Mercedes-Benz S500 W221 – üle kivide ja kändude

#11 : Mercedes-Benz S500 L 4-Matic 2010a W221

Omamisperiood: 04.10.2016 – 13.11.2017

S-Mersu on minu jaoks juba lapsest saati olnud ikoonistaatuses – alati ajast ees ning täis ülimat luksust ja kvaliteeti. Midagi püüdmatut, mida tavainimene kätte ei saa, vaid peab kerge kadedusega eemalt imetlema. Võin noh, kui lõpuks hinna poolest isegi reaalsesse skaalasse kukub, siis on tegemist juba sisuliselt lootusetu rondiga, mis veel altkäemaksuhimulise ülevaatusemehe armust liiklusesse on lubatud (umbes nagu mu esimene S-klass). Aga õnneks (või kahjuks) nende hinnad kukuvad kivina peale salongist välja sõitmist ning viie-kuue aastane autode kuningas muutub juba järjest rohkem reaalselt käega katsutavaks.

Ja see samane euroopa luksusautode lipulaev oli mingil hetkel muutunud minu jaoks peaaegu et kinnisideeks. Viimased pool aastat olin suhteliselt usinalt jälginud müügikuulutusi – bensiinimootor, must värv, facelift ja mis peamine – LANG kereversioon… Midagi liiga head nagu silma ei jäänud, vähemalt mitte õiges hinnaskaalas. Kuniks ühel kolmapäeva õhtul ta leidsin: 2010 aasta W221 S-klass, peaaegu et täisvarustuses ja mis peamine – hind oli ca 7000€ alla turu keskmise ning müüjaks oli ametlik esindus.

Jooksuga esindusse

Järgmisel hommikul olin klõpsti autosalongi ukse taga. Müügimehe jutu järgi oli juba nii mõnigi masina vastu telefoni teel huvi tundnud, aga eks seda ei tasu alati liiga tõepähe võtta. Eelnevalt olin teinud päris põhjaliku kodutöö ning viinud ennast kurssi kõikvõimalike tüüpvigadega. Üks kulukamaid neist on mootori ketiliinide vahetus – ca viis kilo euri!

Juutuubis on teemakohaseid videosi piisavalt, kuidas selle häda ära tunneb. Ja täpselt sellist häält tegi ka kõnealune Mersu külmkäivitusel… Aga müügimees oli entusiastlik ning lubas, et kõik vead saavad likvideeritud ning ketid vahetatakse. Igaks juhuks ei julgenud aga proovisõidul liigselt gaasipedaali pressida ning täit ülevaadet auto dünaamikast ei saanud.

Kuna kõik muu tundus väga viisakas ja esinduse lubaduse peale puudused likvideerida, sai broneering peale pandud ning tuli taaskord liisingupabereid ajama hakata. Kiirelt sai oma esimese põlvkonna Audi A8 müügikuulutus ülesse ning tuli jääda kannatlikult ootama, millal uue pilli võtmed kätte saab. Loomulikult olin elevil – ikkagi pika kerega S-klassi Mersu – W221! Hops, sissemaks tehtud, auto minu nimel. Vahetage nüüd need ketid kiiresti ära. Palun!

Ja siis hakkas asi venima…

Möödus nädal. Siis juba teine nädal. Vahepeal ikka pommitasin telefonikõnedega, et kas äkki juba hakkab asi kuhugi jõudma. Vastu tuli aga suhteliselt umbmäärane jutt – küll mingi mehaanik haige ja siis see häda ja siis tööd on nii palju ees jne. Kõigele lisaks sai vahepeal mu Audi endale uue omaniku ning olin jäänud jalameheks.

Järjekordse kõne peale, kas ehk hakkab auto valmis saama ja mul pole enam millegagi liikuda, pakkus müügimees välja, et saaksin ehk neilt midagi soodushinnaga rentita… Nagu misasja? Selle peale sai saag korralikult käima tõmmatud ning järgneval päeval helistati, et annavad mulle tasuta asendusauto – S-klassi. Vabandati viisakalt, et tegemist pole küll S-viiesajaga ja pika kerega, aga ehk ajab asja ära….

Pisut paberimajandust ning mulle ulatati esinduse ees seisva 2010 aasta W221 S350 võtmed. Ausaltöeldes oli päris uhke tunne sellesse asendusautosse istuda. No ikka ulmeliselt mugav ja mõnus sõita. Küll aga ei olnud see kolmekomaviiene bensiinimootor just eriline rakett vaid pigem soosis sellist rahulikku sõidustiili. Vähemalt tasuta käes, pane ainult bensiini paaki. Pakkisin oma proua ja kolme-kuuse tite autosse ning läksime linnapeale tuusama. Kas saaks elu veel parem olla?

Aga millal ma ikkagi enda W221 kätte saan?

Viisakuseset või kannatamatusest helistasin ikka aegajalt ka esindusse, et tore on küll teie tasuta autoga sõita, aga kuidas minu masinaga läheb? Kuniks ühel korral tuli sealt üsnagi morn vastus, et võibolla peavad nad mu Essi tagasi ostma… Eee, misasja ja miks? Ketiliini vahetuse käigus selgus, et paar silindrit olid defektsed ning seda mootorit enam kokku pole mõtet panna. Aga ma ju ei tahtnud teda tagasi müüa!

Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et jagame pisut kulusid ning vahetame mootori välja (Saksast leiti 90k läbisõitnud asendus). Ehk siis see esialgne väga hea hind kujunes kokkuvõtteks paari tuhande võrra krõbedamaks aga oli endiselt ca 5000 eurot alla turuhinna. Mõelda vaid, auto hinnast oli kuue aasta jooksul haihtunud ühe Tallinna kesklinna kahetoalise korteri jagu raha… Ulme!

2010 aastal vahetati varasem 5.5 liitrine (285kw) vabalthingav bensiinimootor välja uuema, 4.7 liitrise bi-turbo vastu (320kw), mis oli ka minu masinal. Internetist asja kohta rohkem uurides selgus, et need pidid kusagil 220 000 ja 230 000 kilomeetrise läbisõidu juures otsa saama – nö. kutsikavead alles sees. Ja minu auto oligi sinna samma vahemikku jõudnud (224k odomeetril). Vähemalt nüüd oli vastupidavuse varu piisavalt ja teoorias ei peaks rohkem enam muretsema.

Võtmed käes! Lõpuks!

Ja siis lõpuks saabuski see päev, kui sain asendusauto tagasi anda ning mulle ulatati üle õiged võtmed. Läks kõigest ainult poolteist kuud peale sissemaksu tegemist. Aga ta nägi pagana hea välja. Sellele autole sobib pikk kere visuaalselt oluliselt paremini, kui standardne lühike. Ja mis häält ta käivitades tegi! Ikkagi V8. Surusime sõbralikult kätt ja kulgesin rahulikult esinduse juurest minema.

Esimese tõsisema gaasipedaali vajutamise peale kilkasin rooli taga nagu väike plika. See kiirendus tuli lihtsalt nii ootamatult. Istud oma pehmes tugitoolis ja järsku virutab keegi sulle täiest jõust jalaga selga ning sekundiga oled mitusada meetrid edasi liikunud. Täiesti absurdne minek!

Tõenäoliselt käisin veel mitu nädalat ringi suunurgad ebanormaalselt kõrvade lähedal. Selliseid emotsioone koged paraku elus kahetusväärselt vähe. Aga olin saanud oma S-klassi kätte! Kuhu nüüd edasi? Kuule?

---

facebook.com/100autot