#26 Porsche Cayenne 955 '06 märts 10, 2021 Lisa kommentaar
#26 Porsche Cayenne Turbo 955

#26 Porsche Cayenne Turbo 4.5 V8 2006a

Kui Porsche Cayenne Turbo 2002 aastal müügile tuli, siis jäi ta tavainimesele sama kättesaamatuks, kui vahekord Bill Clintoniga. Isegi kui mets maha müüa, vanavanemate talu panti panna, naine ja lapsed orjaks kupeldada, siis jäi ikka puudu. Tänaseks on muidugi nende esimese otsa mudelite hinnad nii auku kukkunud, et peaaegu igaüks võib endale Porsche maja ette tuua.

Enamus kainet mõistust omavatest inimestest seda otseloomulikult ei tee, sest hoolimata odavast ostuhinnast, on ülalpidamiskulud küllaltki ulmelised. Ja karta on, et suur osa müügisolevatest eksemplaridest pole saanud õiglast hoolitust ja armastust nagu mõne tibi chihuahua (johhaidii, milline kirjapilt sellel tõul on). Oot, aga kas siis just ütlesin, et olen pisut pooletoobine?

Kes on viitsinud vähegi näpuga järge ajada, see ilmselt juba teab, kuidas antud Porsche minu hoovi jõudis. Kes aga kursis pole, siis saab viimasest vahetusdiilist lähemalt lugeda siit: Dodge Charger – puhtaks, korda, müüdud!

Mis loom see siis täpsemalt on?

Tegemist on kõige esimese Porsche linnamaasturi põlvkonnaga, mis kannab indeksit 955. Euroopas jõudis see müügile aastal 2002 ning oli saadaval neljas erinevas võimsusastmes: 3.2 liitrine V6 184kw, Cayenne S vabalthingava 4.5 liitrise V8’ga, mis andis välja 250 kw, Cayenne Turbo 4.5 V8 331kw ning tippmudeliks oli Cayenne Turbo S tagasihoidliku 382 kilovatiga.

Pagan, mulle meeldivad just need esimese põlvkonna tagatuled!

Minu kätte sattunud eksemplar on 2006 aastal valminud üsna viimane face-lifti eelne versioon, mille kapoti all toetavad V8 bensiinimootorit ka kaks turbolaadurit. Võimsuseks seega 331 kilovatti ning erinevatel andmetel lidub ta nullist sajani 5.3 kuni 5.4 sekundiga. Pole üldse halb tulemus nii vana ja raske auto kohta. Käigukastiks Aisini kuuekäiguline Tiptronic, mis laseb ka käsitsi ülekandeid lapata.

Õlivarras ja -kork on ilmselt põhjusega mugavas asukohas

Kui Porsche Cayenne esimene generatsioon välja tuli, siis tundus ta loomulikult üliäge. Enamus puriste aga loomulikult vihkas seda autot, kuid mulle ta meeldis. Ajaga ja uute mudelite pealetulekuga tundus ta aga mullegi mingi hetk totaka välimusega. Kuid tänaseks on ta taas muutunud lahedaks ning võib vaikselt liigitada juba hobiautode klassi.

Sisemus ja varustustase

Loomulikult on Cayenne interjöör tänaste uute autode kõrval üsna retro. Aga kuna ta maksis uuena rämedalt palju, siis on kogu varustustase ka eeskujulik: istmesoojendused nii ees, kui ka taga, roolisoojendus, katuseluuk, elektri aknad, nahksisu, kliima, püsikiirusehoidja, pakettaknad, parkimisandurid jne. Nänni ikka jätkub.

Näidikud nagu päris sportautos. Mulle igatahes meeldivad.

Eelmine omanik on originaal-raadio asendanud mingisuguse Androidiga, mis isegi sobitub sinna üllatavalt hästi. Boonusena saab telefonist kõlaritesse mussi lasta ja ekraan manab ka tagurdades värvilist pilti. Kusjuures selle Bose helikvaliteet on ikka kõrgtasemel ning väidetavalt sai auto juba tehases valguskaabelduse.

Androidi retrofit sobib sinna justkui valatult. Alcantara lagi on ka boss

Antud eksemplaril on sees mõnusad sportistmed, mis on igas suunas ulatuslikult seadistatavad ning ülimalt mugavad. Istud seal justkui ema süles (kui su ema pole muidugi anorektik, äärmustesse kalduv kaalujälgija või fitnessi beib). Külgtugi on väga hea ning järsemas kurvis ei libise sa istmelt minema. Rool on ainult minu arvates liiga peenike ning pole päris sobilik sellisele sportlikule bossamise pillile.

Porschedele omaselt asub süütelukk roolist vasakul ning nädala jooksul pole ma sellega päriselt ikkagi ära harjunud. Võti satub taskust automaatselt paremasse kätte ning rooli taha istudes poleks seda justkui kuhugi toppida. Omamoodi äge kiiks, kuid vajab pisut pikemat kohenemist. Näidikud on muidugi lahedad ning tekitavad koos roolil asuva embleemiga sportauto tunde. Ikkagi Porsche!

Vasakul asuv süütelukk on äge kiiks, aga reaalsuses pisut ebamugav

Kogu interjööri koostekvaliteet ning materjalid on üldjoontes väga viisakad. Mingisugust nagisemist ja krigisemist praktiliselt ei esine isegi 15 aastat vanal autol. Nupud ja lülitid on nägusad, ergonoomilised ja tunduvad kvaliteetsed. Aga vähemalt ühe detaili leidsin, mille kallal saab korralikult viriseda – käetugi. No mis siin siis nüüd juhtus? Kas see laenati mõnelt kaheksakümnendatel tehtud pillilt? Näeb mõneti vaene ja odav välja ning nagiseb ja krigiseb küünarnuki all.

Võti on veidi naljakas, aga vähemalt tead, mis marki autoga on tegu

Kuidas sõidab?

Kuna eelmine omanik on pisut väljalaskesüsteemi modifitseerinud, siis külmkäivituse hääl ise on juba midagi erilist. Mõnus madal podin ja ikka selline, mida su naabrid ka tuppa kuulevad. Rool on väga kerge ning gaasipedaal ülimalt tundlik. Kuna hobujõude jagub piisavalt, siis tundub auto ulmeliselt kerge – justkui kaaluks ta tonni võrra vähem, kui tehnilises passis kirjas. Seda efekti võimendab veelgi reguleeritav õhkvedrustus, tänu millele auto kurvides praktiliselt ei kaldugi.

Ega see välimus liiga palju Touereg’ist ei eristugi? Ei, ikka ägedam on!

Pisut võiks norida käigukasti kallal. See ei ole päris nii kiire ja äkiline, kui eeldaks. Kickdown’i järel mõtleb justkui hetke, aga kui lõpuks käigu või kaks alla vahetab ning turbod järgi tulevad, siis saad normaalselt jalaga selga ja kiirus on hetkeliselt lubatust paar korda suurem. Üsna kerge on mõneks ajaks lubadest ilma jääda. Kuid õnneks auto ise ei ajagi liigselt kihutama. Saad supsi oma piirkiiruse kätte ja rohkem polegi vaja vajutada. Kuid see teadmine ise on mõnus, et vajadusel jääb tahavaatepeegel hetkega tühjaks.

Kliimanupud on ägedad, käigukast aga võiks pisut kiirem olla

Kuidagi veidral kombel on see kõige ägedam Porsche, millega ma kunagi sõitnud olen. Jah, 911 näeb ikka väga palju parem välja ja ka juhitavus on mäekõrguselt üle. Panamera Turbo, Macan GTS, uuemad Cayenne’d, mida testinud olen – need on kõik paremad autod. Aga nad on kuidagi nagu liiga rafineeritud ja liiga head. See esimese põlvkonna Cayenne Turbo on kuidagi hoopis lahedamalt toores ja ehe – müriseb ja väriseb ning kiirendus tundub kuidagimoodi rajum, mis sest, et on numbrites tegelikult mitme sekundi jagu aeglasem.

Pole küll 911 aga siiski Porsche

Kas miskit siiski häirib ka? No ei ole vist olemas ühtegi autot, mille juures mitte ükski asi mind ei häiriks. Põhjuse vingumiseks leiab alati. Lisaks aeglasele käigukastile jääb kohati see sama sportvedrustus hambusse. Kuigi kurvides on ta fantastiline, siis üsna pea saad ikkagi aru, et pealinna tänavad on täiesti kohutavas seisus – auto on lihtsalt isegi häirivalt liiga jäik. Lisaks on nad teinud talle ka liiga kiire kütusenäidiku seieri. Selle liikumist on lausa silmaga näha!

Esmane tehniline kontroll

Kuna Porsche tükid ja remondi töötunnid on parajalt kirved, siis tasub kindlasti alati enne ostmist teha põhjalik kontroll pädevas töökojas. Mina seda loomulikult ei teinud ning seega jäi ka pisut põnevust, et mis sellest üllatusmunast välja koorub. Päriselt, kontrollige ikka autosid enne ostmist, sest tagajärjed võivad olla majanduslikus mõttes laastavad.

Alusvanker väga viisakas. Väljalaskesüsteem on ikka jõhker….

Aga, et saada ikkagi aimu, kui halvas seisukorras antud eksemplar on, sõitsin taaskord Carmaint OÜ Feliksi juurde. Kas oli taaskord debiilne autovahetus või läks seekord õnneks? Feliksi ja ka minu suureks üllatuseks oli põhja-alune väga viisakas ning roostet minimaalselt. Ühtegi lõtku ja viga sealt välja ei tulnud. Ka kapotialune oli eeskujulikus seisus ning erinevad õli ja jahutussüsteemi lekked puudusid. Need lekked kipuvad vanade Cayenne’de puhul pigem tavalised teemad olema. Silindrite sisse ei hakanud aga piiluma, selleks peaks mõnda pädevasse margipõhisesse töökotta minema.

„Noh, siin pole küll midagi remontida“ – need sõnad Feliksi suust olid mu kõrvadele ikka korralik pai. Kas minu elu esimene Porsche ongi päriselt väga korralik ja tegemist polegi äraaetud risuga. No tundub nii. Palju õnne mulle (ja seda heas mõttes)!

Ja mis nüüd edasi?

Okei, tehniliselt tundub see aparaat väga viisakas, aga ühe täiendava kontrolli võiks talle veel teha. Korraks sain ka mootori tule põlema ning arvuti väitis, et tühikäigul saab pisut lisaõhku peale. Seega paar voolikut tuleks seal ikkagi vahetada. Kuid loodetavasti suuremat remonti teha vaja pole. Ca 1000 kilomeetri pärast tuleks ka hooldus ära teha.

Värvifoorumist sain kastitäie keemiat testimiseks. Põnev!

Suurem töö ootab ees aga salongis, sest auto karjub korraliku puhastuse järele. Ideaalse ajastusena kirjutas mulle Värvifoorumi müügiesindaja ning pakkus erinevat puhastuskeemiat testida, sealhulgas ka naha hooldusvahendeid. Eks need esimesed istmed tahaksid tegelikult päris korralikku värskendust saada küll. Lisaks kastitäiele keemiale haarasin siis juba paar Rupese poleerimisketast ka kaasa, sest ükski auto mul ju poleerimata ei jää. Prooviks seekord ka ise keraamika peale kanda?

Siit juba paistab korralik tööpäev garaažis, et salongi läikima saaks ja naha hooldatud.

Igatahes esmane emotsioon on ikka täiega laes – elu esimene Porsche ja pealekauba veel V8 bi-turbo. Korra isegi mõtlesin Range Roveri müüki lükata, kuna Cayenne’ga on lihtsalt nii palju lõbusam sõita. No vaatame, mis mõtted siis kukla taga ringlema hakkavad, kui see maksimaalne kuu ajane autopidamise tsükkel täis saama hakkab…


Sotsiaalmeedias läbustan pisut aktiivsemalt, kui siia blogisse kirjutada jõuan. Seega tasub kindlasti ka sinna piiluda: facebook.com/100autot



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.