Lexus LS 460 – kus on B-varuosad?

#36 : Lexus LS 460 President 4.6 V8 2007a

Auto on transpordivahend. Punkt. Täpselt samasugune seadeldis nagu pesumasin. Ehk täpselt samamoodi käib sõiduki valimine, nagu suvalisel kodutehnikal – mis on ta energiaklass, mis need gabariidid on (kas ikka mahub ära) ning palju ta maksab. Ja täpselt selle pärast ongi saade „Pesumasinate Maailm“ vaadatavuselt tehnikasaadete osas mäekõrguselt Top Gear’ist ees.

Ei ole. Sellist saadet ei ole olemas. Ja isegi kui oleks, siis kedagi ei huvitaks. Pask! Aga Top Gear’i vaadatakse. Ja mitte vähe! Äkki siis ikkagi ei ole auto päris tarbeese, vaid temas on midagi enamat? Milles see maagia siis seisneb? Kui pesumasin vähendas (naise!) tööpäeva lausa mõne tunni võrra, siis oli tegemist ikkagi automaatse ja anonüümse objektiga – näh, seal on pesumasin, pane pesu sisse ja pärast võta välja. Kogu vahepealne protsess käib ilma kasutajapoolse sekkumiseta.

Pesu pesemine kui selline oli vähemalt vanasti puhtalt naiste teema. Ehk siis tegelikult meeste jaoks nagu oluliselt midagi ei muutunudki pesumasina tulekuga? Aga… Varem pidid hobusega Tallinnast Paidesse ikka paar päeva matkama. Ja siis tuli äkki sisepõlemismootor – see muutis maailma. Järsku said tunniga kohale, kuid samal ajal pidid olema selle protsessi (teekonna) käigus täielikult teemasse pühendunud. Sul oli tekkinud tehiskaaslane, mida pidid kogu aeg taltsutama. Umbes nagu vanasti hobustega. Aga hobusel oli hing…

A pisut nüüd ka Lexusest

Vot Lexusega on mul varasemalt olnud pisut külm suhe – ta on nagu see prillidega kõhna veidrik (Toyota), kes mõtles ühel päeval lahedaks hakata – kammis tuka ette, ajas mingi totaka pusa selga ja lükkas jalga valged neoon-rohelise triibuga tossud. See, et sa eile olid totaalne nohik, ei tee sind uue pusaga automaatselt lahedaks! Siinkohal on isegi natuke piinlik tunnistada, et ma meeletult naudin selle LS 460’ga sõitmist. Pagana mõnus, mugav ja sujuv on kõik seal rooli taga. Ilmetu auto? Jah! Aga fantastiliselt mõnus sõita? Jah! Ma olen natuke selles mõttes pettunud, kuna lootsin, et ta on mõttetu ja igav käru.

Viimased paar nädalat on ta mul paraku rivist väljas olnud – parem tagumine õhkpadi lahkus ootamatult meie seast ning jättis Lexuse lonkavaks invaliidiks. Kuid ega ma ju kohe aru saanud, et padi on katki. Pigem kaldusin arvama, et sensorid on jälle lolliks läinud. Ja kuna parasjagu oli kiire (kogu aeg on neetult kiire!), siis jäi ta mul alustuseks nädalaks lihtsalt agulisse vedelema.

Mingil ajahetkel aga pistsime sõbraga ühe diagnostikaseadme talle intiimsesse piirkonda. Veakoodid said kustutatud ning oh imet – lääpa vajunud tagaots hakkas automaagiliselt üles poole kerkima. Kas tõesti saab sõidukit parandada vaid veakoodide kustutamisega? Rõõmu jätkus täpselt senikauaks, kuni läksin vaatama, kas kaassõitja poolne nurk ka kerkib. Sealt kostis aga sellist sisinat, justkui oleks ühe naisterahva tõeliselt kurjaks ajanud… Ilmselge õhkvedrustuse leke, mis ühtlasi indikeeris suuremat finantsilist väljaminekut.

Õhkvedrustus on parim asi, kuni seda remontima ei pea

Suve esimeses pooles sai Lexusega juba käidud Garage33’s vedrustust timmimas. Mingil hetkel tõstis ta ennast kõige kõrgemasse asendisse ning keeldus tagasi alla tulemast. Nagu maastur! Ainult, et sõita oli kole ebamugav – justkui põrkaks mingisuguse kummi palli peal üle aukude ja teekonarluste. Neid ebatasaseid teid meil siin ikka jagub… Toona lõppes lugu esisillas asuvate sensorite vahetusega. Väljaminek polnudki teab mis suur.

Seekordne ikaldus tähendas aga vähemalt neljakohalist väljaminekut. Õhkpatja eraldi tellida ei saa, mis tähendab, et vahetada oli vaja terve krempel koos amordiga. Esindusest tellides maksab see lõbu suurusjärgus 1500-1800 eurot. Rets! Nii rikas ma paraku pole, et Lexus sinna töösse oleks läinud. Seega mis on alternatiivsed valikud? Neid nö. B-töökodasid ka eriti sellele margile ei leidu. Auto läks puksiiri peale ning rändas taaskord Harku järve lähedal paiknevasse Garage33.

Pisut ka numbritest, kui kedagi huvitab… Kunagi oli mul selline aparaat nagu Mercedes-Benz GL350. Mingil ajahetkel oli vaja vahetada õhkvedrustuse kompressor. Palun väga – 380 eurot! Land Rover Discovery IV kompressori hinnasilt on ca 650 eurot. Kohe peale soetamist tuli vahetada sama vidin ka minu Range Rover L405’l – 1250 euri. Tundub juba nagu kasvav numbrite jada, eksole? Lexuse õhkvedrustuse kompressori raha eest saaks osta kõikidele eelpool nimetatud sõidukitele uued pumbad ning jääks veel ülegi.

Mida ma siis veel vahepeal tuuninud olen?

Ostes oli autol peal mingisugune aftermarket lisa-immobilaiser. Seega oli võtmekimbus üks pult lisaks ning seda tuli enne käivitamist kuhugi roolisamba lähedusse toppida. Keyless süsteem muutus õige pisut tüütuks, kui ei saa võtit lihtsalt taskus hoida. Ja pealegi, ta ei tahtnud mitte alati maha tulla. Mootor suri välja ning jättis armatuuri terve portsu jõulutulesid põlema.

Ilmselgelt pidi midagi ette võtma ning käisin tüütasin Linnahalli juures toimetavat elektrikut. Selle eemaldamine osutus aga piisavalt keerukaks ettevõtmiseks, sest ühendus katkestiga käis läbi bluetooth’i ning katkesti asukoha välja peilimine oli korralik challenge. Aga Tõnu sai sellega kenasti hakkama ning immoprobleemid jäid minevikku.

Palavate suve ilmadega kippus kliimasüsteem pisut lahjaks jääma. Ja kuna mulle meeldib aegajalt Feliksit kiusamas käia ning pealegi on tal ilmselt pealinna kõige parem hind kliima kontrolliks ja hoolduseks, siis põikasin korra Carmaint’i töökojast läbi. Vajaliku 750g külmaine asemel oli süsteemis seda vaid pisut üle 180 grammi. Süsteem hoidis kenasti survet sees, lekkeid polnud ning peale täitmist sai nautida taas mõnusat jahedat õhku.

Ühtlasi sai tehtud ka hooldus õlivahetuste jms näol ning kerge läigestav poleerimine koos vahatamisega. Põhjalik salongi kraamimine ja puhastus ning Lexus nägi juba üsna kena ning värske välja.

Arvamus autost peale kolme kuud omamist – miinused

Alusaks sellest, mis Lexuse juures häirib (peale välimuse). Kuna ilmselgelt on see sõiduk mõeldud eeskätt Ameerika turule, siis iga kord sisse istudes tuleb ekraanil vajutada nuppu tõendamaks, et ma pole päris loll ning saan aru, et sõitmise ajal peaks silmad ikka tee peal hoidma. Iga paganama kord! Ja siis alustuseks kuvatakse ekraanile kohe navigatsioonisüsteem, mida ma niikuinii ei kasuta. Huvitav, kas selle saab kuidagi ümber seadistada?

Kui salongi ruumikusele pole mitte midagi ette heita, siis paraku pagassi liiga palju kola ära ei mahu. Süüdlasteks on õhkvedrustus, mis võtab sealt oma osa ning boonuseks tagumise käetoe taha peidetud külmik. Seda viimast elementi pole ma veel kordagi kasutanud. Tegelikult võiks ju paar remondi-õlut sinna ära peita, kui selline seadeldis juba tehasest autosse paigaldatud on.

Miinuspoolena võib veel välja tuua B-varuosade puudumise. Kuna Lexus LS460 polnud ilmselgelt uuena ülemäära populaarne ning seetõttu neid ka liigselt järelturult ei leia ning lisa siia valemisse juurde ka jaapanlaste vastupidavus (ta tõesti ei lagune), siis pole ka eriti mõtet B-osasid toota. Miks panna kallist tootmisliini juppide jaoks püsti, kui varuosade ostjaid eriti ei leidu? Seega tuleb enamus tükid tellida valdavalt esindusest ning seetõttu ei tundu ka mõistlik minna neid kuhugi nurgatagusesse töökotta vahetama. Hinnad on muidugi luksusautole kohased!

Lexus LS 460 – positiivne pool

Peale kahenädalast pausi ning küla pealt kerjatud asendusauto Volvo XC-90’ga sõitmist sain vist Lexusesse istudes küll kerge auto-orgasmi. No lihtsalt nii pagana mõnus on selles pehmes istmes ning (toimiva!) õhkvedrustusega üle kiviklibu ja bituumeni kulgeda. Ma isegi ei oska tuua võrdlusena ühtegi teist autot, mis sedasi tee kohal hõljuks. Seda peab lihtsalt ise tunnetama. Kiireid kurve temaga ei tee, kuid kulgemiseks on ikka paganama mugav.

Kiidusõnad lähevad taaskord salongi ruumikusele. Tagumine iste asub esimesest piisavalt kaugel, et lapsed ei togi jalgadega vastu seljatuge. Aegajalt viin neid oma kloone Peugeotiga lasteaeda ning kuigi tehase poolt sellel autol justkui massaaži funktsiooni pole, siis ometigi toimub läbi istme mingisugune selja muljumine. Seda saab välja lülitada ainult hääl-käsklustega – pigem valjult ja kurjas toonis. Lexus LS 460’s see massaaži-funktsioon aga puudub. Massööri jalad lihtsalt ei ulatu sinuni.

Lisaks hoiab Lexus LS kasutatuna ka üsnagi hästi hinda ning mingil põhjusel kipuvad omanikud nende autode suhtes pigem hoolsad olema. Korralikku sama ajastu seitsmendat seeriat või S-klassi peab tikutulega taga otsima. Loomulikult pole ma kõiki turul olevad isendeid üle vaadanud, kuid lihtsalt selline mulje on sisse jäänud. Võibolla muidugi eksin rängalt.

Mis edasi?

Septembriga saab autol ülevaatus läbi ning tuleks lähiajal uus peale teha. Ma olen muidugi see veidrik, kes ei talu seal maanteeameti lehel neid punaseid märke ehk läbikukkumisi. Seega alustuseks ülevaatus-eelsesse kontrolli ning kui kõik hästi, siis teeb selle ametliku osa ka ära. Protsess läheb küll lisa 20 eurot maksma, kuid vähemalt on taustakontrollis kena roheliste märkide meri.

Värske ÜV on ka muidugi eelduseks, et saaks müügikuulutuse valmis vorpida. Aeg oleks ju midagi uut proovida, sest kuidas muidu oma veidrale eesmärgile lähemale jõuda. Kaua sa ikka ühe ja sama autoga sõidad. Äkki järgmiseks mõni igav pere-diisel?

Ahjaa. Kuigi kapoti all on üüratu V8 bensiinimootor, siis suviseks keskmiseks kütusekuluks tuli 10.8 liitrit sajale. Pole nii hull midagi!

---

Aktiivsem elu käib endiselt mu 100auto FB kanalis. Jälgimine ja laikimine on rangelt kohustuslik!