#20 MINI Cooper '03 august 12, 2020 Lisa kommentaar
#20 MINI Cooper vs Cooper S

#20 : MINI Cooper 1.6 85kw 2003a

Kui olin juuli keskpaigas oma äsja soetatud MINI’ga koju jõudnud ning elevust täis, siis loomulikult tõmbas härra Tähepõld mulle kohe vee peale, et miks ma võtsin just Cooper’i ja mitte Cooper S’i. No ausaltöeldes said ilmselt kõik tollel hetkel oma S-versiooni müüvad isikud minult Bemari vahetuspakkumise aga vedu ei võtnud neist keegi… Igatahes tekkis endal kohe kõrgendatud huvi, mis neid kahte versiooni peale võimsuse eristab – R50 versus R53 ehk arusaadavamate nimedega MINI Cooper ja MINI Cooper S.

Kui ma algselt ennast selle esimese generatsiooni BMW-MINI’ga (2000-2006) kurssi viima hakkasin, siis kõige rohkem tekitasidki segadust mudeli-indeksid (esimese generatsiooni peale viidatakse kui R50/52/53). Sõber guugel aga aitas hädas välja ja tõi selguse majja:

R50 – MINI One (1.6 66kw) ja MINI Cooper (1.6 85kw)

R52 – Kabrio versioon kõigist kolmest variandist (One, Cooper ja Cooper S)

R53 – MINI Cooper S (1.6 120kw kompressoriga)

Esiplaanil MINI Cooper ning taamal Cooper S – R50 vs R53

Internetist lugedes saab pisut aimu, mis siis neid eristab. Aga et päriselt ise aru saada, siis on kõige parem variant nad ikkagi kõrvuti ajada ja järgi proovida. Õnneks oli üks blogi jälgija lahkesti nõus oma Cooper S’i näitama ning prouale öeldud lause – ‘käin korra kiirelt ära’ – venis meeldivaks neljatunniseks kogemuseks.

VÄLIMUS

Kogenematum silm ilmselt ei suudakski linnapildis neid kahte versiooni eristada – ühed MINI’d ju mõlemad, kuid lähemal vaatlusel on erinevus ikkagi täiesti olemas. Cooper S’il on kasutusel rohkelt kroomi, kapotil haigutab ülbe õhtuvõtuava, summuti torusi on kaks ning need on viidud taha keskele. Lisaks rõhutab veel sportliku olemust suur tagaspoiler. Loomulikult on vastavaid Cooper S’i embleeme topitud igasse võimaliku kohta. Kui lihtsamal versioonil on klassikaline kütuseluuk, siis tippmudelil on ta ära kaotatud ja asendatud kroomist paagi korgiga.

MINI Cooper S summutiotsad näevad ikka oluliselt ülbemad välja

INTERJÖÖR

Esimene märksõna on taaskord kroom – seda on kõikjal. Ja see näeb oluliselt parem välja võrreldes tava-Cooperi odavailmselise plastikuga. Ahjaa, S-il oli isegi kindalaegas olemas! Kuid kõige suuremaks ja minu jaoks olulisemaks erinevuseks olid istmed. Pöörased 120 kilovatti ju nõuavad ka korralikumat külgtuge. Kui vähegi tahad oma vabalthingavat Cooperit kuidagi upgrade’da, siis vaheta need esimesed toolid välja!

Ülal Cooper ja all Cooper S oma kroomdetailidega

TEHNIKA

Suures plaanis on tehnika neil üsna identne. Mootoriplokk on sama aga ühele on lisatud juurde kompressor ning kuna kapoti all ruumi liigselt pole, tuli aku seetõttu kolida pagasiruumi. Suurem võimsus nõuab ka suuremaid pidureid. Cooper’i alguse otsa autodel oli kasutusel 5-käiguline käsikast, Cooper S’il aga hoopis parem ja töökindlam 6-käiguline. Üliselt seda viie käigulist väga ei soovitada, kuna need pidid üsna sageli laiali lendama. Automaatkastile ei hakka üldse hinnangut andmagi, kuna ta ei sobi selle auto olemusega mitte kuidagi kokku…

Mootoriruumis on pilt ikka hoopis teine…

SÕIDUKOGEMUS

Minu jaoks mõjutas siiski kogu sõidukogemust see pagana hea juhiiste Cooper S’is. Ja no kompressoriga mootor teeb ikka oluliselt tummisemat ning mõnusamat häält. Kuni 3000 pöördeni olulist minekuvahet nagu ei tajunudki, aga sealt edasi tõmbas R53 ikka palju mõnusamalt. Siiski – oleksin nagu eeldanud veel teravamat minekut sellest saja-kahekümnest kilovatist. Juhitavus on neil identne, kuna vedrustus on täpselt sama ning võib varieeruda ainult sildade korrasoleku tasemest.

KOKKUVÕTE – ehk kumba osta?

No kui on pisut rohkem raha auto jaoks, siis kindlasti Cooper S. Ja kui nii palju raha pole, siis ikkagi Cooper S. Eesiteks näeb ta oluliselt parem välja oma kroomi, edevate embleemide, õhuvõtuava, tagaspoileri ning keskel asuvate topelt summutiotstega. Minek on parem ja hääl on parem. Lisaks veel need istmed! Ainuke probleem on kroom – peaaegu võimatu on autot pildistada ilma, et ise ka peale jääks… Ja võibolla ka see pisike fakt, et kui supercharger laiali lendab, siis uus koos vahetusega maksab pool auto hinda…

MINI Cooper S ehk R53

Aga mis siis minu MINI-st vahepeal sai?

Kuna see BMW-MINI osutus äärmiselt ägedaks ja nauditavaks autoks, siis oli kindel plaan vähemalt paar kuud temaga ringi vurada. Aga sisetunne ütles, et müügiperiood saab olema pikk ja vaevaline. Seega mõistlik oleks ta juba varakult turgu panna sest, noh, enne paari kuud ta tõenäoliselt endale uut omaniku ei leia. Kõik ju algab alati müügipiltidest. Ja et neid teha, tuleks auto enne korralikult läikima lüüa. See tähendas täispikka tööpäeva garaažis, sisaldades põhjalikku pigieemaldust, kerget poleerimist, vahatamist ja piinlikult detailset salongipuhastust.

Ja siis pildistama. Varustuseks vana hea katkine iPhone ning õige õhtune päike ideaalse tulemuse saamiseks. Ports fotosi sai tehtud ning telefoni aku otsustas selleks päevaks puhkama minna. Lisaks on tekkinud väike harjumus hiljem fotodel õige pisut värve sättida, et need silmale pisut mõnusamalt mõjuksid. Ja loomulikult võiks ka kuulutuse avapilt natukene rohkem tähelepanu tõmmata – sellel värvid kruttisin kohe mõnuga üle vindi. Kesköö paiku sai kogu päevatöö tulemusena ka kuulutus üles.

Et müügikuulutus eristuks teiste MINI Cooper’ite seast, siis värvid ikka üle vindi!

Vaikus, nagu olin ennustanud. Ei hinna- ega vahetuspakkumisi, rääkimata kõnedest. Siiski, siiski, paari päeva pärast laekus postkasti üks veider vahetusdiil – 2006 aasta Mitsubishi Pajero 430 000 kilomeetrise läbisõiduga ning mille omanik soovis turuhinnast paar tuhat eurot rohkem saada. Kirjutasin talle viisakalt vastu, et hetkel peale maksmise võimalust mul pole. Selle peale arvas ta aga, et võiksin mingi teise auto või midagi muud väärtuslikku lisaks kaasa anda, et vahetus siiski võimalik oleks… Emm… misasja? Ei. Tänan, aga ei!

Viis päeva peale kuulutuse üles riputamist istusin sõbraga ühes kohvikus ning mingil hetkel ta küsis, et kuidas MINI müük edeneb. No ei edene – täielik vaikus. Ning täpselt samal momendil helises telefon ja üks naisterahvas soovis autot vaatama tulla. Leppisime kokku, et kohtume juba tunni aja pärast minu koduhoovis Cooperi kõrval. Sõin oma tellitud pelmeenid, mis lauda jõudes olid segaduse tõttu köögis muutunud alustuseks täidetud paprikaks ja seejärel kohafileeks, lõpuni ning lonkisin koju.

Ja täpselt tund aega hiljem oli üks neljakümnedades aastates paar MINI ümber tiirutamas. Lisaks olid ka nende tähelepanu hõivanud kõrval parkivad Jaguar XK8 ja Range Rover. Plätud jalga ja õue. Peale viieminutilist Cooperi tutvustust küsis autot vaatama tulnud härra: “Kas need kaks autot siin kõrval on ka sinu omad?” – “Jah” – “Ega ei ole juhuslikult tegemist 100auto masinatega?” – “Jah, on küll”. Selgus, et ka tema oli kuidagi moodi siia blogisse sattunud ning tundis autod ära. Vot siis sulle. Igatahes ladusin kõikvõimalikud head ja vead MINI kohta letti. Täna on seis juba selline, et ühtegi teadaolevat probleemi pole mõistlik potensiaalsete ostjate eest varjata, kuna ei tea, millal see võib ennast tagumikust hammustada…

Igatahes auto läikis kenasti, suuremaid vigu küljes ei olnud ja oli aeg proovisõiduks. Kuna tagaiste just ruumikusega ei hiilga, siis ma ise kaasa ei kippunud. “Meil läheb nii umbes 10 minutit” – “Võtke rahulikult, kütust on. Minge proovige korra maanteel ka ikka sõita”. Nelikümmend minutit hiljem istusin toas ja vaatasin seda eurode patakat ning olin õnnetu. Tegelikult ma ju ei tahtnud teda veel ära müüa… Aga ometigi mul enam polnud MINI. Ja samuti ei saanud ma päris tõelist MINI kogemust, kuna selle lühikese perioodi jooksul midagi remontida ei jõudnudki. 2 päeva jäi puudu, et oleks saanud kolmenädalast kooselu Cooperiga tähistada…

Kusjuures eile meenus, et olin lubanud ostjale mõne hea remonditöökoja soovitada. Aga ma ju ei teadnud ühtegi. Ka tuttavatelt ja sõpradelt ei saanud head vihjet. Siiski, lubadus on lubadus ning otsustasin ikkagi asja välja uurida. Guugeldamine küll annab erinevaid töökodasi, kes justkui tegeleks MINI’dega, aga milline neist hea on? Auto24 lahti ja hakkasin järjest Cooperite kuulutusi läbi lappama ning vaatasin numbrimärgi järgi maanteeameti lehelt, kellel viimane omanikuvahetus oleks ikka mitme aasta tagune.

“Tere, Sandra. Teil on üks MINI Cooper müügis. Mul küll endal ostusoovi pole, aga ehk oskaksite mulle soovitada, kus sellise autoga remondis käia…” Vähemalt telefoni teel tundus olema äärmiselt tore naisterahvas ning sain vihjed Liinale edasi jagada, kes oli minu rohelise putuka ära ostnud.



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga