Alfa Romeo 156 – kolm nädalat, 3X töökojas

#30 : Alfa Romeo 156 2.0 Twin Spark 1999a

Ja lisaks veel ise terve päev garaažis nokitsemist auto kallal. Juba kujutan ette, et nii mõnigi muigab pealkirja peale, et „Mis sa siis ootasid? Ega see mingi Avensis pole, kus kallad kahe aasta tagant veidi õli peale ja kütad veel kakskümmend aastat ringi… Ostsid Alfa ju. Loll. Töökotta ja tagasi ongi su jaoks nüüd normaalne elu rütm“.

Siiski pean siinkohal veidi pettumust valmistama. Ei hakanud ta lagunema ega polnud ka ostes täielik risu. Lihtsalt kui mingi aparaat on juba nii korralik, siis tahaks kõikvõimalikud pisivead ka temast välja triikida. Seda enam, kui näed, et perfektsus on nii lähedal ja käega katsutav. Seda enam, et ma ei pannud talle ka sõidan-kuu-aega-ja-müün-kiirelt-kahjumiga-maha taaka külge. Pigem vaataks, mis elu toob ja võibolla kütaks isegi kevadeni välja.

Ja noh, selle auto puhul sai ju suisa ostu-eelne kontroll tehtud, mis näitas konkreetset Alfat väga heast küljest. Aga mis need pisivead siis olid, mis kangesti likvideerimist vajasid ja kui palju raha see kõik enda alla neelas?

Töökoja külastus No.1

Kes on viitsinud Alfa Romeo esimest postitust lugeda ja läbi ime veel midagi mäletab, siis seal kurtsin pisut ebamäärase käiguvahetuse üle. Igatahes see asi pidi kindlasti saama lahenduse. Konkreetne ja täpne käiguvahetus PEAB ühe 156 juurde käima. Vastasel korral on kogu sõiduemotsioon lihtsalt lörtsitud.

Ja kus need vanad Alfad remondis käivad? No ikka TRK’s. Võibolla on veel pädevaid töökodasid, aga see oli esimene, mis pähe kargas ning kus ka sõbrad on oma pille putitamas käinud. Ja no tegelikult ka, see käiguvahetus oli ikka päris kohutav. Vähemalt minu jaoks. Kõige keerulisem oli just kohalt minnes seda esimest sisse saada.

Umbes nagu noore poisi esimesed kogemused pimedas – tead küll, kuhu see kang liikuma peaks, aga no ei leia seda auku üles, kuni lõpuks kuidagi poolkogemata sisse kobistad. Pinge peal ka ju. Piinlik on natukene igal juhul. No vot, oligi mulgi paar korda foori taga piinlik. Sest startima peab ju hiljemalt null-koma-kaks sekundit peale rohelise tule süttimist. Kolm sekundit hilisem start aga väärib juba signaalitamist ja võibolla ka kerget verbaalset väärkohtlemist: „Sõida bussiga, k*radi penskar!“

Igatahes tagasi teemasse. Lödi käiguvahetus sai kiire diagnoosi – miskine plastikust munakas kulub neil ära (tüüpviga). See detail ise maksab kõigest 18 eurot, aga vahetus võtab aega neli tundi, kuna summuti tuleb ka eest ära kiskuda ja üleüldse on ligipääs niru. Neli tundi tähendab päris palju tööraha, aga selliseks jätta ka ei saanud. Lisaks lasin neil monteerida alla ka uued (kasutatud) uhked valuveljed ning selle käigus avastati, et mingi töökoda on käkki teinud. Nimelt oli auto käinud ei-tea-kus rattalaagi vahetuses ning tagumised kaikad valesti kokku pannud. Need peaks olema paralleelsed, mitte risti!

Töökoja külastus No.2

Uus aeg sai samasse töökotta pandud nädal hilisemaks. Selleks ajaks peaks see oluline liitrise odavama rummi hinnaga plastikmunakas ka kenasti kohal olema. Lisaks vajasid ka esituled reguleerimist, sest need olid hiljuti vahetatud ja see pisike oluline häälestus tegemata jäänud. Ja siis võiks ju ühtlasi ka küünlad ära vahetada, kuna mootoris oli kerge pöörete kõikumine.

Küünaldega on see pull, et antud mootoril on neid iga silindri kohta kaks – sellest ka see peen nimi – Twin Spark. Üks küünal on selline tavaline sõiduauto oma, aga teine pisike nagu mootorrattal. Eelmine omanik oli küll need suuremad ära vahetanud, kuid väiksemaid leidis vaid kaks. Seega pooled pisikesed olid seal peal tiksund jumal teab, kui kaua.

Igatahes jätsin nad oma Alfat purema ja läksin kontorisse, et mingi osa sellest väljaminekust tagasi teenida. Samal ajal ise ikka vaikselt mõtled, et mitu soojamaa reisi töökotta tagasi minnes jälle lauale vaja käia on? Võiks ju enne ikka küsida ka, palju pappi läheb, et jõuaks koju naisele helistada: „Kuule, pane nüüd kärmelt see telekas müüki“.

Noh, võib öelda, et pappi läks umbes täpselt nii palju, kui ise ka prognoosisin. Kuid tulemus oli ka seda kõike väärt – käigud käisid väga täpselt ja konkreetselt. Hoopis teine auto! Küünalde vahetus ühtlustas ka mootori tööd märkimisväärselt. Tulede reguleerimisest päevasel ajal niikuinii väga aru ei saa, kuid vähemalt ülevaatuse meestel oleks vähem viriseda. Igatahes Alfast oli taaskord saanud Alfa, millega on nauditav sõita.

Kusjuures TRK tegelased jätsid ülimalt positiivse ja sõbraliku mulje. Kuidagi nagu tore oli seal käia ja juba mõtlesid, et võiks mõne vea veel auto juures leida, et saaks sinna taaskord jutustama minna. Kui vaid raha nii palju ei kuluks…

Töökoja külastus No.3

Veel üks viimane ja oluline viga oli autol jäänud. Ülimalt tähtis asi, mille lahendamine võib olla suhteliselt kiire ja odav või siis pagana tüütu ja kallis – konditsioneer. See ei puhunud kohe kusagilt otsast külma. Ja nupust sisse lülitades oli selge, et pump järgi ennast ei võtta. TRK’st öeldi, et kui gaasi on liiga vähe sees, siis süsteem ei rakendugi. Hoidsin hinge kinni ja lootsin, et asi ongi selles.

Aga kuhu lähed oma konditsioneeri hädaga? Õnneks mu lemmik-mehhaanikul on vajalikud seadmed garaažis olemas, seega läksin taaskord Feliksi juurde (Carmaint OÜ). Pealegi pakub ta ilmselt pealinna parimat hinda, mistõttu paljud autoremondifirmad viivad neile toodud kärud ka tema juurde konditsioneeri täitma.

Feliks ühendas aparatuuri külge, mis alustuseks tõmbab süsteemi vaakumiga tühjaks, siis teeb survetesti ja kui kõik hästi, laseb uue gaasi sisse. See on see koht, kus hoiad hinge kinni, et kusagilt midagi sisisema ei hakka. Vastasel korral on süsteemis lekked ja taastamine tähendab juba hunnikus tööd ning suuri rahanumbreid.

Aga ei hakanud kusagilt sisisema. Lisaks laseb ta ka värvainet sisse, mis siis UV valguse käes näitab ka mikroskoopilised lekkekohad ära. Minu õnneks ei näidanud see lamp ühtegi leket ning auto hakkas jõuliselt ka külma puhuma. Vähemalt on palavad ilmad läbi ning konditsioneerist on kasu vähe. Samas aitab see liigset niiskust salongist hävitada ning klaasid ei kipu uduseks minema. Sellega sai viimane tuvastatud viga nimekirjast maha kriipsutatud.

Kodune garaažimöll

Kes on vähegi viitsinud varasemaid postitusi sirvida, siis need juba teavad, et mul on kaks vasakut kätt ning autot remontida ma ei oska/ei taha/ei viitsi. Aga viimistleda jällegi meeldib. Kuna Alfa on valdavalt originaalvärvkatte all, siis loomulikult oli ta ajaga muutunud tuhmiks ja kriimuliseks. Seega ideaalne võimalus taaskord poleerimisaparaat käima ajada.

Aga erinevalt sakslastest, ei ole itaallased raatsinud liiga paksu kihti lakki tehases peale kanda. Seega süvapoleerimine oli kohe välistatud – paneb muidu see viimane õhuke lakikiht ka seitsme maa ja mere poole jugama. Korra isegi oli kahtlus, kas saangi ta üldse viisakaks. Aga sain! Neli-viis tundi läigestavat poleerimist ja tulemus oli juba üsna viisakas. Sinna juurde veel sinine tooniv vaha ja pill läikis nagu pühademuna. No mina olin igatahes rahul.

Teine teema oli tuhmunud plast – küljepeeglid, stange liistud, akende liistud jne. Siis aga järsku meenus, et mul on terve kotitäis igasugu kavalat autokeemiat. Ja seal oli ka üks läga, mis pidavat plastiku üsna värskeks tegema. No aga prooviks siis järgi! Tulemus oli igatahes hämmastav – hall plast oli asendunud küllaltki värske olemise mustaga. Omaette küsimus muidugi, kui kaua ta peal püsib või kui pika-aegne see efekt on. Nüüd oli Alfa nii silmale kena, kui ka sõitmiseks mõnus.

Mis edasi, Alfa Romeo?

Mul nende plaanidega on nagu on. Kui tekibki idee, et tahaks mõne autoga kohe pikemalt sõita, siis elu leiab alati võimaluse kaikaid kodarasse loopida. Isegi fantaseerisin, et lasen Alfaga kevadeni välja. Kuid siis juhtus üks kohutav lugu – üks sõber postitas, et müüb kogu oma hobiautode pargi tühjaks. Kiirmüügi hindadega.

Veits juba aimatav, kuhu see lugu tüürib? Loomulikult aitasin tal seda autoparki vähendada, kuid tulemuseks on mul endal nüüd liiga palju autosid. See aga tähendab, et midagi peab minema ja Alfa on üks nendest, kes uut peremeest ihkavad. Ootamatult said postituse jaoks tehtud piltidest hoopis müügikuulutuse pildid.

Aga mis ma siis juurde ostsin? Eks see on ilmselt juba Facebook’i jälgijatele ammu teada, aga teistele alloleval pildil nähtav. Ja mu kallis abikaasa ei tõstnud mind isegi kodunt välja selle pärast… Vot, kus on väärt naine!