#3 : Mercedes-Benz 230CE 2.3 1991a
Kui paljud lähevad ülikooli Tartusse, siis mina läksin peale ülikooli Tartusse. Tööle ja elama. Kuidagi oli pealinn ära ammendanud oma närvilise liiklusega ja pidevate ummikutega. Kuna tudengiaastatel oli mul vaba võimalus vanemate autosid kasutada, siis jäigi pikem tühimik isiklike sõiduvahendite omamisel (kui rahvaralli autod välja arvata – neid mahtus sinna perioodi lausa kolm).
Kuna Tartus elasin nö. vanalinnas, siis otsustasin, et saan ka kenasti ilma autota hakkama – kõik ju suhtkoht lühikese jalutuskäigu kaugusel. Ja lausa pool aastat saingi nii kenasti hakkama. Ainult, et Annelinna pruutide juures oli tüütu käia, mis pani juba vaikselt mõtlema isikliku sõiduvahendi soetamise peale. Mingil hetkel tekkis vajadus tihedamini pealinna vahet liigelda ja esialgu sobis selleks ka liinibussis loksumine.
Aga mingil hetkel siiski murdusin ja seda just ühistranspordi kasutamise tõttu. Ühel reedel oli vaja taas pealinna suunduda. Bussijaamas vist isegi õnnestus täpselt viimane pilet väljuvale bussile soetada. Kui olin juba istmesse kenasti maha istunud, siis tuli üks vanamutt jutuga, et tema piletil on see number ja tema tahab just sellele kohale istuda. Ja siis algas see kohtadega vangerdamine, mille tõttu pidi vist pool bussi seltskonda oma ettenähtud nummerdatud toolile ringi istuma.
Sattusin ühe pisut tüsedama (loe: väga paksu) tüübi kõrvale. No kuidagi mahtusin sinna ära ja polnudki väga suurt draamat. Aga siis ta võttis oma kotist välja suure krõpsupaki ja hakkas seda sodi omale usinalt kurku kühveldama. Mulle tundus, et tal vist käis käsi lausa küünarnukini hammaste vahele krõpse seedesüsteemi sisestamisel. Igatahes see oli piisavalt jälk ja sellel hetkel otsustasin, et mul on autot vaja…
Tahaks Mersut ja tahaks kupeed
Selleks hetkeks eksisteeris juba mugav keskkond sõidukite ostmiseks ja müümiseks – auto24. Värvilised pildid ja ka põhjalikum ülevaade lisavarustusest ning kõigest muust. Ning 2006 aasta novembris jõudsingi selle Mersuni – legendaane w124. Kupee. Müüja küsis hinda 55 000 krooni, mis tollel ajal oli vähemalt minu jaoks ikkagi arvestatav summa.
Aga proovisõiduga olin võlutud. Selle ajastu Mercedestega on isegi veel täna väga lahe sõita. Mugav ja pehme vedrustus ning see pikalt ette ulatuv kapott koos oma kolmeharulise märgiga. See kõik lihtsalt mõjub kuidagi suursuguselt. Teadsin, et see auto peab saama minu omaks. Tumelilla värvi ja helebeeši nahksalongi kooslus tundus visuaalselt fantastiline. Ainsaks miinuseks oli pisut lahja mootor. Oleks võinud ikka kolmene olla…
Igatahes oli mul nüüd lõpuks üle mitme aasta taas isiklik auto. Ja mitte lihtsalt auto, vaid Mercedes-Benz. Säh teile paksud krõpsumaiad bussireisijad…
Remontida või maha müüa?
Sõitsin temaga peaaegu et aasta ja olin autoga ikka väga rahul. Selle perioodi sisse mahtus küllaldaselt erinevaid intsidente ja kui viitsin, siis teen sellest hiljem eraldi postituse. Loomulikult sai veljed vahetatud ringi edevamate vastu ning ka välimust pisut järgi aidatud. Suures plaanis pidas ta ennast kenasti üleval aga mingil hetkel hakkas käigukast ilmutama väsimuse märke.
Nüüd oli otsustamise koht, kas teha kallis remont (ca 15 000 krooni) või auto edasi müüa sellisena nagu ta on. Lõpuks sai määravaks siiski mootor – oleks ta olnud 3.0 või 3.2, siis oleks kasti korda teinud ning temaga veel mõnda aega edasi kulgeda. Aga kahekomakolmene… Ostjat ei pidanud kaua otsima ning auto vahetas omanikku 45 000 krooni eest.
Kusjuures, kui vaatasin maanteeametist sõiduki andmeid, siis üllatuseks avastasin, et auto veereb veel tänagi mööda kodumaa teid ringi. Ja mootor on ringi vahetatud. Aga mitte kolmese bensuka vastu vaid hoopis 83kw diisli vastu. Ja tundub, et ta on jõudnud ka tagasi Tartusse. Vot siis.