#18 : Mercedes-Benz E200 (w210) 2.0 1996a
Kuna mul pole ikka väga väga ammu aega ühtegi nii väikese mootoriga autot kasutusel olnud, siis pidasin esialgu normaalseks, et 100 kilovatti ei peagi pooleteisetonnist rauakolakat erilise reipusega edasi liigutama. Olin täiesti aktsepteerinud, et ta ongi selline tigu – juba loomu poolest. Gaasipedaali põhja surudes Mersu urises küll korralikult, aga edasi ei läinud… Kaubikud ja veoautod tundusid foori tagant kiirendades sellised jõukohased vastased (ja mõnikord isegi jäin neile pigem alla).
Aga kui nüüd aegajalt viskas vahele mõne soojema ilma, siis muutus auto kohe eriti jõuetuks. Hing oli täiesti kinni ja tihtipeale tõmbasin temaga teeserva, et teised masinad mööda lasta. See ei tundunud enam õige, midagi oli ilmselgelt väga valesti. Broneerisin aja Mercedestele pühendunud töökotta (Lesven OÜ), kus olin kunagi ammustel aegadel oma vanade Mersudega üksjagu aega viitnud. Mu kunagine w140 S-klass oli seal lausa nii tihe külaline, et mõtlesin sinna omanimelise kohvitassi viia…
Niisiis, eelmise neljapäeva lõuna paiku veeresingi oma tõbise masinaga teenindusse. Töökoja meister juhtus parasjagu maja ees olema ning üllatuseks tundis ta mind isegi ära: “Oo.. Härra Soo ja tema 100 autot”. Vähemalt ikka mõni inimene satub teinekord mu blogi lugema. Väga äge!
Esmalt sai masinat lähemalt katsuda elektrik. Arvuti külge ning sealt vaatas vastu nuka anduri veateade. Aga uus tükk maksis 80 eurot. Igaks juhuks sai alustuseks proovitud külge tutikat õhukululugejat (need kipuvad tihtipeale maha surema ning seetõttu ei oska auto aju õiget kokteili silindritesse jagada). Proovisõidule! No ei saanud parem, võibolla isegi tundus pisut veel uimasem, kui enne. Kuna aga nukkvõlli anduri viga oli endiselt aktiivne ja aktuaalne, siis sai otsustatud, et tuleb see kindlasti ära vahetada. Uus proovitiir ning seis paraku endiselt sama – jõudu pole.
Peale umbes tunniajast katsetamist erinevate tükkide ja seadistustega oli vahepeal ilm üksjagu soojemaks läinud. Ja juba järjekorras vast neljandal testisõidul oli korraga autol hing ikka täiesti kinni – üle 2500 pöörde mootor enam välja ei pakkunud ja tuli rahulikult 20 km/h tagasi töökoja suunas tiksuda. Aga vähemalt vead olid arvuti ekraanilt kadunud (mitte et see just liiga palju oleks lohutanud). Boonusena otsustas ka starter aegajalt streikida.
Vahepeal tuli töökoja meister uudistama, et kuidas asjad liiguvad ning läksime koos proovisõidule. “Kuidas sa üldse sellega siia kohale jõudsid? Ta ikka ei liigu ju absoluutselt edasi. Ma saaks oma jalgrattaga ka kiiremini…” Ning siirdusime tagasi garaazi ja seekord juba järgmise tõstuki peale. Edasi sai üle kontrollitud kõrgepinged ning õhufilter (mõlemad ok, aga kui asi juba lahti, siis uus filter vahele). Kahtlus langes katalüsaatori peale, kuigi summuti otsast nagu õhku tuli ja kogu süsteem oli ühtlaselt soe. Lisaks sai kuu aega tagasi käidud ülevaatuspunktis kontrollis ning kõik näitajad olid väga head.
Nüüd oli järgmise mehaaniku kord Punnsilma näppida. Relakas käima ning katalüsaatorisse väike piiluauk, et näha, mis seal sees toimub. Avanev pilt reetiski auto kopsuhaiguse – katt oli totaalselt umbes. Seejärel liikus juba Mersu järgmise (kolmanda) tõstuki peale, et katalüsaator korralikult lahti lõigata ning hingamine vabastada. Neli tundi peale töökotta saabumist olid kopsud taas kokku õmmeldud ning võis minna taas proovisõidule (loodetavasti viimast korda).
No see ei olnud enam see sama auto, millega olin töökotta tulnud! Tundus nagu oleks turbo juurde lisatud ning hobujõud vähemalt kahekordistunud. Uskumatu, aga kaheliitrine mootor lippas nüüd järsku nagu noor hobune. Lahkusin sealt pisut üle 200 eurose arve ja naerul näoga. Mersu oli läbinud päris korraliku transformatsiooni. Ta liigub… !
. . .
Nädalavahetusel tekkis plaan minna sõpradega kuhugi Aegviidu ja Tapa kanti ning mis oleks kõige põnevam sõiduk, millega minna – loomulikult minu Punnsilm. Aga üks silm oli tal kinni – juhipoolne pooltuli aegajalt põles ja siis jälle ei põlenud. Ning nüüdseks oli lamp täiesti kustus (kuigi paar päeva tagasi sai pirnid ära vahetatud). Kahtlustasin kehva kontakti ning mõtlesin ta enne trippi kiirelt üle vaadata. Nagu selguski, siis häda oli pistiku kontaktides – keegi suurepärane meistrimees oli sinna tuletikke vahele toppinud, et ühendus kuidagimoodigi toimiks. Aga enam see ei funktsioneerinud… Suva! Kiire! Minekut! Saab ju udutuledega ka sõita.
Korjering tehtud, sõbrad autos. Järgmine peatus Narva maantee ääres olev Rimi, kust siis sai grillimiseks erinevat kraami kaasa ostetud. Ja nüüd otsustas starter, et tema ei viitsi enam kaasa mängida. Peale paarikümmet korda proovimist ei töötanud mootor veel endiselt (ja meil oli suhtkoht aja peale minek). Automaatkasti ju ei lükka käima ka… Vähemalt oli sõpradel selline hea nostalgiline moment – eks ju kõik alustasid kunagi selliste “räimedega”, millel analoogsed vead olid tavalised. Sai veel mõned korrad süüdet keeratud ning lõpuks ta käivitus ning teekond sai jätkuda.
Rohkem see päev starter meid ei kiusanud ning elevust ei pakkunud. Aga see ei tähendanud, et muud mured poleks autot kimbutanud. Päev venis pikaks ja tagasisõit jäi pimeda peale. Juhipoolne pooltuli endiselt ei toiminud ning ka kõrvalistuja poolne udutuli oli vahepeal ära surnud. Vähemalt diagonaalis mingi valgustus oli ning kui keegi parasjagu vastu ei tulnud, siis täistulede valgel oli täitsa võimalik sõita. Ent poole tee peal otsustas ka kõrvalistuja poolne pooltuli saba anda ja toimima jäi ainult üks udutuledest – kell üks öösel ja kottpimedas… Ühe udutulega…
Ahjaa, vahepeal sain oma LED AMG stiilis tagatuled kätte ning nüüd peaks leidma aega, et need külge monteerida.
Kellel veel antud auto kohta varasemad postitused lugemata, siis leiab need siit:
Max
Ootan huviga, kuidas uute tuledega asi välja näeb. 🙂