#20 : MINI Cooper 1.6 85kw 2003a
11 juuli 2020, kell 11:17. Loomulikult ei suutnud ma mitte kuidagi oma emotsioone varjata peale proovisõidu tiiru Cooperiga. Nägu lihtsalt säras peas – niivõrd sügava mulje jättis vaid kümne minutine tiir autoga. Olin tulnud oma e46’ga Mäo Statoili (või mis iganes nimega see kiosk tänapäeval on), et vaadata üle üks vahetusvariant. Ja neid MINI’si olin ma juba tegelikult viimased kuu aega tasapisi nillinud. Teine osapool oli tulnud kohale Tartust ning mõlemal olid sellised näod peas, et oma autoga enam koju tagasi ei sõida…
’Statoilist oled sa võetud ja Statoilis sa lähed’ – järelehüüd BMW 330xi’le. Eks suurlinnade vahelistele autodiilidele kipuvad need keskpaika jäävad tanklad jube hästi sobima – saab kohvi ja ka isegi internetti. Mõlemad masinad üle vaadatud, proovisõidud tehtud ning aeg ümbervormistamiseks. Pagana mugav on ikka see maanteeameti e-büroo.
BMW 330xi rõõmudest ja valudest kubisevad postitused leiad siit: https://100autot.ee/category/19-bmw–330xi-01/
Kuna selle MINI juhitavus on lihtsalt täiesti hämmastavalt äge ja konkreetne, siis loomulikult ei tekkinud tahtmist pealinna tagasi sõita mööda igavat Tartu maanteed. Hoopis põnevam marsruut tundus läbi Paide-Türi-Rapla. Lisaboonusena kippus ilm üha tormisemaks muutuma (tol päeval oligi tegelikult päris raju möll üle kodumaa pinna).
See on ikka hämmastav, mida BMW uue MINI-ga suutis saavutada – väga pisike auto, aga ülikonkreetse juhitavusega ning madal isteasend ja nelja nurka laiali veetud rattad suudavad tekitada väga stabiilse sõidutunde. Seetõttu pidi üsna tihedalt keset armatuuri paiknevat spidomeetrit passima, et kiirus liiga palju üle ei läheks. 120 pealt oli tunne nagu sõidaks rahulikult 90-ga… Õnneks aga hakkab raamideta ukse klaasi tihend teatud kiiruse pealt vilistama, mis annab kenasti märku, et lubatud sõidukiirus on juba ületatud.
Tagasitee oli lausa mitmes mõttes põnev. No esiteks ikkagi ju jälle uus auto. Lisaks kippusid kohati teeäärsed puud tormi tõttu ladvaga üle asflaldi teisel pool asuvat teeperve puudutama. Vahepeal tuli peatuda ning oodata, kuni mõni mahalangenud tüvi eest ära saetakse. Terve maantee oli kaetud lehtede ja risuga ning vist esimest korda elus nägin, kuidas puu oksad lendavad horisontaalis auto eest läbi nagu varesed. Aga koju ma jõudsin. Täiesti ühes tükis.
Ja isegi proua oli autot nähes elevil – ’Vau… Nii äge!’. Varasemate masinate kohta on pigem tulnud kommentaar, et miks sa neid ronte siia hoovi vead. Aga MINI talle meeldis. Loomulikult olid ka lapsed taaskord kettas uue mänguasja üle. Pakkisin pere uude sõiduriista ning võtsin suuna Stromka peale. Üsna pea sai auto proua käest ka esimesed kriitikanooled – nimelt on ta nii jäik, et risti üle pikirööbaste sõites raputab ikka päris korralikult ning samal ajal on täiesti võimatu telefonis sõnumeid toksida. Eelmine omanik mainis ka, et naisele nagu väga ei sobinud see auto. Huvitav, kas põhjus oli sama?
Kui see raputamine pikirööbastel või auklikul teel välja jätta, siis on sõiduomadused lihtsalt fantastilised. Ühe-koma-kuuene mikromootor saab oma 85 kilovatiga pisikese auto liigutamisega kenasti hakkama. Räme rakett ta just pole, aga samas kellegile jalgu ka ei jää. Salong on üllatavalt ruumikas – vähemalt esimeses reas. Minu taga täiskasvanud inimene paraku ennast liiga mugavalt ei tunneks. Eriti siis, kui tal ka jalad juhtuvad olema. Pakiruum on loomulikult üsna miniatuurne nagu võis eeldada aga kolm poekotti ning kohvri õlut mahutas kenasti ära. Istmetelt oleks aga oodanud rohkem külgtuge, arvestades auto kardilikke sõiduomadusi.
Kogu disain on vähemalt minu arvates päris hästi õnnestunud. Nii seest kui ka väljast. Näeb pagana äge välja ja tundub selline positiivsete inimeste auto. Kõigil sõpradel-tuttavalel on samuti hetkega seda pilli nähes tuju heaks läinud – ’Ooo.. sul on MINI!’. Kui keskkonsooli lülitid näevad ägedad välja nagu lennukis, siis paari detailiga on selle eest kenasti puitu pandud. Roolisamba küljes asuvad suunatulede- ja kojameeste kangid oleks justkui odavad laste mänguasjad. Sellised õrnad, plastikust ja voblelevad. Pidevalt on hirm, et need jäävadki pihku. Jäta või suunatuli näitamata… Samasugused haprad tunduvad ka sisemised ukselingid. Esimese hooga muidugi ei leia neid ülessegi. Lisaks näeb veel rooli taga asuv tahomeeter naljakas välja – no mis asi see on? Taaskord on keegi leidnud laste mänguasjade kastist Hiinas toodetud kella ja toppinud selle sinna, kuhu see mitte üldse ei sobi…
. . .
Seekord sai ka interneti vahendusel pisut eeltööd tehtud ja toksisin sisse sellised võlusõnad nagu ’MINI Cooper tüüpvead’. Neid ikka pisut on. Tollel ajal oli see automark juba ju Bemari omanduses ja ka nende poolt valmis disainitud. Teada ju, kui töökindlad ja probleemivabad on 2000-ndate alguse ajal toodetud Bemmid… Samuti on pidamis- ja remondikulud samal tasemel sakslastest sugulastega. Igatahes esimese asjana sai selgeks, et automaatkasti tasub pigem vältida. Need pole eriti töökindlad ning parandus/vahetus võib maksta sama palju, kui auto ise. Lisaks võtab automaat ära üksjagu sõidurõõmu. Paraku pole ka manuaalkast töökindluse osas liiga palju kiita saanud. Lisaks kipuvad sidurid tihtipeale läbi minema. Probleemne on ka elektriline roolivõimendi ning sellele ligipääs üsna keeruline. Ja neid tüüpvigu leidub veelgi. Guugeldamine võib korraks isegi ostusoovi pealt ära ajada aga samas, kui just riisiraketiga sõita ei taha, siis katsu leida mõni veatu auto… Vähemalt sellest ajastust.
Korra nagu jäi kripeldama, et oleks võinud ikkagi Cooper S’i leida, mille 120 kilovatti võiksid seda putukat veel oluliselt energilisemalt edasi lennutada. Aga tagantjärgi lugedes tundub, et see oleks märgatavalt rohkem probleeme ja rahalisi kulutusi kaasa toonud. Võin muidugi siinkohal eksida ja pika-aegsed Cooper S’i omanikud võivad mind parandada.
Aga milline on siis minu MINI seisukord? Lühike vastus – pigem üllatavalt hea. Roostealgeid pole väga täheldanud, plekid on sirged ja puuduvaid detaile ei paista. Küll aga ei toimi kõrvalistujapoolne elektriaken, juhi istme nahk on paarist kohast õmblusest lahti ja mootori ülemises padjas on praod sees. Rohkem pole veel pooleteise nädala pikkuses kasutusperioodis silma jäänud. Ahjaa, spidoka all olev ekraan on üsna segane. Ei saagi aru, kas see on kuidagi ära nihkunud või on ports piksleid kuhugi parema elu suunas jooksu pannud. Igatahes näiteks läbisõidunumbrit ma sealt välja lugeda ei suuda…
Millised on plaanid selle autoga? Alustuseks peaks ta korralikult puhtaks kasima. Nii seest kui ka väljast. Kerge poleerimine paneks värvi jälle väga hästi särama. Aga suures plaanis peaks ta kahjuks ilmselt lähiajal raha vastu vahetama. Kuigi auto väga meeldib ja võiks ju lausa mõned kuud sõita, siis silme ees terendab üks suurem finantsiline krahh – naisevõtt. Pole päris see üritus, et ostad kaks pakki krõpsu, kasti õlut ja ’Õu, tulge sünnipäevale’. Nii et, kes soovib endale MINI Cooperit, tulge aga autot kaema.
