#29 Buick Riviera '95 oktoober 4, 2021 Lisa kommentaar
#29 Katalüsaatorite vargus

#29 : Buick Riviera 3.8 SuperCharged 1995a

Nagu pealkirjast juba võib aimata, siis sattusin ka ise hiljuti uue piiride ülese spordiala ohvriks. See on selline huvitav ala, kus medaleid küll ei jagata, aga tõenäoliselt rahaline preemia on soliidne – minutite jooksul tuleb osavalt auto tungraudadega üles tõsta, kiire lõige relaka või tiigersaega ja punuma…

Õnneks minu Buick Riviera kallal käisid ikkagi tipp-sportlased – lõikejoon oli kenasti sirge ja midagi muud ümbert poldud ära äestatud. Maksimaalsed stiilipunktid! Paraku tegutseb antud alal ka küllaldaselt amatööre ja käpardeid. Nii mõnelgi on loosi läinud hoopis resonaatorid ja muud sodi, mille kaubanduslik väärtus on olematu. Teistpidi arusaadav – harjutama peab, kuidas sa muidu proffiks saad.

Loo peakangelane – Buick Riviera. Kativargaid paraku pildile ei saanud.

Tegelikult on täiest hämmastav, kui populaarseks see ettevõtmine viimasel ajal saanud on. Eks ilmselt põhjuseid on päris mitmeid – katalüsaatorites olevate väärismetallide hind buumib ning lisaks on ka nende kättesaamise tehnoloogiad usinalt arenenud.

Hea naaber on hea naaber

Tollel hetkel oli mul ilmselgelt ka liiga palju autosid. See muidugi on omakorda täiesti vaieldav, kas viis autot on palju või mitte, aga minu jaoks pigem natukene palju. Sest noh, ega siis ei jõua ju nendega kõigiga korraga sõita. Ja eks seetõttu sai ka otsus vastu võetud, et park peab hõredamaks saama.

Lisaks olen ka pisut jaburas olukorras – nimelt elan kesklinna kortermajas ja hoovis on mul kasutada teoorias lausa neli parkimiskohta. Aga viimased enamvähem aasta aega seisab see plats täiesti tühjana. Okei, ühe koha peal on hunnik mulda, mille võiks tegelikult laiali loopida, kuid see selleks.

Paraku on häda selles, et otseühendus tänavaga puudub ning hoovi sõitmiseks tuleb ületada naaberkinnistu. Varasemalt sellega probleeme ei olnud, kui välja jätta see seik, et nende territooriumil paiknev tee oli suhteliselt täbaras seisus. Ja mingil hetkel tekkis naabritel plaan oma läbisõidutee ära renoveerida.

Laks pikki tagumikku

Tundus paganama hea plaan, sest teinekord oleks isegi tahtnud mõne madalama pilli koju vedada aga toonane kuumaastik poleks seda lihtsalt võimaldanud. Tundus ka igati okei sellele ettevõtmisele omalt poolt plekki alla visata, kuniks naabrid oma geniaalse finantsplaani lauda ladusid – üks osa nende poolt, kolm osa meie poolt.

Üllatuslikult aga meie maja elanikud nii geniaalse lahendusega nõus polnud ning asi lendas ventikasse ning kulmineerus sellega, et enam autodega hoovi ei pääsenud. Ehk pargi oma pannid aga tänavale. Häda on muidugi selles, et omal ajal mõtlesin, et jube äge oleks kesklinnas elada. See omakorda tähendab, et tänavalt parkimise eest tuleb üksjagu pappi välja käia. Aastane elaniku parkimiskaart maksab 120 kohalikku raha ja paraku kehtib see vaid ühele autole. Aga mul oli ju neid viis!

Hoovi tihke täitumine paistab välja ka mu kevadisest Corvette videost

Seega mu meinstriim tassin-lapsi-ja-poekotte-käin-tööasju-ajamas-pill sai sajakahekümne rutsise parkimisdiili tänavale. Seega võin auto öösel tuimalt ka lähedal asuva Grossi poe ette vedelema jätta (kui janu on nii suur, et peale maksmist oled kaks Grossi Elektrat kohe jala pealt sisse kummutanud), sest kesklinna parkimistsoonid ja värk. Kümme euri kuus ja pargi kogu kvartali ulatuses! Üks aparaat vedeles enivei garaašis ning ühele raatsisin võtta lähedal asuvasse tasulisse parklasse koha. Ülejäänud pillid tuli aga paigutada mööda linna laiali tasuta parkimisaladesse.

Mis asi see nüüd laiali lendas?

Igatahes kogu see tsirkus tähendas seda, et pidevalt oli vaja roteeruda erinevate autode ja selle ühe tasulise parkla koha vahel. Õhtul paned selle auto sinna, millega järgmine hommik tahaks liikvele minna. Ja kui mingil hetkel lisandus viies auto ehk Alfa Romeo, siis loomulikult tahtsin sellega alguses pisut rohkem kruiisida ning Buick Riviera jäi aina tihedamini üksinda “agulisse” chillima.

Seega tundus ainuõige otsus ta hoopis maha müüa, sest pagana keeruline oli nende kõigiga niimoodi pidevalt majandada. Ma olen ju see kooner, kes autosid soojal ajal pesulasse ei raatsi viia ja ise nad kas maal või mündikas puhtaks nühib. Läksingi siis üks õhtu ja võtsin Buicki, nühkisin ta puhtaks ning tegin müügipildid. Need said vist enamvähem viisakad ja auto maandus ööseks taas tasuta parklasse ehk “agulisse”.

Siin on tegelt juba “universaalsed” all

Järgmine päev pidi fotograaf aga sellega tiirule minema, et teeb päriselt head ja ägedad pildid. Veits pime oli juba. Ja nii kui ta võtit keeras hakkas see pill hullult plärisema. Justkui oleks midagi kapoti alt lahti löönud. Krt, pane see kinni, küll ma mingi päev vaatan, mis seal laiali lendas ning andsin talle hoopis Alfa Romeo hullamiseks.

Väljalaske kollektor kukkus küljest?

Vahva oli see, et olin just eelmine õhtu müügikuulutuse üles lükanud ja esimene emotsioon oli loomulikult see, et Buick solvus selle peale ja otsustas kätte maksta. Paganama hea ajastus, eksole! Korra oli tuju nii maas, et mõtlesin selle autoga isegi romurallile minna, sest stange all on tal päris võimas ja paks metallist tala, millega teisi aparaate liikumisvõimetuks muuta.

Kui aga olin ise esimesest solvumisest üle saanud, siis üritasin leida mõnda remonditöökoda, kes kapoti all toimunud plahvatuse likvideeriks. Paraku aga olid igal pool ooteajad vähemalt nädalased. Seega tuli ka põigelda erinevate ostuhuviliste ja vahetusdiilide eest, et kohe-kohe käin veel korra töökojas ning küll siis saab aparaadi üle vaadata.

Buick jõudis veel nädalakese rahulikult agulis vedeleda. Mingi hommik aga oli vaja minna sealt samast parklast Alfat tooma minna. Mõtlesin korra Riviera kapoti alla ka piiluda, et ehk näen, mis seal siis lahti on tulnud. Sisse- ja väljalaske kollektorid paistsid kenasti kinni olema. Nii, väljalaske kolle juurest püksid on ka küljes ja siis toru jookseb kenasti põhja alla… Kuradi vändad!

Sirge lõikus vähemalt

Loomulikult lõppes see toru täpselt sealt ära, kus ta oleks pidanud põhja alla jõudma. Kiire pilt auto alla kinnitas ka halba aimdust – kativargad olid käinud. Kena pool meetrit väljalaskesüsteemi keskelt oli puudu. Vähemalt suutsin selle plärina põhjuse ise ära diagnoosida ning tegelikult Buick oli mu käest ilma asjata hurjutada saanud.

Esimene ots on sirge, teine mitte niiväga tegelikult…

No mis seal ikka, et tuleb siis universaalsed vahele visata. Leia lihtsalt töökoda, kuhu kõige kiiremini aja panna saaks. Põhiline dilemma oli, kas peaks ka politseisse asjast teavitama. Kuna aga tööle oli juba kiire ka ja usk õiguskaitse organitesse antud kaasuse lahendamiseks pigem väga madal, siis lihtsalt tundus see enda aja raiskamisena.

Tegelikult päris masendav, et selline vargus ei kvalifitseeru eriliselt prioriteetsete teemade alla. See omakorda soodustab “katiärikate” puutumatuse tunnet ja kasvatab seda rahvus- või rahvusvahelist sporti päris hoogsalt. Okei, minul läks see pull maksma vaid 180 raha siis universaalsete katalüsaatorite ja töö näol, aga osadel pillidel on uue asendamine ikka küllaltki kallis lõbu. Ilmselt lööb see nii mõnegi pere eelarvesse märgatava prao.

Kusjuures hääl oli päris tummine. Korra isegi mõtlesin “otsetoru” lahenduse peale.

Ma saan aru küll, et tiitel “katiärikas” kõlab uhkelt, aga kurat, te tegelikult lihtsalt varastate teiste inimeste tagant. Enamjaolt kindlustused seda pulli ei kata ning mingid inimesed peavad pärast tatart näost sisse ajama või jäävad nende lapsed mänguasjadest ja trennidest ilma. Minge parem veokijuhtideks, nendest on puudus ja saate ausalt oma leiva lauale. Ärikad või asjad – pigem lihtlabased vargad. Masendav, kus maal mõningate inimeste moraalitunnetus on…

Surfin’ Bird

Aga lõpetaks siiski positiivse noodi pealt. Riviera sai endale uued katalüsaatorid alla ja toimis nii nagu üks auto toimima peab. Seega tuli minna edasi oma plaaniga ta ära realiseerida, sest kirjutamise materjal oli ammendunud ning vaja uut aparaati istmiku alla. Mõned ostuhuvilised küll kriipisid vaikselt pinnast, aga rahaga ukse taha keegi polnud jõudnud. Seega lemmik osa juurde – vahetusdiilid…

A-well-a everybody’s heard about the bird
B-b-b-bird, b-birdd’s the word
A-well, a bird, bird, bird, bird is the word
A-well, a bird, bird, bird, well-a bird is the word
A-well, a bird, bird, bird, b-bird’s the word
A-well, a bird, bird, bird, well-a bird is the word
A-well, a bird, bird, b-bird is the word
A-well, a bird, bird, bird, b-bird’s the word
A-well, a bird, bird, bird, well-a bird is the word
A-well, a bird, bird, b-bird’s the word
A-well-a don’t you know about the bird?
Well, everybody knows that the bird is the word

See lugu on mind kummitanud viimased kaks päeva, sest eile vahetus Riviera hoopis Pontiac’i vastu. FIREBIRD! Firebird is the word. Soovitan vaadata vastavat Family Guy episoodi või tegelikult ei soovita ka. Sest see s*tt jääb sind kummitama.

FIREBIRD! Kus ikka autosid vahetad, kui mitte lossi ees

Kusjuures kativargad käivad siia Maarjamaale ka tihtipeale piiri tagant. Ja täna just Selveris kuulsin paari tüüpi läti keeles rääkimast. Esimene mõte oli, et raudselt on jälle katalüsaatorite jahil. Siis aga tajusin, et see on ilmselt liiga stereotüüpne mõtlemine ja olen ise üks kitsarinnaline tüüp. Võibolla on nad hoopis uuemate Bemarite multimeediasüsteemide jahil ja sinu katalüsaatorid ei lähe neile üldse korda.


Jooksvat jama saaks ka Facebook’is jälgida! Pane või like, kui sellele teemale üldse kannatab panna



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.