Ford Probe Mk2 – ameeriklane?

#21 : Ford Probe 2.0 85kw 1997a

Ford Probe MK2. Ausaltöeldes olin ma sellise mudeli olemasolu juba täiesti ära unustanud. Isegi ei mäleta, millal ma viimati mõnda sellist üldse liikluses nägin. Aga nüüd seisab ta mul hoovis. Minu auto järjekorranumbriga #21. Ja pagan, täna on ta ikka päris äge. Klapp-tuled ja puha! Kunagi oli terve Tallinn neid täis – osside ja ärikate üks lemmiklapsi kolmeste Bemarite kõrval, kuid tänaseks on rooste, hoolimatud omanikud ja kahtlase tasemega ralliässad enamuse neist ära lõpetanud. Ilmselt on isegi Ferasi ja Porschesi linna peal rohkem, kui Probesi.

Aga kuidas sai siis minust Fordimees? MINI Cooper oli endale üllatuslikult kiiresti uue omaniku saanud ning parklas haigutas tühi koht. Hoolimata kehtivast katku-ajast sai veel ka pulmad maha peetud, mille tulemusena haigutas rahakotis auk ning pangakontodele ei soovinud tuju rikkumiseks ka pilku heita. Lahe – üks õhtu pidu, hunnik pappi läinud, aga vähemalt saad hiljem väga kalli raha terve eest portsu pilte. Ja rõnga sõrme. Boonusena uhkustas Jaguar ka veel käigukasti veateatega ning ringi veeremiseks rattaid nappis. Tuli taas alustada algusest ning finantsid seadsid küllaltki karmi eelarvepiirangu.

MINI müügilugu ja võrldustest Cooper S’iga on leitav siit: https://100autot.ee/2020/08/12/mini-cooper-vs-cooper-s/

Kallis auto-kakskümmend-neli, palun sea mu ette parimad insenertehnilised pärlid automaailmast, mille hinnaklass ei ületaks mõne vanema S-klassi kasko aastamakset… Noh. Justkui oleks päris palju käulasid müügis, aga kohe mitte midagi ei taha sõelale jääda. Siiski-siiski, mõned pisut huvitavad eksemplarid leidsin – Honda Legend, Nissan Maxima, Lexus IS200 ja üks Ford Probe… Viimane asus Viljandis ja esimese hooga välistasin ta nimekirjast, kuna lihtsalt ei viitsinud nii kaugele autot vaatama sõita. Aga pagan, ta jäi mind kummitama…

Grossi poe parkla Türil. Istume koos vennaga tema 1-seeria Bemaris, sest et noh, odavat autot ostma ja tingima juba Range Roveriga pigem ei läheks. Ühes käes kellukese limonaad ja teises Olegi poest ostetud rasvane lihapontsik. See menüü sobis nagu ideaalselt kokku ka planeeritava finantstehinguga. Parklasse veeres ka üks madalaks lastud ja õige pisut väsinud olemisega Sierra. Korra juba mõtlesime minna juttu tegema, et kui Probe ei peaks sobima, siis kas tüübid oleks nõus oma Sirtsu meile ära ärima. Aga siis ta saabus – punane, klapptulede ja edevate kroomvelgedega. Tänaseks ikka juba üsna eksootiline vaatepilt. No peaasi, et ta nüüd liiga raibe poleks…

Kas ta roostetab?

Ikka roostetab! Uste alumised servad ning esiklaasi ülemine äär on pisut pureda saanud. Väiksemaid ja suuremaid mõlke leiab peaaegu igalt detaililt. Aga no ei midagi liiga hullu. Tegelikult võiks isegi sellele Probele medali välja anda, et ta on vapralt aastasse 2020 välja jõudnud. Enamus koos temaga liini pealt maha jooksnud isenditest on juba ammu loojakarja läinud. Kui väljastpoolt defektide leidmiseks ei pidanud liiga palju vaeva nägema, siis üllatuslikult oli salong väga korralik – istmed terved, plastik pragudeta ning ühtegi tükki ka puudu polnud. Elektriaknad, käsipidur, konditsioneer, pneumaatilised istmed ja kõik muu töötas eeskujulikult. Ja mis põhiline – klapptuled käisid veatult üles-alla!

Proovisõidu ajal oli küll pisut tunda, et mootor ei käi liiga ühtlaselt. Justkui jätaks aegajalt pisut vahele. Ja lisaks pidi müüja väitel auto peale pikemat seismist korralikult suitsema – arvatavasti asi klapisääre tihendites. Igatahes pisut pikem tiir Türi vahel tegi selgeks, et kui hinna paika saab, siis sinna maha ma teda ei jäta. Natukene saime numbrid paremaks, aga läksin siiski 50 euri oma seatud hinnalävest üle. Tuli minna Olegi toidupoe küljes asuvat pangaautomaati tühjendama ja asuda pabereid täitma. Olin just ostnud oma 21. auto – Ford Probe Mk2.

Kuidas Probe sõidab?

Tegelikult on temaga päris äge sõita – sportauto ju ikkagi! Rool on üsna täpne ja konkreetne ning vedrustus hoiab masinat kurvides üsna kindlalt teel. Kusjuures need klapptuled auto nina peal tekitavad mingisuguse veidra rallika tunde ja gaasipedaal kipub märkamatult põrandasse vajuma. Kogu juhitavus ja sõiduomadused suutsid mind nii vana auto kohapealt üsna positiivselt üllatada. Kõige veidram (lisa?) varustus selle Fordi juures on pneumaatilised esiistmed – nimelt saab õhuga reguleerida külgmisi patju ja selja osa. What? See aga tähendab, et saad tooli väga täpselt kere järgi paika sättida. Istmed on üsna mugavad ja hoiavad kurvides hästi paigal. Käigud on konkreetsed ja lülituvad täpselt. Ainult sidur võtab pisut liiga alt, mis tähendab, et ebapiisava pedaali vajutuse korral kuuleb teinekord hammasrataste raginat.

Lisaks on Fordil ka üks huvitav featuur – kui auto on pikemalt seisnud, siis peale käivitamist peidab ta end korraliku suitsupilve sisse. Peale 2-5 minuti möödumist on aga silindritesse valgunud õli kenasti ära põlenud ja tossupilv haihtunud. Kusjuures, kui kohe liiklusesse söösta, siis tagumised autod hoiavad lugupidavalt väääga suurt pikivahet. Sümptomid viitaks justkui väsinud klapisääretihenditele. Korra isegi käis peast läbi, et käiks need üle, aga samas, see suitsemine või tossamine vana auto puhul on omaette äge ning tekitab ikkagi audentse Ford Probe omamise tunde. Ahjaa, algul ta suitses vähem. Aga siis proovisin sellist imepärast abivahendit nagu Carlube Smoke Stop. Kalla aga mootorisse ning suitsemine kaob! 3.50 ja asi korras? Kui enne suitses ta ca minuti või kaks, siis nüüd hoopis poole kauem. Hea kraam!

Hommikusest või siis tööpäeva lõpu suitsemisest rohkem aga häiris see katkumine kiirendamisel. Selline tunne nagu mootor jätaks pisut vahele. Kuna üks küünlajuhe oli kergelt teibitud, sai tellitud uus Boschi juhtmete komplekt (36€). Hoopis teine tera. Käib teine nüüd ühtlaselt ning seda katkumise efekti pole rohkem täheldanud. Korra veel peaks piiluma põhja alla, et saaks aru, mis seal parema esimese ratta juures kolksu teeb.

Kuna blogiposti jaoks oli ka autost pilte vaja, siis ajasin oma katkise telefoni taaskord kuumaks. Hiljem sai fotosid pisut kohendatud ja peab ütlema, et pole viga. Piltidel ikka korralik Ferrari! Ühe soojaga juba treisin harjumusest ka müügikuulutus põhja valmis, sest mine tea, millal tuleb tahtmine ta turgu tagasi lükata.

https://www.auto24.ee/kasutatud/auto.php?id=3405345&rhash=03cd

Ford Mustang… tähendab ikkagi Ford Probe

Nagu ON Ameerika auto, aga kas ikka on? Esimese generatsiooni Probe pidi olema algselt hoopis Ford Mustang! Selle auto tootmisele eelnenud ajastul kippusid suurte V8 mootoritega autode müüginumbrid USA turul kokku kuivama ning ilma hakkasid tegema erinevad Jaapani sportautod (Acura Integra, Nissan 200SX, Toyota Celica ja teised). Kuna Ford omas osalust ka Mazdas, siis võetigi aluseks MX-6 platvorm, mille peale pidi sündima uus esiveoline! Mustang. Kui aga prototüüp lõpuks valmis sai ning meediasse lekkis, siis läks asi pööraseks. Esiteks tekkisid vastuolud Fordi enda juhtkonna sees (eelkõige selle tõttu, et kapoti alla polnud võimalik paigutada V8 mootorit – lihtsalt poleks ära mahtunud). Lisaks saabuks ka Mustangi fännidelt üle 50 000 käsitsi kirjutatud sõimukirja – nagu mismõttes esiveoline, jaapani tehnikal baseeruv ja ilma V8 mootorita???

Õnneks oli Fordi juhtkonnal piisavalt mõistust võtmaks oma fänne kuulda. Seega tuli otsida autole uus nimi ning hakata hoopis uut tagaveolist ja V8 mootorit mahutavat sõidukit disainima. Probe läks liinile 1988 aastal ning teise generatsiooni mudeli tootmine lõpetati 1997 aastal.

Kusjuures Probe Mk2 on 60% Mazda ja 40% Ford. Ehk pole ta midagi nii väga ameeriklane. Mootor on peal sama, mis Mazda 626 ja MX-6 mudelitel. Samuti kogu silla- ja käigu osa. Tänu sellele on täna kõik tükid odavad ja neid on ka üsna kerge saada. Aga kuhu temaga remonti lähed? Kas Mazda Abi’sse või mõnda Fordi töökotta?

Värskemat infot ja veidraid proovisõite leiab ka 100auto FB lehelt: https://www.facebook.com/100autot/