#50 : Chrysler Grand Voyager 3.3 V6 128kW 2005a
Nonii.. Juubeli auto. Selle maagilise „viiekümnendaga“ olid plaanid suurejoonelised, kuid paraku läksid kõik kenasti aia taha nagu pooled Sindis üles kasvanud lapsed. Suure hurraaga Itaaliast auto toomine lõppes paraja fiaskoga ning päeva lõpuks selgus, et nimistust on #49 ka veel vahelt puudu.
Kõige tipuks avastasin ennast selle postituse kirjutamisel hoopis kondoomide ajalugu lähemalt uurimast. Miks? Sest üks minivan võib osutuda kondoomist isegi efektiivsemaks. Kas sa ikkagi tahaksid, et järgmised 15-18 aastat on selline autoformaat sisuliselt sinu ainus valik transpordi valdkonnas? Pigem nagu ju ei tahaks… Paneb ikka mõtlema, kas ja millal ja kuhu sa torkad?
Hoolimata mahtuniversaalide hõrgutavast mainest oli mul tegelikult juba ammu vastupandamatu soov üks Grand Voyager ära proovida. Ning seekord ilmutas ta end läbi harjumuspäraseks saanud autovahetuse – universaalkerega BMW 523i E39 muundus Chrysler’i nägemuse vastu soovimatu rasestumise ärahoidmise vahendist.
No tegelikult ei ole üldse halb sõita
Kui sissejuhatus tundus pisut kõhe, siis tegelikult on tegemist üllatavalt mõnusa masinaga – jah, kui ta päris lõpuni sõidetud ja eriline risu just pole. Seal rooli taga on küllaltki mugav olla – iste on väge pehme, rool meeldivalt kerge ning nähtavus hea, sest sa istud kõrgel. Pole mingi probleem näha üle Corvettide, Lambode ja Ferraride.
Minu jaoks olid sõiduomadused isegi hämmastavalt positiivsed. 3.3-liitrine bensiinil toimetav V6 vedas seda vagunit väga reipalt edasi ning soovi korral sai igasugu sõelujaid ja bussi-ridade kaudu „ära-tegijaid“ kenasti kottida. Jah, mingi rakett ta just pole, kuid samas jalgu ka ei jäänud. Diislit luristavad versioonid pidavad muidugi märksa uimasemad olema.
Aga näiteks maanteed lasta oli temaga väga mõnus. Kui näiteks Hiiumaa tripi jaoks oli valida selle samase 2005 aasta Grand Voyager’i või 2014 aasta Avensise vahel, siis ei tekkinud isegi korraks mõtet, et läheks Toyotaga. Püsikaga 120 kella peal (kaherealisel ikka eksole) tundus ta väga stabiilne ning igasugune välismüra ei kippunud üldsegi tuppa tungima. Lisaks on kõigil autos mõnusalt ruumi ja tänu kolmandale reale saab lapsed kenasti diagonaali istuma panna (kui neid on vaid kaks), et nad omavahel ei kakleks.
Mugavusvarustust jagub mõnusalt
Kui nüüd seda paari-kolme-tuhandelist mahtuniversaalide segmenti vaadata, siis tegelikult eriti head alternatiivi Grand Voyager’ile nagu polekski? Või mis oleks see teine vähemalt seitsmekohaline masin, mille sa sellise hinnaskaala juures valiksid? Nojah, võibolla see koostekvaliteet pole just nüüd päris sama hea, kui sakslastel. Ja töökindlust pole samuti Mercedes W124-ga samal tasemel. Aga mis siis nagu parem variant oleks?
VW Sharan ja selle derivaadid ilmselt nii kergekäeliselt sind tee äärde ei jäta aga samas nendele saad valdavalt kaltust sisemuse ja väga askeetliku varustustaseme. Ja ega neil tõenäoliselt seda roostet ka vähem pole. Grand Voyager’id aga on valdavalt nahksisuga, varustatud kliima-automaatika ning püsikiiruse hoidjaga. Rooli peal ja taga on igasugu kavalaid nuppe ning valdaval vahetab käike automaatkast.
Aga mis põhiline – tagumised uksed ning luuk käivad lahti elektriliselt (mitte küll kõigil versioonidel). Piisab nupuvajutusest ega pea vaese inimese kombel ise neid lahti ja kinni rahmima. Kusjuures just laste jaoks oli see featuur eriti kütkestav ning samas endal ka mugav kasutada – jõuad lasteaia juurde, vajutab nuppu, uks avaneb, „kasi välja“ ja nupust uks kinni tagasi. Mõned kilomeetrid hiljem kooli juures kordusvõte. Kusjuures need elektrilised uksed liiguvad ainult siis, kui käigukast on parking’u peal, et põngerjad sõidu ajal huumorit tegema ei hakkaks.
Auto ainult neile, kes kontrollimatult paljunevad?
Mul see vahetusega saadud Grand Voyager oli kahe erineva nö. istmete set-up’iga: 2+2+2 või siis 2+2+3 ehk boonusena tuli kaasa ka tagumine kolmene diivan. Aga see ei tundunud üldse nii lahe variant, kui kuus eraldiseisvat mugavat tugitooli. Seega seda diivanit ma sinna bussi kordagi ei paigaldanudki. Kusjuures igas reas oli ruumi lahedalt ka täiskasvanutele ning samas oli pakiruum vägagi arvestatava suurusega.
Seega tegin kohe sõpradele väikese autoürituse – Drink&Drive Tallinn – ehk igaüks ostis oma “limpsi” ja krõpsud ise kaasa ning minu poolt oli tunne-pealinna turnee. Kuna erinevaid 12V pesasid on auto peale vähemalt 3 või 4 tükki, siis läksid käiku diskokuul, jurakas JBL’i kõlar, mis kõik kereplekid plärisema pani ning lastelt rotitud karaoke komplekt, mille mikrofoni sain giidina kasutada (tegi väga koledat ja häirivat häält aga see oli natukene ka eesmärk). Väga lõbus oli. Isegi roolis ja ilma limpsita.
Minu jaoks üks suuremaid võlusid selle auto juures oligi soovi korral suurema seltskonnaga ringi kulgeda. Sest tavalise sõiduauto puhul on küllaltki tihti üks molu üle ning peab kombineerima hakkama. Ja kui mingit kraami vedada vaja oli, siis sinna salongi seda kola ikka mahtus. Vajadusel sai kõik tagumised istmed suhteliselt vähese vaevaga välja rookida.
Voyager, Grand Voyager ja Stow ’n’ Go
Minul, kui totaalselt autovõõral inimesel, võttis ikka tükk aega, et aru saada, mis imeversioone sellest mudelist teedel ringi vurab. Aega läks aga lõpuks sain aru. Vist… Kõige rotim versioon on tavaline Chrysler Voyager. Mingil põhjusel kipuvad tava-Voyageri omanikud autot müües arvama, et nende pill on sama lahe, kui need kaks järgmist versiooni ning seetõttu küsivad sarnast hinda. Aga ei ole! Kui ostsid lihtsalt tavalise Voyageri, siis oled ise loll.
Grand Voyager on ligi 30 sentimeetrit pikem. Ja seda on tunda. Pagasiruum päriselt mahutab ka midagi, kui kõik kolm istmerida sees on. Jah, see auto on siis pisut üle viie meetri pikk ning sellega tuleb parkimisel arvestada – mina näiteks tagurdasin ainult kaks korda millelegi otsa – korra jumal teab millele, sest ei viitsinud välja vaatama minna ja teist korda lennutasin ühe ajutise liiklusmärgi tagurpidi. Parkimiskaamera oleks kindlasti abiks…
Paljud peavad aga just seda Stow ’n’ Go versiooni selleks, mida sa kindlasti peaksid Chrysleri rasedus-ennetusvahendit ostes valima. Kui tavalise Voyageriga või Grand Voyageriga tahad suuremaid asju vedada, vargile minna või muul põhjusel tagumisi istmeid välja võtta, siis see on paras operatsioon. Need on rasked ja kuhu sa istmed senikauaks paned? Stow ’n’ Go puhul saad aga toolid põrandasse uputada ning tekib suur tasane pind. Kuid paraku pole istmed enam sama pehmed ja mugavad, sest nad peavad paraku sinna õhukesse põrandasse ka ära mahtuma.
Mis selle autoga tehtud sai?
Kuigi suures plaanis oli tegu küllaltki korraliku eksemplariga, siis päris veatu ta siiski ei olnud. Esiteks oli vanust üksjagu turjal ja teiseks – Chrysler… Tagaluugi avamine toimis ainult puldist ning luugi küljes asuv link vajas vahetust. Istmete mälud ei toiminud ning olid lahti ühendatud. Raadio volüümi nupp pani ikka kohe korralikult villast – mõlemas suunas sai häält ainult vaiksemaks keerata või ei teinud ta mitte midagi. Kohati oli ka pisut roostet, mis kohe kutsus kätt harjutama.
Esimese hurraaga sai kohe täiesti tuhmiks ja halliks tõmmanud esitulede plastik vesilihvitud, poleeritud ning lakiga kaetud – silmanägemine läks oluliselt värskemaks. Ja siis järgmiste parenduste juurde ma ei jõudnudki, sest vahepeal siginesid hoovi Saab 9-5 Aero ning BMW 630i, mis tundusid järsku kuidagi põnevamad ning vajasid samuti hoolt ja nokitsemist.
Kuna autopark paisus ootamatult suureks, siis pidi neid teisest otsast realiseerima hakkama. Seega sai mitu korraga müüki pistetud plaaniga, et läheb ära see, millele esimesena huviline tekib. Esimesena sai uue omaniku Saab aga kuna Grand Voyager’i kuulutuse eest oli makstud, siis ei hakanud teda maha võtma. Paar päeva hiljem tekkis sellelegi huviline ning enne auto üleandmist lasin veel hoolduse ära teha.
Mis siis arvata Chrysler Grand Voyager’ist?
Minul jäi temast oluliselt positiivsem emotsioon, kui oleks osanud arvata – mugav, küllaltki viisakad sõiduomadused, mahutab palju, piisavalt rikkalik varustus ja selle omatud aja jooksul ei läinud ta katki. Jah, üks minivänn pole just kõige seksikam sõiduki versioon, kuid samas silmi ei pidanud ka peast ära häbenema. Võimalik muidugi, et mul on nende autodega nn. Stockholmi sündroom…
Koostekvaliteet on Ameerika (ja seda mitte positiivses tähenduses), materjalid on odavad ning robustsed, ent samas on kogu ehitus ka ülimalt lihtne. Kuid samas turu peal nagu paremat alternatiivi ka väga võtta pole. Vähemalt mitte sellises hinnaklassis. Eelistada võiks kindlasti bensiinimootorit, kuna nendega on lihtsalt probleeme oluliselt vähem. Diisli madalamad tankla arved ei suuda paraku kaasnevaid remonte kompenseerida.
Kasutusmugavus oli tal tegelikult ikkagi eeskujulik ja seda eelkõige järeltuleva põlve transportimisel. Kaalusin isegi tõsiselt seda varianti, et jätaks Chrysleri lausa pikemaks ajaks tagavara-autona alles. Seda enam, et tal oli peal ka neljanda põlvkonna gaasiseade, mis tegi kulgemise mõnusalt odavaks – 50 liitrit gaasi ja tankla arve alla 30 raha. Ahjaa, mu niiöelda ihu-mehaanik palus Grand Voyager’iga tema töökotta mitte ilmuda, kuna selle mudeli vastu pidavat allergia olema…
