100autot sai kaheseks! Palju õnne!

Noh, aasta 2021 on nagu siuhti käest läinud. Pisut võiks nüüd ju tagasi vaadata, kuidas läks ja millised autoistmed sai oma tagumikuhigiga kokku tehtud. Kas aasta algul endale pandud eesmärgid said täidetud või jäi midagi tegemata? Või kas üldse olid mingid eesmärgid? Jaa, ikka olid.

Aga vahepeal on märkamatult möödunud juba pisut rohkem, kui kaks aastat kõige esimesest postitusest. Ja endiselt pole endal sellest sahmerdamisest koppa ette visanud. Kuidagi lõbus ja huvitav on, kui nüüd päris aus olla. Kuid kui keegi seda sousti lugeda ei viitsiks, siis ilmselt oleksin pliiatsi (õigemini klaviatuuri) juba ammu nurka visanud.

Seega minu suur kummardus kõigile Teile, kes olete hoolimata kahtlase väärtusega sisust ja kohutavatest telefoni piltidest ikkagi viitsinud teemal silma peal hoida. Lisaks tänan ka neid, kes on selle blogi alles hiljuti enda jaoks leidnud ja mingil arusaamatul põhjusel jälgima jäänud. Aitäh Teile! Ilma Teieta vajuks see teema ilmselt sama rippu, kui Reet Linna rinnad.

Alustuseks vaataks siis üle, mis aparaadid tagumiku alt läbi käisid

#24 Mercedes-Bens S350 TD ’93

Noh jah. Miks ma selle auto endale koju vedasin, jääb ka mulle endale senimaani pisut arusaamatuks. See oli nii seest kui ka väljas üleni roheline (sealhulgas istmed, armatuur, turvavööd jne). Aga tuli ta ju vahetuskaubana Lexus IS200 vastu. Kuna üks teine roheline õudus oli ka juba hoovis, siis ilmselt seetõttu ta saigi toodud.

Üldiselt mulle need W140 Mersud meeldivad. Ja meeldivad väga. Mõnus arhailine välisilme, äärmiselt mõnusad ja pehmed sõiduomadused ning selline 90-ndate maffia nostalgia. Üldjoontes äge auto, kuid antud eksemplari tehniline konditsioon oli pehmelt öeldes niru võitu.

#25 Dodge Charger 3.5 V6 ’09

Tegemist oli sellise mudeliga, mille olemasolu olin täiesti ära unustanud. Minu kätte sattus ta läbi vahetamiste jada. Kui ma siin enne mõtlesin, et kes kurat küll (ja mis veidral põhjusel) mu rohelise S-klassi ära ostab, siis vastus peituski just Dodge Chargeri juures. Andsin rohelise kirstu ja portsu eurokupüüre ning vastu sain sinise ameeriklase.

Minu üllatuseks oli selle autoga talvel üsnagi lõbus sõita. Vedrustus polnud selline pehme ja sültjas nagu tavaliselt ameeriklastel. Veojõukontroll käis maha ning saba liputas ta edevalt. Kui välisilme on Chargeril isegi äge, siis paraku sisemus on lihtne, odav ja plastmassist. Küll aga oli ta tehniliselt pigem viisakas ning viimased vead lasin töökodades ise välja triikida.

#26 Porsche Cayenne Turbo ’06

Vahetuste seeria jätkus Porschega. Nimelt tuli see üks-ühele Dodge Chargeri vastu. Kusagil parklas saime kokku, proovisime mõlemad autot kiirelt järele ja vahetasime võtmeid. Nii lihtsalt ja kiiresti see käiski. Kui Charger oli tehniliselt igati korda tehtud, siis Porsche taustast ei teadnud ma suurt midagi. Õnneks on see ju odav auto ning ka odav remontida…

Sõrmed ristis käisin kahes erinevas töökojas temaga kontrollis. Üllatuseks (ja õnneks) oli aga tegemist küllaltki hästi hoitud ja hooldatud eksemplariga. Pisinokitsemist aga jagus ning vajalikud hooldused-remondid sai ära tehtud. Aga see oli tõeliselt äge aparaat. Kindlasti selle aasta üks lemmiklapsi. Minek, hääled ja sõiduomadused on lihtsalt teisest maailmast. Linnamaastur aga siiski Porsche. Ahjaa, see oli üle pika aja esimene auto, mis õnnestus ka maha müüa. Seega pikk vahetuste jada katkes.

#27 Chevrolet Corvette C4 ’95

Üks mu nooruspõlve fantaasia, mis sai küllaltki kummalist teed pidi ära realiseeritud. Ühel teisipäeva kevadhommikul ärkasin ja teadsin, et mul on sellist autot vaja. Järgmisel päeval kandsin viiekohalise summa eurosid ühe eraisiku Rootsi pangakontole. Järgmised paar ööd magasin pisut kehvasti ning reede hommikul läksin Paldiski sadamasse autole järgi.

Minu arvates üks ägedaima välimusega ameeriklane. Ka sisemus ei näe halb välja. Kõige lahedamaks featuuriks on see, kuidas kapott avaneb ning mis seal all peidus on – 5.7 liitrit ameerika muskleid. Autosse sisenemine ja väljumine on korralik akrobaatika ning kogukama inimese jaoks peaaegu, et võimatu ülesanne. Sõiduomadused on pigem kesised, aga see ei loe. Vaata, kui äge ta välja näeb! Sõitsin ja nautisin paar kuud ning vahetasin raha vastu.

#28 Fiat Barchetta ’99

Ühel päeval jäi mu maja ees seisma kummaline pisike punane kabriolett – kütus sai otsa. Loomulikult läksin juurde uudistama, et mis aparaat see selline on. Linnapildis neid ju tegelikult naljalt ei kohta. Omanik aga ära müüa seda ei soovinud. Mingil põhjusel jäi see auto kangesti kipitama. Vaid mõned päevad hiljem veeresin samasuguse sinise eksemplariga Tartust Tallinna poole…

Fiat Barchettat võib pidada selle aasta üllatajaks. Ja üllatas ta eelkõige oma sõiduomadustega – väga sportlik, jäik ja ülimalt konkreetse juhitavusega. Ruumikusega see auto just ei hiilga aga kahekesi sõitmiseks äärmiselt mõnus suveauto. Istekohti ongi vaid kaks ning pagasiruum on tal nii pisike, et isegi golfi kott koos keppidega sisse ära ei mahu. Oleks tal vaid veel ka tagavedu. Vahetus taaskord raha vastu ning läks täpselt õige inimese kätte.

#29 Buick Riviera ’95

Mingisugusel arusaamatul põhjusel mulle selle auto välimus meeldis ning seetõttu läksin ka ühte müügis olevat eksemplari kaema. Seisukord oli selline nii ja naa, aga ikkagi oli vaja kangesti ära osta. Nokitseks need pisivead korda, sõidaks veidi ja siis vaataks edasi? Esimese töökoja külastusega selgus paraku, et need „pisivead“ pole seal nii pisikesed midagi ning tegelikult vajaks ta ikka natukene suuremat tööd. Kokkuvõttes paras projektiauto.

Sõita oli temaga aga väga mõnus ja pehme – selline ehe vanakooli ameeriklane oma suurte tugitoolide ning õõtsuva vedrustusega. 3.8 liitrine ülelaadimisega mootor tegi mõnusat häält, kuigi ei liigutanud seda suurt ja rasket autot kuigi reipalt edasi. Kui valdavalt ei oska ameeriklased ilusat interjööri autodele teha, siis Riviera nägi seest väga äge välja. Müüa teda aga ei õnnestunudki ning taaskord algas üks vahetuste jada…

#30 Alfa Romeo 156 ’99

Kuigi mul oli see Riviera veel alles, siis jubedat moodi oli hakanud kusagilt veidrast kohast kipitama – nimelt oli vaja endale üks Alfa Romeo osta. Kunagi nooruspõlves ühe lemmikdisaini kehastus – Alfa 156 isiklikult. Müügist neid liiga tihti ei leia ning enamasti on seisukorrad ka pigem halvad või lausa väga halvad. Kuid siiski õnnestus leida üks üpriski korralik eksemplar.

Alfa Romeol on mingisugune omapärane võlu. Mulle meeldis selle auto disain ning samuti meeldis temaga sõita. Kuid kapoti all oleks siiski võinud olla kahe liitrise mootori asemel kahe ja poolene. Lasin tal kõik teadaolevad vead ära likvideerida ning auto rändas edasi ühe väärika omaniku kätte. Äge oli see Alfa ning kunagi tahaks mõne veel ette võtta.

#31 Pontiac Aztek ’03

No vot! Mis kuradi käkerdis see veel on? Väljast kole nagu öö ning seest veel õudsam. Aga mul oli teda jubedalt vaja. Kuna Alfa sai just müüdud ning Azteki hind langes talutavale tasemele, siis sai see kohe kiiruga koju tassitud, et saaks naist ehmatada. Ostsin ta ikkagi ära, kuigi teadsin, et hiljem kunagi müüa on seda autot peaaegu, et võimatu. Kui ei leidu just kedagi sama napakat, kui ma ise olen….

Kusjuures sõita on temaga uskumatult talutav või pigem isegi hea. Sa istud kõrgel, nähtavus on fantastiline, nullist seitsmekümneni kiirendus pole ka paha aga… Kui spido nool jõuab sinna 120 lähedale ning hakkab seda vaikselt isegi ületama (mis muuseas võtab arvestatavalt kaua aega), siis läheb rooli taga hirmsaks. Isegi väga hirmsaks. Ja mitte ainult rooli taga vaid ka teistel kaasreisijatel hakkab kõhe. Hetkel pole veel suutud välja mõelda, mis ma temaga pikemas plaanis peale hakkan. Esialgu käin ja hirmutan inimesi.

#32 Pontiac Firebird ’93

Kuna Buick Rivierale eriti kosilasi polnud, siis proovisin taaskord vahetamise teed minna. Liiga edukalt see just ei läinud, kuniks sattusin kokku ühe Firebird’iga. Proovisime need mõlemad autod kordamööda järgi ja veendusime, et jah, on küll parajad raiped. Aga sõidetavad ning hea tahtmise korral saaks neist veel asja. Vahetasime võtmed ning pidin ka pisut rahakotti kupüüridest kergemaks tegema.

Firebird näeb tegelikult äge välja ja kui seal oleks kapoti all vee see õige V8, siis oleks tegemist igati väärika hobiautoga. Kusjuures sõita polnud temaga sugugi halb. Edasi ta eriti ei käinud, küll aga võttis kütust mõnuga. Mootori ja väljalaskesüsteemi hääled olid siiski väärikad ja pigem tegid kõrvale pai. Raha eest aga keegi teda ei tahtnud ning tuli vaid hunnik erinevaid vahetuspakkumisi. Kuna aga olin juba kuu aega temaga sõitnud, siis lihtsalt pidi millegi vastu vahetama.

#33 Volkswagen Golf V 2.0 FSI

Kui sul vähegi teravust kupli all jagub, siis ilmselt juba aimad, mille vastu Firebird vahetus? Ma ei pea ennast just eriliseseks Volkswageni entusiastiks, aga piltide pealt jättis see Golf isegi põneva mulje. Ja noh, aeg oli ka järgmise auto juurde liikuda. Ülevaatus ja kindlustus puudusid, armatuuris ilutses viis erinevat veateadet ning kere kaunistasid ka mõningad iluvead. Selge, jah, vahetame!

Ilmselgelt sai nooruspõlves liiga vähe autosid tuunitud, seega selline visuaalne GTI pakett oli igati meele järele. Lisaks lippab see Golf hämmastavalt reipalt edasi ning juhitavus on sellisest klassist, mida ühelt Volkswagenilt poleks elu sees osanud oodata – väga täpne ja konkreetne. Äärmiselt nauditav ning lõbus sõita. Kuid see manuaalne käigukast on saatanast – ajab jubedat moodi kihutama… Kuid nüüd oleks aeg liikuda edasi juba järgmise auto suunas.

Kokkuvõte

Suures plaanis oli äärmisel huvitav auto-aasta. Sinna sisse mahtus üks ammuse unistuse realisatsioon Corvette näol ning päris mitu positiivset üllatajat – Cayenne, Barchetta ja Golf – nendest kolmest poleks nii häid sõiduomadusi osanud oodata. Ja mis mind ennast pisut hämmastas – tervelt viis sellel aastal soetatud autodest pärines suure lombi tagant ehk Ameerikamaalt.

Paraku aasta alguses seatud plaan – osta/vahetada vähemalt 10 autot ei realiseerunud. Üks jäi paraku puudu. Eks neid põhjuseid on mitu ja sitt mees on see, kes põhjuseid otsida ei oska, eksole. Aga ühed süüdlased selles rivis on kindlasti Cayenne ning Corvette – need olid nii lõbusad ja ägedad autod, et no ei raatsinud neid maha müüa. Seega hoidsin neist pikemalt kinni, kui võibolla viisakas oleks ja sõitsin mõlemaga lausa paar kuud.

Aga mis siis järgmiselt aastalt oodata? Tahaks ikka uusi ja huvitavaid aparaate katsetada. Kirjutasin ka jõuluvanale, et ta konto numbrile paar nulli taha viskaks. Siis saaks pisut kallimaid ja erilisemaid autosid osta. Paraku võid sa ju sinna nullile paar nulli veel taha kirjutada, kuid lõpptulemust see ei muuda. Äkki peaks autode arvu pisut piirama? Kõigi viiega korraga sõita niikuinii ei jaksa…

Teile aga mõnusat vana aasta lõppu ja hoiame pöialt, et see 2022 tuleks kohe eriliselt äge aasta!

Tänud kõigile, kes on viitsinud sellel teekonnas kaasa loksuda!

---

Kohtume 100auto FB lehel!