Eesmärgid on elus erinevad: mõni tahab saada rikkaks, mõni kuulsaks, mõni magada 100 erineva naisega, mõni tahaks sama palju inimesi mõrvata… Aga mulle meeldivad autod. Või noh, vähemalt mingi osa nendest. Ja pigem see erilisem osa. Autod mis on keskmisest pisut põnevamad.
Seega tekkis fantaasia omada elu jooksul vähemalt 100 erinevat autot. Korraga ilmselt mitte, kuna parkimiskohti kõigile keeruline leida ja ülalpidamise arved lendaksid kosmosesse. Ehk siis mingit suurt angaari ei hakka sõidukitega täitma.
Igatahes 2019 aasta septembris soetasin endale järjekorras viieteistkümnenda auto (2002a Audi A8 Quattro) ning plaan oli sellega kevadeni ära vurada. Paraku aga läksid just siis asjad pisut lappama ja otsustasin, et peaks hakkama blogi pidama erinevate ostu-müügi seikluste ning remontimise hädade teemal. Siis pole vaja alati sama juttu erinevas seltskonnas rääkida ning sõbrad saavad mu tegemistel silma peal hoida.
Audi jäi mu käes pidama vaid kolmeks kuuks ning sealt edasi on toimunud üks pidev ostmine-müümine-vahetamine-parandamine. Just see autode visuaali poole parendamine on kuidagi hea ja rahustav tegevus. Eriti vanemate masinate puhul. Päris kapoti alla ma ise ei kipu ning igasugused tehnilised hädad saavad lahenduse töökodades.
Kui enamuse jaoks on nii auto ostmine ja eriti just müük tüütud tegevused, siis minu arvates on see just huvitav protsess. Lihtsalt väga huvitavat rahvas Põnevam on muidugi iga järgmise auto otsimine ja ostuga kaasnev elevus. Tänaseks olen vist jõudnud juba sinna faasi, kus kogu see asi hakkab tasapidi muutuma haiguseks – kuu aega sama masinaga sõita tundub igavik…
