf veel alles, siis vahetame ringi. Sellest hetkest hakkas tegelikult mingisugune ussike kusagil ajukoore vahel närima. Äkki ikkagi tooks ta ära? Midagi uut on niikuinii vaja ning ülejäänud pakkumised tunduvad ju veel igavamad.

Lamellrehvid, lahtine tagadiffer ja tagavedu… Fotosessiooni ajal sai autot ikka korduvalt lükata.

Tulutult proovisin ise vahepeal ka Golfi mõne teise huvitava eksemplari vastu pakkuda, kuid millegipärast ägedate autode omanikel see Volkswageni vaimustus just kõige kõrgem polnud. Seega andsin W124 omanikule teada, et minu poolest võib autod ringi vahetada. Kuigi ise olin endiselt veel kõhkleval seisukohal.

Kui kunagi ihaldasid kõik facelift mudelit, siis tänaseks on need kollased suunad juba palju ägedamad.

Nädal peale esimest kohtumist vahtisid Mercedes ja Volkswagen Ülemiste keskuse parklas tõtt. Paraku aga oli selle nädalase ootamise jooksul Mersu esinurk kannatada saanud. Samas veidi loll oleks nüüd jällegi alt ära hüpata. Võiks ju küsida mingisugust vaheraha juurde, kuid kuna auto omaniku näol oli tegemist ajateenijaga, siis kuidas sa hakkad teist koorima. Sealse sotise kuupalga juures annab ikka raha koguda…

Kohe garaaži

Paarkümmend minutit hiljem sõitsin oma „uue“ kohe-kohe kolmekümneseks saava Mercedesega kodu poole. No ei tea, kas oli nüüd mõistlik vahetus või mitte. Selle Golfiga oli ju tegelikult päris äge sõita, kuid tõenäoliselt oleks ma varem või hiljem ta kuhugi äärekividesse ära lõpetanud (neid napikaid oli tegelikult juba liiga palju olnud). Ta lihtsalt ajas kihutama.

Klassikalised “pliidinupud”, vändaga aknad ja ka juhi peegel on manuaalselt sätitav.

Kodus viskasin lapsed autosse ja sõitsin maale, sest jubedalt kipitas – käed sügelesid poleerimisaparaadi järele. Tahaks kangesti näha, kas saab selle värvi läikima ning auto ilusaks. Õnneks on Mercedestel üldjuhul värvi peal päris paks ja korralik laki kiht ning tänu sellele saab kõik väiksemad kriimud minema ja tuhmunud värvi läikesse. Auto läks ööseks sooja garaaži sulama, et järgmine päev saaksin kettaga kallale minna.

Esimese asjana on vaja ikka auto läikesse saada. Poleerimine algab nüüd!

Hommikul koristasin veelombid põrandalt, tegin autole veel viimase mikrofiibri kaltsupesu ja otsisin poleerimismasina välja. Paraku aga oli tavapärane „sinine“ ketas kuhugi kadunud… Karbis oli küll üks villast ketas, aga seda kartsin kuulujuttude tõttu kasutusele võtta. Amatööride käpa all pidavat laki väga kergelt „keema“ saama ning siis on kogu värvkate rikutud.

Mis saaks valesti minna?

Noh, palju asju saaks valesti minna, aga õnneks ei läinud. Ekstsentriline poleerimisaparaat on kõvasti andestavam, kui tavapärane masin. Ja ega mul pole ju ka päris esimene kord autot läikesse lüüa. Kehvemal juhul on mul lihtsalt üks pekkis värvkattega vana diisel-Mersu. Aga tegelikult ju tahaks teada, millise efekti see villast ketas annab ning kui hästi ta lakki lõikab.

Lisavarustusega pole priisatud. Ainsa mitte-originaalse elemendina riivab silma Pioneeri stereo.

Pagan! Neid kettaid peab juurde hankima! Ei läinud lakk keema ega ei keeranud ka värvi nässu. Ajakulu oli ka tunde järgi oluliselt väiksem, kui sinise kettaga nühkides. Ja see W124 hakkas ikka väga mõnusalt läikima. Järgmise etapina läks veel Meguiar’si 2.0 püsivaha selga ning tulemusega võis igati rahule jääda. Oi kus ta säras seal hämaras garaažis.

Nunnu hall ruuduline riidest sisu. Käetugi tahab veel üle vaatamist ja sättimist.

Käisin veel õhtu jooksul korduvalt ja korduvalt autot ukse vahelt piilumas. Ja no siis juba tegin pisut konkreetsemaid lähenemiskatesid ning istusin ka paar korda Mersusse sisse. Puhta ja säravana hakkas ta vaikselt ikkagi südamesse pugema. Endine ministrite ja kantpeade lemmiklaps ju siiski! Kui nüüd veel saaks autot ka päevavalges näha…

Kunagi vägagi ihaldatud koht, kus mõni värske ministrihärra sai ennast ülejäänud maailmast paremini tunda.

Tühja möla kogunes paraku nii palju, et ega autost endast ei jõudnudki midagi lähemalt rääkida. No ju siis jääb järgmiseks postituseks ka veidi materjali…

Raudselt on keegi ka pagasiruumis luku taga…

Fotod: Daaniel Roos


Ühtlasi avastasin, et antud autol on ka 12 aasta tagune väga põnev ning mõnusalt kirjutatud sissekanne Mercedes-Benz Eesti Klubi Foorumis


Toimetamistel saab silma peal hoida ka läbi 100auto FB kanali!



7 kommentaari

  • Lepz

    • 26. jaan. 2022, 09:32
    • Vasta

    Neid pilte vaadates on küll kuradi kahju, et mul juba kolm olemas on, muidu paneks müüki tulles kohe käpa peale! 🙂

  • Risto

    • 26. jaan. 2022, 10:21
    • Vasta

    Mis sa siis neid suure mootoriga autosid muudkui fännad kui sa kihutada ei taha. 🙂
    Need ajavadki ju.

    • 100autot

      • 26. jaan. 2022, 10:40
      • Vasta

      Kusjuures kõik suurte mootoritega autod ei aja kihutama.
      Tegelik kurjajuur peitub hoopiski heas ja täpses juhitavuses

      • Alex

        • 14. veebr. 2022, 11:31
        • Vasta

        110% nõus.. Samal põhjusel vahetasin Corvette välja Integra Type-R vastu. Hoopis põnevam

  • Risto

    • 3. veebr. 2022, 08:18
    • Vasta

    See premium rool on äge jah.
    Samas kogesin seda CityBee uues Fiat 500 ja uuemas Honda insightis. Huvitav kas on kuskil sellest rohkem ka räägitud ja edetabeleid tehtud millstel on. 🙂

  • Toomas Ö

    • 7. veebr. 2022, 10:00
    • Vasta

    Volvo 900 seeriast oleks ka põnev tulevikus ülevaadet lugeda. Eks ta ole ka selline vanakooli tank nagu W124gi.

    • 100autot

      • 7. veebr. 2022, 10:08
      • Vasta

      Mul need vanemad Volvod ja Saabid kipitavad siin juba mõnda aega.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.