#35 SAAB 900 '97 veebruar 23, 2022 5 kommentaari
#35 Saab 900 2.0 96 kW 1997

#35: SAAB 900 2.0 R4 96 kW ’97

Olles nüüd mõned päevad värske Saab’i omanik, jääb mulle täiesti arusaamatuks, miks ma varem ühtegi seda marki autot pole ostnud. Nad kohe on omamoodi põneva iseloomuga ja täis veidraid, kuid ägedaid kiikse. Kuigi 90-ndate algul oli Saab juba General Motorsi käpa all ning 900 kasutab sama platvormi, mis Opel Vectra, siis kogu disain on siiski Saab’i omalooming.

Kuna ma tegelikult olen tänaseks juba päris vana ning mälu kipub alt vedama, siis tõenäoliselt oligi just kõige esimene „väljamaa“ auto, milles sõitsin, Saab. Täpsemalt siis see äge ja küürakas 96. Isa sai selle mingisuguseks pikemaks perioodiks kasutada ning tagumisel istmel tuli pisikestel põngerjatel üksjagu viibida. Turvatoole polnud sellel ajal kindlasti ning tõenäoliselt polnud ka taga turvavöid. Muidugi olin siis veel nii tatt, et rooli taha asja polnud.

Kuid peale seda kadus see mark mul pikaks ajaks silmapiirilt. Isegi ühelgi tuttaval ei olnud ühtegi ning seetõttu ei osanud ma tast midagi ka arvata. Kuid viimase poole aasta jooksul olin ennast tabanud pidevalt just Saab’i kuulutusi vahtimast. Kuna autode jada on valdavalt kulgenud just läbi vahetuste, siis oli nendest kuulutuste passimistest suhteliselt vähe kasu.

Alustame ikka algusest

Mul oli alles ju uhke musta värvi Mercedes. Kolmene ilma turbota diisel ning pigem väga viisakas konditsioonis. Okei, paar norimise kohta ikka leidus, kuid ei midagi märkimisväärset. Edev sedaan, mille oma-aegne soetamishind ületas tõenäoliselt 1992 aastal mõne Eesti väiksema küla kogu kinnisvara väärtuse. Aga minu suhe temaga oli juba ette planeeritult lühike. Sest noh, mul on neid Mersusid natukene ehk liigagi palju olnud. Kisub jube üksluiseks.

Üldjuhul on need embleemid kas kulunud või minema lennanud.

Kuulutus läks täiesti kogemata enneaegselt üles ning minu üllatuseks oli huvilisi väga palju. Vahetuspakkumisi tuli aknast ja uksest, kuid ei miskit põnevat või märkimisväärset. Tegelikult üks Chevy Astro tundus põnev ja korralik, kuid eeldas juurde maksmist. Pappi mul aga eriti polnud. Ning siis oli veel üks auto, mis hetkeks pani mõtlema – SsangYong Rexton + 500€ sulli. Intrigeeriv, kuid paraku peletasid saadetud fotod igasuguse vahetuse isu. Kas ikka peaks ise kodus spreiga autot värvima? Seda igatahes oli värvitud ning kui see kehvalt fotolt juba välja paistab, siis laivis on kindlasti asi kordades hullem.

“Kallis, kas täna Saab?” – “Jah, Saab”

Kuid kohe algul, kui kuulutus üles läks, tuli üks pisut segasevõitu ning hägune pakkumine. Esimese hooga ei osanud midagi tarka vastatagi ning ühtegi asjalikku seisukohta võtta. Diil tundus huvitav, kuid kogu kontseptsioonist ma väga hästi aru ei saanud. Vähemalt paistis, et Mercedes läheks väga õige inimese kätte. Seega kokkuvõttes otsustasin pakkumise vastu võtta, kupüüre sain soovitud hulgast oluliselt vähem ning vastu midagi, mis mu meeli kõditas. Detailid jätan endale, kuid nii palju võin öelda, et see ei olnud mingilgi moel seotud prostitutsiooniga ega keha müümisega.

Pime-ost ja import Hiiumaalt

Mercedese üleandmise leppisime kokku seitsmeteistkümnendale veebruarile, mil autol sai esmasest registreerimisest täpselt päeva pealt täis 30 aastat. Seega olin juba varakult kogu tutvumisportaali – auto24 – valiku läbi lapanud ning eelarvesse mahtuvad eksemplarid brauseri tääbidesse lahti jätnud. Ja oi, kus seal oli põnevat kraami. Tegelikult oleks hea meelega vähemalt viis isendit korraga koju tassinud.

Ühes neist akendest ilutseski kõnealune Saab 900. Seletamatu tõmme kiskus mind tema poole. Ainus probleem – ta asus Hiiumaal. Päris poole tunniga sinna autot vaatama ei sõida vaid pigem oleks see minimaalselt 10 tunni ettevõtmine. Aga mis siis teha? Üldse loobuda? Kui ikka kangesti on vaja, siis küll kuidagimoodi Saab. Õnneks aga tunnen pisut häid inimesi Hiiumaalt, kes saaksid olla abiks auto esmasel inspektsioonil.

Esimene samm on alati kiire taustakontroll internetis – MNT lehelt Saab näiteks aimu, kui palju on omanikuvahetusi olnud – tihedad hiljutised omanikuvahetused viitavad tihtipeale mõnele suuremale probleemile, millega keegi tegeleda pole tahtnud. Lisaks näeb sealt ära ka ülevaatuste info – kas ja kui tihti on käidud ning millised probleemid on esinenud.

Saab 900 omanikevahetuste sektsioon on kaunis! Pole tegemist küla jalgrattaga

Kui näiteks auto on lausa mitme tõsisema probleemiga ülevaatusel läbi kukkunud ning päev hiljem mõnes teises ülevaatuspunktis rohelise lehe saanud, siis on üsna väike tõenäosus, et need puudused on päevaga ära likvideeritud. Pigem on keegi tava taksile lisaks pisut kupüüre peale loopinud ehk kogu pidu on tehtud mustalt. Üldjoontes on see minu jaoks ohu märk, kuid ei pruugi alati paika pidada. Saab’i interneti ajalugu oli aga viisakas ja puhas.

Eelmise ülevaatuse on Saab küll läbi kukkunud, aga vahe uue teostamisega lubab arvata, et vead said likvideeritud.

Toimingute juurde

Järgmine loogiline samm oli kõne auto müüjale. Aegajalt olen puhtalt telefonivestluse peale juba loobunud mõnda autot vaatama minemast – kas ei teata üldse mitte midagi sõiduki ajaloost, aetakse telefonis sellist möga, mis ei lähe kuidagi pidi kokku internetist kaevatud infoga jne. Ehk mida detailsemalt ja täpsemalt müüja oskab auto kohta rääkida, seda parem. Ning üldjuhul kumab sealt  kõnest ka läbi tema üldine suhtumine ja usaldusväärsus.

Sellise inimese otsa sattuda, nagu oli konkreetse Saab 900 müüja, on pigem haruldane. Sain telefoni teel väga põhjaliku ning ausa ülevaate enamvähem vast kõigist selle auto pisivigadest – alustades tehnilisest poolest ning lõpetades iluvigadega. Kuna kogu jutt oli nii detailne ja põhjalik, siis tõenäoliselt mingeid suuremaid üllatusi hiljem oodata pole. Inimene ise jättis ka endast väga ausa ja eheda mulje.

Seega põrsa kotis ostmiseks ühtegi punast lippu ülesse ei visanud. Auto ümber registreerimise saab tänapäeval õnneks väga mugavalt üle interneti teha ning hämmastaval kombel on võimalik ka raha üle mere vaid mõne klikiga kanda. Aga kuidas auto mandrile saada? Puht juhuslikult oli üks tuttav täpselt Hiiumaalt mandrile liikumas ning oli hea meelega nõus selle tripi ühe vana Saab’iga ära tegema. Ehk siis reede õhtul kandsin rahad üle, tegime elektroonilise omanikuvahetuse ning laupäeva hommikuks oli auto Tallinnas maja ees. Tänud Sulle, Ivar!

Mis põrsas siis sealt kotist välja puges?

Arvestades auto vanust ning hinnaklassi, siis loomulikult perfektses konditsioonis eksemplari ei maksaks eeldada. Alati on mingisugused vead, iseasi, kui tõsised need on. Ivar oli juba korraliku teekonna temaga pealinna jõudmiseks läbinud ning lisaks oli tal varasemalt ka antud marki sõidukitega kokkupuuteid olnud. Hinnang? Päris kobe isend. Okei, summa ei olnud ju ka teab mis suur, aga vähemalt ei pea otse Kuusakoskisse sõitma.

Püsikat pole. Ventilatsiooniavad aga on lahedad!

Üllatuslikult polnud auto kereplekkide peal käimas suuremahulisemat roostepidu. Ilmselt mõned väiksed alged ikka leiaks, kuid esimese hooga miskit liiselt silma ei jäänudki. Näiteks uuemat ja moodsamat Saab 9-3 on roostevabade kereplekkidega juba peaaegu võimatu leida. Neid on, aga pagana vähe. Müüja poolt kirjeldatud iluvead olid ka täpselt õigetes kohtades olemas ning midagi varjatut esimese hooga õnneks ei avastanudki.

Osad pikslid ärkavad alles siis, kui autos juba mõnusalt soe on.

Salong oli kenasti terviklik, istmetes auke polnud ning kusagilt midagi ei rippunud. Väga hea, ei pea hakkama tükke taga otsima ning midagi lappima – vaja vaid auto korralikult seest puhtaks teha. Elektrilised peeglid küll ei liikunud, aga see info oli mul varasemalt olemas (peaks alustuseks kaitsmed üle kontrollima). Lisaks pidavat konditsioneer lekkima – see on juba pisut tõsisem teema ning ilmselt keerukam (kallim) ära lahendada. Ka kipuvad mõned pikslid külmast peast laisad olema, kuid kui auto soojaks läheb, siis toimivad. Üle jootmine peaks siin kenasti aitama, kui vaid viitsin selle ette võtta.

BLACK PANEL – vot see on üks huvitav nupp

Kindlasti vajavad pidurid õhutamist, sest pedaal on pisut pehme. Eelnev omanik olevat hiljuti need küll ise üle käinud, aga ju siis see õhutamise osa ei tulnud nii hästi välja. Samuti on sidur vahetatud ning võtab hästi. Vaid käigu hoovastik liigub pisut raskelt ning rikub seetõttu pisut sõidu-emotsiooni. Käigud ise lähevad aga kenasti sisse. Seega hoovastik vajab kindlasti tähelepanu. Muus osas tundub aga auto oma vanuse kohta küllaltki viisakas.

Ohoh, võtab lausa 250 km/h sisse?

SAAB 900 – esmane emotsioon?

Eks ta tundub pisut retro. Ja noh, peabki tunduma, sest vanust on tal ka juba 25 aastat. Aga see disain on kuidagi veidralt äge. Eriti just armatuur. Keskkonsoolis asetsev kassetimängija viitab selgelt, et auto on pärit eelmisest sajandist. Üldjoontes on kõik nupud ja lülitid enamvähem seal, kus harjunud oled, seega erilist segadust esmakordselt Saab’i istudes ei teki.

Kassetikas! Muuseas seal saab ka vajadusel telefoni hoida

Küll aga olin hädas võtme kättesaamisega süütelukust – proovisin kõik asendid läbi, aga võtit kätte ei saa. Äkki peab sidur all olema? Või siis pidurit all hoidma? Aga võibolla peaks esimese käigu sisse panema? Kas olen mina loll ja saamatu või peab seal mingi muu trikk olema? Igatahes välja ma ei mõelnudki, seega helistasin Ivarile, kes mulle auto kohale toimetas. Tagurpidikäik peab sees olema! Kes ja miks sellise lahenduse küll välja mõtles, aga okei, paneme siis tagurpidikäigu sisse. Ning võti oligi käes!

Süütelukk asub kahe istme vahel käsipiduri juures. Aga kuidas võtme kätte saab?

Hetkel veel on neid läbitud kilomeetreid selja taga üsna vähe ning tõenäoliselt kõiki tema kiikse ja vigureid pole veel avastanud. Kuid esmane mulje on hea ning endiselt jääb arusaamatuks, miks ma kunagi varem ühtegi Saab’i soetanud pole. Nad on ju tegelikult päris ägedad aparaadid. Seda enam, et antud mark läks juba üle 10 aasta tagasi hingusele ja juurde neid enam ei toodeta. Mõnus tükike ajalugu.

Esimene huviline juba auto ümber tiirutamas. Ei, veel pole müügiks!

Erinevatest Saab 900 kiiksudest, veidrustest, sõiduomadustest ning kooselust temaga tuleb aga hiljem eraldi sissekanne.


Üllatus-üllatus, ostsin just uue panni!



5 kommentaari

  • veiko

    • 23. veebr. 2022, 07:23
    • Vasta

    umbes samamoodi ostsin kotis põrsa MB oksjonilt

  • Hanno

    • 24. veebr. 2022, 08:40
    • Vasta

    Ma 9-3le panin 10€ lammari püsika pulga (suumatule kangi küljes kõik nupud) külge ja hakkas kohe tööle, polnud vaja midagi progeda ega sättida. Ei tea kas vanemal ka toimib nii.

    Võtit ei saa kätte sellepärast et Saabil pole roolilukku vaid käigulukk. Kui võtit sees pole, siis taguripidikäiku välja ei saa võtta.

    Ägedad pillid on küll, naudi!

    • 100autot

      • 26. veebr. 2022, 11:32
      • Vasta

      Olen ka kuulnud, et 9-3 piisab suunatule kangi vahetusest, et püsikas juurde saada.
      900 osas veel pole jõudnud ennast kurssi viia, aga puhtalt huvi pärast võiks juba järgi uurida.

      Aga see käiguluku teema on uus ja huvitav info.
      Tänud!

  • Casper

    • 15. märts 2022, 01:40
    • Vasta

    Kuidas sellel Saabil kütusekuluga on (linnas/maanteel)? Ise omasin ühte 99. aasta 9-3e 2.0 96kw bensiinimootoriga ning võttis maanteel üle 12l / 100 km, linnas 14l / 100 km. Ning kui juba kütusekulu kohta küsin, siis äkki saad meenutada, milline siiani omatud 35st autost kõige ökom on olnud ning milline kõige janusem?

    • 100autot

      • 15. märts 2022, 02:49
      • Vasta

      Saab’i kütuse kulu kahjuks ei oskagi kommenteerida – korra olen teda ainult tankinud ning paak pole senimaani veel tühjaks saanud (hetkel 100% linna sõidud).
      Sinu näite puhul maanteel 12l/100km viitab selgelt juba mingile tehnilisele hädale.

      Minu kõige ökonoomsem auto oli kindlasti #34 ehk MB W124 kolme-liitrine diisel – sellel lihtsalt ei saanudki kütus kunagi otsa (nii mõnigi samasugust autot omanu väidab keskmiseks 6-7 liitrit sajale).

      Kõige janusema auto esikoha nimel kaklevad aga kolmanda põlvkonna Range Rover (4.4 V8 bensiin – aastane keskmine kütusekulu 19.1 l/100km) ning esimese põlvkonna Porsche Cayenne Turbo (4.5 V8 bi-turbo).
      Eks neil see kütusekulu oli suhteliselt samasse auku.

      Kuid kõige janusem sõit pärineb mul hoopis siinsest nimekirjast puuduva autoga – 1986a toodetud Peugeot 205 GTI 1.6 (sai kunagi rahvaralliks soetatud) – nimelt panin Tartu kesklinnas paagi silmini täis ning Mäos tankisin pisut üle 34 liitri peale… Süüdlaseks oli vigane õhulugeja


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga