#31 : Pontiac Aztek 3.4 V6 ’03
Kevade saabumine on üks mõnus aeg – valgust on rohkem, päevad pikemad ning lume alt sulab välja koerte s*tt. Lisaks leidsin sulanud lume alt ka ühe unustatud mänguasja – Pontiac Aztek. Detsembriga sai tal ülevaatus läbi ja kuna lihtsalt polnud aega (tõlge: viitsimist) temaga parasjagu tegeleda, siis jäi auto pikaks ajaks kuhugi agulisse vedelema.
Ise ma muidugi kunagi milleski süüdi pole ja kõik hädad ajaks pigem kellegi teise kaela. Seega polnud see minu süü, et ta pikemalt talve-unne jäi. Ja lisaks on ka see kellegi teise süü, et ma pole juba nädalaid ühtegi rida autode teemal virtuaalsele paberile kirja saanud. Töö selle nimel käib, et kõik süüdlased välja selgitada ja kohtu ette tuua…
Kas katalüsaatorid on alles?
Igatahes üks asi oli kindel – ilma boosteri või krokodillideta pole mõtet autole üldsegi läheneda. Isegi paari nädalane seismine tähendab Aztek’i jaoks juba kõrvalise käivitusabi vajadust. Ilmselt on mingi salajane voolu neelaja kusagil auto sees peidus või siis lihtsalt on aku ise nirakas. Väike märkus ise-endale: soeta korralik booster!
Kui mul septembris üks Buick nädalaks agulisse parkima jäi, siis jõudsid rotid sellelt katalüsaatorid alt ära närida. Õnneks polnud keegi pesa sisse ei teinud ja magavaid parme ei pidanud välja peletama. Kuid Aztek oli seal vedelenud juba üle kahe kuu – kati-rottide poolne rüüstamise tõenäosus – 97 protsenti!
Nagu ennustasin, siis keskluku pult autot lahti ei teinud. Õnneks aga keerab võti kenasti juhipoolse ukse lahti ning sealt pääseb juba edasi kapoti avamise kangini. Saab jagas lahkelt läbi krokodillide elektrit, aga et mingisugustki käivitamise lootust oleks, siis oli mõistlik lasta tal vähemalt 15 minutit laadida.
No ja kas käivitub?
Armatuuri valgustus hakkas peale pikemat laadimist särama nagu kevadine päike. Lootust võiks ju olla. Kuid võtmega süüteluku erinevaid positsioone läbi käies erilist tulemust polnud. Starter ei suvatsenud isegi korraks võpatada. Aga see polnud mul esimene kord teda koomast välja tuua, seega õiged nipid olid teada.
Vaja korraks krokodillid küljest ära korjata, seejärel aku klemm nii umbes minutiks maha, et immo endale restardi teeks, siis uuesti krokud peale ning plaksti – Aztek ärkas ellu! 3.4 liitrine V6 mürises innukalt ning oli valmis startima liiklusesse. Kuna suuremat plärinat ei kaasnenud, siis järelikult ei tahtnud isegi kati-vargad seda kaunitari näperdama tulla.
Kõige mõnusam üllatus kogu asja juures oli see, et kütusenäidik näitas lausa üle poole paagi. Korralik suutäis detsembris odavalt ostetud bensiini! Great Success! Tuju oli kohe mitmekordselt hea – auto läks käima, katalüsaatoreid poldud rotti lastud ning kütuse otsasaamisele viitav märgutuli ei põlenud.
Ülevaatust oleks ikkagi vaja
See pisike faktor, et ülevaatuse kehtivus lõppes nii kaks ja pool kuud tagasi mind ennast otseselt nagu ei segakski, kuid liikluspolitsei võib asja vähe teise pilguga vaadata. Sõidaks nüüd pidurid lahti, mootori ja katalüsaatorid soojaks ja läheks katsetaks. Vahetult enne ÜV puntki meenus, et tegelikult oleks selle operatsiooni jaoks ka tehnilist passi vaja. Loomulikult ei hoia ükski terve mõistusega inimene seda rohelist paberilipakat autos. Või vähemalt ei peaks hoidma.
Igatahes tuli võtta suund kodu poole, et pass ära tuua. Olin juba täitsa ära unustanud, mis tunne Astek’iga sõita on – inimesed vahivad, mõni näitab näpuga ja naeratab (või naerab). Teed ja tänavad tunduvad pigem heas korras olema, kuna rehvi profiili jagub rohkem, kui on polstrit Kristjan Jõekalda kõhupiirkonnas elutähtsaid siseorganeid kaitsmas.
Kuid siiski puudus mul igasugune usk, et Pontiac oleks suuteline puhta lehega ülevaatust läbima. Äkki teeks alguses lihtsalt ülevaatus-eelse kontrolli? Saaks vigade nimekirja kätte, likvideeriks need ära ning alles siis läheks oma tehnilise passiga vehkima? Mind ennast isiklikult jubedalt häirivad seal maanteeameti ajaloos need punased märgid, mis näitavad, et „kukkusid eksami läbi“.
Kui pikk see vigade nimekiri tuleb?
Ei tea, kas üleüldine hinnatõus on ka ülevaatuspunktidesse jõudnud või siis lihtsalt tulin kallisse kohta – kontrolli eest taheti saada lausa 30 ühikut kohalikus käibevahendites ja ülevaatus ise veel 45 ühikut otsa. Kuna aga koos lumega on ka pangakonto kahtlastel põhjustel hõredaks sulanud, siis tundus see kõik kuidagi hiiglaslikult suur väljaminek. Ja pealegi, isegi kui läbi kukub, siis kuu aega on auto loodetavasti täiesti tänavalegaalne.
Istud seal ooteruumis ja palvetad, et leitud vigade hulk ei moodustaks sama pikka kirjatükki, kui on see samane blogi sissekanne. Aga tead, et midagi on kindlasti pekkis ja töökoja külastus vältimatu. Lihtsalt tahaks, et potentsiaalsete remont-tööde hinnalipik vaipa alt ei tõmbaks ning seetõttu terve järgmise kuu toidulaud vaid tatrast ei koosneks.
Ülevaataja astub ootesaali sisse ning tunned, kuidas pulss tõuseb… Noh, kui hullus seisus siis auto on? Kas heitgaasid on paigas, kas sillad on korras jne. No ei läinud ülevaatuselt ikkagi läbi – käisipiduri erinevus oli liiga suur. Ja kõik! Tee see korda ning elu terveks aastaks muretu. Feliks, millal Azteki viitsid näperdada?
Peaaegu oleks Aztek müüdud
Aga nüüd tuli kaotatud aega hakata usinalt tagasi tegema ning ühtlasi tahaks ju linna-rahva ees oma edeva kaarikuga uhkeldada ka. Seega vaja hodomeetrile kilomeetreid juurde koguda – peamiselt küll selleks, et generaator suudaks akusse piisavalt voolu sisse süstida. Kohe terve nädala oli ta mul igapäeva kasutuses.
Kevad on selline mõnusalt salakaval aeg – päeval sulatab ning õhtul külmetab. Ja siis kusagil kitsaste Nõmme tänavate vahel avastasin tee pealt musta jää. Loomulikult vahetult enne ristmikut, kus ilutses „Anna teed“ märk. Üks auto jõudis nina eest läbi sõita ja teine oli ka kohe-kohe lähenemas. Kuna mina poleks mitte mingi valemiga pidama saanud, siis tuli loota, et teise auto jaoks on tee puhas ning pidurid korras. Õnneks olidki!
Paar päeva hiljem oleksin aga saanud Pontiac’i peaaegu ära müüdud. Nimelt mu igapäevase kontorisse liikumise teekonna sisse jääb ka Viru ring ning nii mõnigi tegelane, kes tuleb mööda Narva maanteed, ei suuda ringtee kontseptsioonist vist päris hästi aru saada. Uuemapoolne Lexuse linnamaastur sai ikka väga napilt pidama ning paraku jäi Aztek müümata. Noh, ma oleksin ju võinud ka pidurdada, et olukorda vältida. Aga milleks? Mul oli ju peatee!
Jälgi kindlasti ka toimetusi 100auto FB kanalil!
