#27 Corvette C4 '95 mai 20, 2021 1 kommentaar
#27 Chevrolet Corvette C4 Automotiiw

#27 Chevrolet Corvette 5.7 V8 1995a

Kas mäletate veel seda tunnet, kui eksam oli kohe algamas, omast arust nagu pisut õppinud ja ette valmistanud ka, aga ikka on hirm sees? Äkki ikka ei oska piisavalt ja oleks pidanud veel õppima? Mul on mingil arusaamatul põhjusel analoogne hirm sees alati enne autoga ülevaatusele minekut. Isegi siis, kui tead, et kõik peaks justkui viis-pluss olema. Igatahes seisin oma Corvette’iga Maanteeameti tehnilise kontrolli järjekorras, et saaks ta lõpuks arvele võtta… Ja loomulikult oli ärevus sees.

Rootsi on üks omamoodi huvitav riik. Sellist maanteeameti bürood, nagu meil, seal ei eksisteeri. Noh, et lähed müüjaga kohale, täidad paberid, saad transiitnumbrid ja kütad kodu suunas minema. Selle asemel saad mõlemad tehnilise passi pooled (jah, neil on seal neid millegipärast topelt, aga vähemalt eri värvi) ning siis kritseldate suvalise paberi peale, et tõepoolest on toimunud auto omanikuvahetus. Ja siis ootad. Ootad, et uued dokumendid kenasti postiga sinuni jõuaksid.

Loomulikult pole aga enamus rootslasi nõus autot ühele eestlasele ekspordiks müüma. Sama lugu oli ka minu Corvette’iga. Seega tuli auto veel vahepeal kellegi teise nimele vormistada, kes lubaks autol Rootsi numbritega siia Maarjamaale ära vurada. Milles siis täpsemalt teema? No eks  eestlased on lihtsalt ühed parajad vändad (või vähemalt mingi osa meist).

Et auto seal arvelt maha saada, tuleb numbrid sealsesse maanteeameti analoogi tagasi saata. Ja kui ei saada, siis autot arvelt maha ei saa ning maksad rõõmsalt automaksu edasi. Ja kui ühel virumaa kangel pojal on juba aparaat kodumaa pinnal istumise all, hui ta siis viitsib neid numbreid enam kuhugi Rootsi saatma hakata. Pohh ja lihtsalt ei huvita.

Ettevalmistused sõiduki registreerimiseks

Igatahes minul oli auto käes ja Rootsi numbrid küljes. Kuna dokumente tuli veel posti teel paar nädalat oodata, siis oligi mõistlik seda aega ära kasutada arvelevõtmise ettevalmistamiseks. See, et auto on juba üle kümne aasta legaalselt spreipäevituse ja geel-tukaga tüüpide maal ringi vuranud, ei tähenda, et arvele võtmine siin libedalt läheks. Meil siin need nõuded paraku vähe karmimad.

Kuna mul puudus igasugune kogemus väljamaalt auto toomise ja siin arvele võtmise osas, siis tundus mõistlik pöörduda asjatundjate poole, kes ikka biiti ka jagaks ja kogu selle ettevalmistuse viisakalt ära teeksid. Seega broneerisin aja American Beauty’sse. Mõne eurooplase arvele saamine oleks ilmselt suhteliselt lihtne aga ameeriklastega on lugu vähe teine – sealsed standardid erinevad meie omadest nagu ühe poliitiku lubadused ja tegelik elu Grossi poe taga peale palgapäeva.

Põhiline häda on loomulikult igasugu tulede ja side marker’itega (helkur-ribad tagumise stange külgedel). Viimaseid ei tohi kohe kindlasti olla ja need tuleb üle värvida, mis sai ka tehtud. Õnneks on C4 generatsiooni Corvette juba piisavalt vana pann ning sellele kehtivad nõuded on väheke õhemad. Näiteks ei pea olema tagumist udutuld. Paar aastat uuemale kärule oleks pidanud selle aga paigaldama. Tagumised suunad olid juba Rootsis modifitseeritud ja vilkusid kenasti kollaselt. Punased suunad oleks tähendanud korralikku peavalu ning EU versioonide leidmine on peaaegu et võimatu.

Kogu tulede juhtmestik käidi American Beauty’s kenasti üle ja korrastati ära (sest osad tuled kippusid vahepeal põlema ja siis vahepeal jälle mitte põlema). Ka armatuuris ei tohiks üleliigseid lampe põleda. Loomulikult kässar ei toiminud ning seega tuli see süsteem ka taastada, et ühe punase tulukese kustu saaks. Ja no eks seda on järgmiseks ülevaatuseks enivei vaja.

150 eurot pisikese tule eest???

Ja siis peavad veel olema kõik klaasid-tuled terved. Pragu mõnes tuleklaasis tähendab juba esmases kontrollis läbikukkumist. Ja täpselt üks suur ning pikk mõra ilutses parempoolse esimese udutule sees. Ikka selline, mis juba märkamata ei jää. Jah, sellega ei saa kindlasti läbi. Kohe päris kindlasti ei saa. Aga optimist minu sees ütles, et ära higista, see tule leidmine ei saa ju ometigi keeruline olla…

Ja üllatus-üllatus – ei olnudki keeruline. Kiire guugeldamise peale leidsin ühe Ameerikamaa autode romula kusagil Keila taga – V8 Import. Kuna mul on olemas mobiiltelefon, siis tegin kohe kiire kõne peale, et kas on olemas. On! Aga palju maksab (mõttes mõlkus selline viiekümnekas). Sada-viiskümmend euroliidu kupüüri. Oot, mida? Sellise pisikese tule eest nii palju? No tulge ometi mõistusele ja head aega!

150 eurone pisike tuli. Aga näeb välja nagu uus!

Küll saab mujalt ja mõistlikuma raha eest. Järgmine kõne oli ühte ameeriklasi remontivasse ettevõttesse: „Njah, uuenda seda tükki enam ei saa. Aga kasutatud tule saaks 400 euro eest“. Sellel hetkel tundus see sott-viiskend juba päris hea diil ja tuli viisakalt V8 Impordi tüüpidele tagasi helistada. Suhtumine oli seal väga viis-pluss ning tuli toodi kenasti ka pealinna ära. Selle paigalduseks tuli aga esistange eest ära katkuda. Nüüd võiks nagu kõik hästi olla ja võiks arvele võtma minna? Ahjaa, dokumente oleks veel ju vaja, mis aga polnud veel paraku Rootsist kohale jõudnud.

Esimese udutule vahetus on üks suhteliselt lebo protsess.

Aga kas ma võin senikaua nende Rootsi numbritega ka ringi vurada? Noh, nii ja naa. Tegelikult nagu ei tohiks, kuid samas politseil väga kusagilt midagi kontrollida ka pole… Kuid mingisugused dokumendid auto kohta võiks vähemalt olemas olla. Seega ma ei sõitnud sellel perioodil temaga kordagi ringi ning postituse all olev galerii on tegelikult puhas photoshop! Päriselt!

Kiri Rootsimaalt

Kuid lõpuks saabus see päev, kus auto dokumendid maabusid mu postkasti. Õigemini istus üks Omniva kostüümis vanem proua mul trepikojas täpselt siis, kui lõunalt koju naasesin. Ja nähes, mis numbriga ukse ma lukust lahti keerasin, teatas tädike, et mulle on kiri. Sain autogrammi jagada ja puha. Nüüd hüpetega arvuti taha ja kohe kiirelt e-teenindusse aega broneerima!

Ja siis mõned päevad hiljem olingi Maanteeameti sõidukite registreerimiseelse kontrolli ukse taga. Närv loomulikult sees. Kas kõik sobib või peab midagi veel leiutama-ehitama hakkama. Ja no kui isegi läbi saab, siis mis hindele? Pff.. ei panda seal mingeid hindeid. Lihtsalt kas vastab tehnilistele tingimustele või mitte. Ning täpselt broneeritud ajal vurasin Corvette’iga sinna garaazi.

Eks neid õuduslugusid olin ju piisavalt kuulnud, milline anaalne katsumus see kontroll on. Ja seal pidavat töötama selliseid kiuslikud Arvod, kes iga asja kallal põhjendamatult nokivad ning üritavad su päeva võimalikult ebameeldivaks muuta. Aga vot minul sellist ebameeldivat vastuvõttu õnneks polnud. Kogu suhtluse pool oli äärmiselt viisakas. Justkui peenes restoranis. Kõik tuled-viled, VIN-koodid jms vaadati peensuseni üle.

Vahepeal toodi ka mõõdulint välja ning mõõdeti ääretulede kaugus üle. Ning koos kontrolliva ametnikuga sai isegi teljevahe sentimeetri täpsusega ära fikseeritud. „Noh, hakkame siis sellega kusagilt otsast peale“. Oot, mis see lause tähendas? Kas kõik on korras või saan ka põhjaliku listi kõrvaldamist vajavatest vigadest nagu eelnev auto enne mind? Eksam on tehtud, nüüd tuleb tulemust oodata…

Eksami tulemused

„Nii, siia paluks Teie allkirja ning võite selle paberiga minna büroosse autot arvele võtma“… Nagu päriselt? Kõik sobib? Suunurgad said mul ilmselt korraks kukla taga kokku. Ajasin oma punase ameeriklase sealt garaažist välja ja parkisin kohe büroo ukse ette. Või noh, vähemalt kõige lähemale kohale. Teenindussaalis oli mõnusalt vähe rahvast ning sain suhteliselt kohe leti taha pabereid vormistama.

Aga nende Rootsi numbritega enam sõita ei lubatud ning paluti ära anda. Ei, ei – ma ei ole see vänt, kes jätab numbrid tagasi saatmata, seega neid ma ikkagi üle ei andnud. Riigilõiv tasutud, uus tehniline pass ja numbrid näpus, lonkisin tagasi auto juurde. Nüüd oleks vaja need samused numbrid ka kuidagi auto külge kruvida. Ühtegi tööriista mul paraku kaasa polnud, seega postkasti võti pidi asendama kruvikeerajat (Rootsi numbritel on augud sees ja kruvidega kere küljes).

Igatahes päev oli tehtud! Auto kenasti registris ja tuli-uued numbrid küljes. Nüüd võis lõpuks ausa näoga ringi vurada ning ei pidanud enam mingit lugu välja mõtlema juhuks, kui seadusesilm mind kinni peab. Oli kohe nagu põhjust tähistada.

Olemas! Kohalikud numbrid kenasti küljes.

Ehitamised Corvette’i juures

Esimese hooga tundub, et ega selle auto juures väga palju midagi remontida kohe pole vajagi. Paar asja siiski häirisid ennast ja vajasid tegelemist. Võtmest auto uksi lahti keerata on muidugi omamoodi lahedalt retro, aga puldist kesklukk oleks nagu samm järgmisse sajandisse. Umbes sada eurot hiljem käiski Corvette peenelt nupust lahti. Ahjaa, ühe võtmete komplekti peaks laskma veel juurde teha.

Kui üldiselt on selle auto salong üllatavalt hästi säilinud, siis mõningaid pisemaid iluvigu ikkagi leidus. Keegi oli kunagi armatuuri peale midagi liiminud (GPS seadme või siis telefoni hoidja) ning hiljem siis ära katkunud. Ning sinna plastiku peale olid päris koledad jäljed jäänud, mida enam kätte ei saanud. Seega läks auto Smart Service’sse, kus augud ja lohud kenasti ära täideti ning siis armatuur ühtlaseks värviti. Tulemus jäi igatahes väga hea ning enam silma ei riiva.

Armatuuril “ilutsesid” kenad liimijäljed ja augud – see porr on tänaseks likvideeritud

Juhiistme nurk tahaks ilmselt õige pisut värvi saada ning siis kogu nahksisu korralikult puhastada ja ära kreemitada. Vastavad vahendid on kõik olemas ning kodus kenasti ise tehtav. Poleerimist ilmselt polegi vaja ning piisab vaid vahatamisest. Ehk kokku poole päeva jagu garaažis pusimist. Nüüd tuleb veel pisut oma väikest venda kiusata, et ta esistange üle värviks. Selle peal igasugu kriime ja täkkeid juba jätkub ning rikub pisut auto head üldmuljet.

Veel oleks vaja leida uus paisupaagi kork. Nimelt peale agressiivsemalt sõitu sülitab Corvette pisut jahutusvedelikku tagasivoolu kaudu välja. Kuna see kork tundub umbes ja väsinud, siis tõenäoliselt peitubki põhjus selles (Jaguariga läbi käidud teema). Kui töökaaslastele autot näitasin ning pisut rohkem pöördeid koha peal andsin, siis tekkis kena pisike oranžikas loik auto ette. „Mis see on?“. „Ah, kõrvalistuja lasi ilmselt ennast täis ja nüüd voolab välja. Oot, aga ma istusin ju ise kõrvalistmel…“. Ühesõnaga uut korki on vaja.


100auto sotsiaalse meedia lehekülg


Aprillikuu lõpus õnnestus taaskord osaleda ühel vägeval Automotiiwi üritusel. Karl Kirs püüdis oma kaameraga Corvette kenasti ka pildile. Vähemalt minu arvates väga lahedad klõpsud! Ka postituse avakaader on tema repertuaarist.



1 kommentaar

  • R

    • 20. mai 2021, 03:58
    • Vasta

    Meil on nüüd Bolti ja Citybee lühirent, et ei pea enam autot ostma, saab minuti kaupa rentida erinevaid autosid. 🙂
    Ja rendiauto onkõige kiirem auto üldse, teadis juba Top Gear. 🙂


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.