#18 : Mercedes-Benz E200 (w210) 2.0 1996a
Kui siin keegi veel tähele pole pannud, siis mõnda aega tagasi kuulutas Vabariigi valitsus välja eriolukorra. Alguses tundus nagu korraks põnev ja huvitav, aga see emotsioon kadus kiirelt peale esimesi kodukontori päevi. Kurat, ärge jamage! Eks seenioride ja nõrgemate inimeste huvides tuleb toas püsida ning mõneks ajaks trammi käsipuude lakkumisest loobuda.
Aga päriselt ka – kõik seisab. Mõned päevad tagasi sattusin tipptunni ajal Viru ringil sõitma ning peale minu oli seal veel vaid paar autot liikumas. Selline tunne nagu 90% populatsioonist oleks haihtunud. Äkki ongi, aga meile ei räägita ja üritatakse seda mingisuguse koroona jutuga varjutada? Ehk oleks paras aeg üks vandenõuteooria lendu lasta…
Kuigi puht teoreetiliselt võiks nüüd meeletult sisustamata aega käes olla ja justkui saaks oma autodele piiramatult tähelepanu pöörata, siis reaalselt on hoopis ajaga kuidagi kordades kitsam käes. Mis omakorda tähendab ka seda, et planeeritud kuu aega Mersuga kulgemist on veninud olulisemalt pikemaks. Vaata, et varsti on vaja lausa hakata liikluskindlustust pikendama. Siiski-siiski, võtsin möödunud nädalavahetusel õhtu vabaks ning suundusin garaazi. Likvideeriks kõik teadaolevad vead ning valmistaks auto tasapisi juba müügiks ette.
Esimene selline standardne tegevus oli loomulikult pigipesu ja auto kuivatamine. Kasutaks veel selle valge aja ära sest mine tea, äkki tuleb öösel veel jube poleerimise kihk peale. Sest igasugu kriipse ja kraapse jagub värvkattel üksjagu. Ja senikaua kui masin kuivab, saab ju hakata tehnilist poolt nokkima.
Puldist lukku?
Kõigepealt siis vaja kesklukk korralikult toimima saada. Prooviks juhiukse polstri maha katkuda ja vaakumlekke üles otsida. Viimased poolteist kuud on auto sisuliselt kogu aeg lukust lahti olnud, kuna ei viitsi võtmega käsitsi sohvripoolset ust kinni kruttida. Youtube abiks ning viie minutiga oligi polster eemaldatud (võibolla isegi kiiremini). Ausaltlöelda polnud mul mitte õrnematki ettekujutust, mida ma sealt alt leian või kuidas kogu see vaakumi süsteem välja võiks näha. Veel vähem oli mul mingisugust aimu, kuidas seda parandada.
Aga mõnikord kohe veab. Polstri alt hakkas silma erk-kollane voolik või toru, mis suundus keskluku süsteemi poole (no seda ei saa lihtsalt mitte märgata). Ja see oli lihtsalt oma pesast välja tulnud. Klõps sisse tagasi. Kas saabki olla nii lihtne? Veidi kõhklevalt lõin ukse kinni ja näppisin pulti ning luku nupp läks vupsti alla. Ja lahti tuli nüüd samuti puldist nagu peab. Super. Paari minutiga oli polster peal tagasi ning minu jaoks üks kõige häirivamaid vigu likvideeritud.
Taaskord poleerimine ja vaha
Kuna aga näpud sügelesid kangesti poleerimismasina järgi, siis otsustasin teised tegevused hilisemaks jätta. Kunagine väga hirmutav aparaat on mingil põhjusel armsaks saanud. Ilmselt seetõttu, et kettaga autost üle käimine annab lihtsalt visuaalselt nii suure efekti. Seekord olin aga pisut laisem ning piirdusin vaid ühe pastaga suuremate kriimude eemaldamiseks ning sügavamat läiget ei hakanud taga ajama. Kogu pull kolme tunniga ühelpool, mis vist on ka uueks isiklikuks rekordiks.
Kui auto juba puhas ning poleeritud, siis oleks patt jätta vaha peale kandmata. Kuna ta tahab vähemalt tund aega kuivada, sai selle aja sisustada kõrvalistuja poolse uksepolstri lahti kiskumisega. Nimelt avaneb kunde elektriaken vaid ca kolm sentimeetrit ning kiilub seejärel kinni. Seekord paraku nii libedalt ei läinud ja kaheksast polstri küljes asuvast tüübli kinnitusest otsustasid ukse külge jääda. Ilmselgelt oleks vaja endale soetada vastav kahvel tüüblite lahti võtmiseks.
Paraku aga ei õnnestunudki mul aru saada, miks see aken kinni kiilub. Kuna ukse plekid on omavahel kinni needitud, siis juurdepääs on üsna kitsas ja tülikas. Käsikaudu kompides ei leidnud ka aknasiinides mingeid takistusi. Proovisin veel akna asendit ära resettida aga ka see ei aidanud. Ilmselgelt on tegemist mingisuguse mehhaanilise hädaga ning seekord jäin kaotajaks. Igatahes tõmbas see pisut tuju ja tahtmist maha. Liimisin tüübli kinnitused polstri külge tagasi ning panin ukse kokku tagasi.
Väike vihje hobivahatajatele – kui paki peale on kirjutatud, et kuivamisaeg on vähemalt üks tund, siis tasub sellest ka kinni pidada. Minul oli seekord kannatust vähem ja 45 mintsa peale vaha peale kandmist hakkasin teda juba maha nühkima. Hämaras garaazis tundus asi hea, aga järgmine päev päikese käes oli kohati nagu selline imelik rasvakiht vahast värvile jäänud. Õnneks on linn tolmune ning auto ei püsi pikalt läikiv ja puhas….
Katkine rooli nahk pole lahe
Viimase asjana otsustasin veel, et võiks rooli ära vahetada. Kui just pole soovi turvapadjaga vastu nägemist saada, siis on mõistlik eelnevalt aku lahti ühendada ja lasta tal sedasi vähemalt veerand tundi seista (soovitavalt isegi pool tundi). Instinkt vedas akut otsima pagasiruumi suunas. Ee.. ei ole. Huvitav… Ju siis on mingil põhjusel kapoti all. Ka ei ole… Järgmine loogiline koht oleks tagumise istme all. Kahe nupuvajutusega oli iste autost välja ja aku kenasti näha. Aga mida kusagil näha polnud, oli tööriistakohver… Pool kaks öösel vist ei ole kõige parem aeg seda taga ka hakata ajama.
Justkui sai nagu üksjagu tehtud, aga samas kõike planeeritut valmis ei jõudnud. Vähemalt auto läigib ja saab nüüd kõiki uksi ka puldist lukustada nagu moodsatel masinatel kombeks. Seega vaja veel üks garaazi-sessioon ette võtta enne, kui on võimalik müügipilte klõpsima hakata. Sest katkine rool ju lihtsalt rikuks kuulutuse ära…
