#56 – Rover 75 2.5 V6 130 kW 2000.a
Äkki peaksid ravile minema? Mul on ka tutvuseid, saaks sulle tabletid välja kirjutada… Ehk sõbrad-tuttavad tunnevad juba pisut muret mu Briti autode lembuse üle. Aga eks peab isegi tõdema, et kuidagi palju on neid läbi aja omatud. Probleeme on olnud? Loomulikult! Kahetsen? Üldsegi mitte. Teatud mudelitel on sellist mõnusat X-faktorit ja ägedat disaini. Ja sõita on nendega samuti kuidagi mõnus olnud. Kogu see kombo on senini vähemalt suutnud üles kaaluda kaasas käiva ikalduse ja töökindluse probleemid.
Tegelikult on pagana kahju, et britid oma pubi-tiirudega nii nädala alguses juba peale hakkavad ning inseneeria õpingud seetõttu kannatanud on. Kui sealne toodang hiilgaks ka töökindlusega, siis suudaksid nad oma autosid tõenäoliselt mühinal suurtes numbrites müüa. Aga kui vee asemel läheb päevas paar pinti õlut ning iga aevastuse peale tuleb igaks juhuks lademetes gin’i alla kulistada, siis mida sa sealt autotehaste toodangust ikka niiväga positiivset ootad.
Omaette küsimus on aga selles, kuidas nad on jõudnud tihtipeale väga kaunite disainijoonteni. Rolls-Royce, Aston Martin, Range Rover, Lotus, McLaren, Jaguar ja siis see samane Rover 75. Enamjaolt päris ilusad autod. Minu teooria on see, et varasema lähisuguluse paljunemise tõttu mitte just kõige nägusam naisliin (saareriik ikkagi, eksole) on suunanud autodisainereid otsingutele millegi ilusa suunas. Kui moorid on inetud, siis vähemalt autod olgu ilusad! Viimaste aastakümnete migratsioonide lained on muidugi seal verd seganud ja seda on tunda ka igavamaks muutunud autode kujustuse näol.
Rover 75 – miks mul teda siis vaja oli?
Kui keegi on viitsinud mu uuest juutuubi VLOG sarjast esimese osa ära vaadata, siis ilmselt on teema juba tuttav. Kes aga ei ole… Eks räägin loo uuesti lahti. Ühesõnaga kunagi ennevanasti oli mul üks päris vahva lahtine Jaguar. No ja ühel hetkel otsustas see aparaat keset Ülemiste Keskust grill-festi korraldama hakata ning tagajärjeks oli mul endiselt üks lahtine Jaguar aga pool sellest autost oli kergelt söestunud. Romude oksjonil õnnestus mingi ime läbi selle vraki eest veel suisa üle tuhande euro saada ning selle summa eest tuleb nüüd uus ja uhkem kabriolett osta. No vaata video ära, mis ma siin ikka seletan…
Tonni eest viisakat ja sõitvat aparaati naljalt ikka ei leia. Seega seadsin otsingufiltrites summa pisut kõrgemale lootuses, et ehk õnnestub pisut ikka hindu allapoole tingida. Kuid seis oli pigem masendav ning väga midagi sõelale jääma ei kippunud. Roostes Passateid on muidugi küll ja veel võtta, kuid nendega on see väike mure, et nad on roostes Passatid. Ja siis portsu igavaid autosid leiab muidugi ka veel. No lappisin siis kõik need erinevad portaalid läbi, kuniks Marketplace-is jäi silma see samane Rover 75.
Piltide pealt tundus päris maasikas – ilus tumepunane värvkate ning sees hele nahk koos tumeda puiduga. Kaks ja pool liitrit bensiinimootorit V6 formaadis käsikäes manuaalkastiga. Läbisõitu ka vaid umbkaudu 175 000 kilomeetrit. Hind? 1300 eurot! Tundus juba kuidagi uskumatult hea. Kohe kiire telefonikõne müüjale ning kogu jutt tundus samuti üsna veenev – auto on korralik, tegelikult müün liiga odavalt aga kasutust enam ei leia. Äkki õnnestub tonniga ära tuua? Kerge panga-automaadi rüüstamine ja läki vaatama.
Ära usalda pilte!
Igatahes tegin selle vea, et ostsin tegelikult auto enda jaoks juba piltide järgi ära. Näitasin kuulutust ka prouale. Kui reeglina ta väga ei viitsi sinna minu rondi-maailma kaasa tulla, siis see auto talle meeldis ning otsustas ka vaatama tulla. Eks olin ka ise pisut ehk liiga elevil – Rover 75 on mul soovilistis juba aastaid figureerinud ja seda just 2.5 V6 bensuka näol. Ainus kõhkus oli selles, et kas hiljem õnnestub taoline pisut ehk eksklusiivne mudel kellelegi teisele ka edasi pärandada. Põhimõtteliselt olime mõlemad valmis selle auto fotode ja telefonikõne põhjal ära ostma.
Kohale jõudes polnud see pilt muidugi sugugi nii ilus. Ta nägi kuidagi väsinud välja. Seda võimendasid veel halli kivikaitsega üle võõbatud küljekarbid, mis ilmselgelt varjas kere halba seisu. Värvialust mullitamist oli ka rohkem, kui oleks eeldanud. Pagasiluugilt koorus lakki, värv oli tuhm ning veljed aastate jooksul kogunenud kinni kleepunud piduritolmu all. Tundus, et see auto polnud tükk aega hoolt ja armastust näha saanud.
Ega see olukord ka salongis oluliselt parem polnud. Laeriie rippus ning oli knopkadega kinni pandud. Uksepolstrite kangas oli samuti liimist lahti tulnud ja tundus kuidagi kottis. Laes paiknev pidurituli rippus ühe kinnituse küljes ning tagumine laelamp oli sootuks puudu. Juhi-istme relsid olid roostes, mistõttu ei saanud istet edasi-tagasi liigutada. Konditsioneer ei toiminud, juhi aken ei liikunud nupust üles ega alla ja elektripeeglite lülitite näppimisel ei juhtunud mitte midagi. Vähemalt mootor töötas sujuvalt, käigud vahetusid kenasti, sidur tundus tervise juures olema ning nahksisu nägi küllaltki korralik välja.
Jätaks ta sinna?
… oleks pidanud olema see mõte, milleni oleksin pidanud terve mõistuse omamisel jõudma. Seda enam, et hind ka mitte ühegi kangutamise peale isegi euro võrra alla ei tulnud. Seal ei olnud ju ka kõige vildakama silmanägemise puhul 1300 euro eest autot. Hädasid rohkem, kui rubla eest ning positiivseid külgi pidi ikka väga suure hoolega taga otsima. Ahjaa, müüja teatas, et proovisõidu jaoks on paagis täpselt 8 liitrit bensiini, seega liiga pikale tiirule ei tasu minna.
Aga elu ei ole seiklus, kui teha ainult tarku ja ratsionaalseid valikud! Seega mõned hetked hiljem vurasin Rover 75 roolis juba kodu suunas, endal nägu naerul. Ma teadsin, et olin teinud sita valiku ning sellele kabrio-fondi kasvatamisele Rover kindlasti kaasa ei aita. Pigem viib hoopis mõned eurod endaga kaasa või mis veel hullem – laguneb ära ja need Jaguari vraki eest saadud kupüürid on igaveseks kadunud…
Ma saan ta kindlasti paremaks! Iseasi, kui paljud vead jõuan ja oskan tal ära likvideerida, sest tegelikult eelarvet kogu selle remondi-pulli jaoks ei jäänud. Minimaalsete vahenditega on vaja saavutada maksimaalne tulemus. Ämbriga raha sisse kallates saaks muidugi väga viisaka aparaadi, kuid seda luksust kogu see mäng mulle ei lubanud. Nii mõnigi kord ikka imestan, kuidas mul seda optimismi (loe: naiivsust) jagub… Tunne oli igatahes selline, et olin üle maksnud. Ja see jäi painama.
Roveri üles vuntsimine piiratud eelarvega
Algne plaan nägi ette, et mängin ainult selle 1150 euroga, mille põlenud Jaguari vraki eest oksjonilt sain. Kui olukord nõuab, siis tuleb reegleid käigu pealt muuta, sest ostuhind juba ületas projekti jaoks ette nähtud vahendeid. Kuna tehniline pool tundus viisakas, siis sinna alla polnud vaja raha matma hakata. Okei, konditsioneer ei toiminud aga las ta jääb. Päris paljudel 24 aastat vanadel autodel see enam ei toimi ja ehk pole hiljem müümisel eriline takistus?
Visuaal? Need maitsetult halliks värvitud küljekarbid pidid kindlasti teist tooni saama. Kuna kivikaitse on väga struktuurne, siis kere värvi neid värvida tundus halb idee. Üks sõber soovitas musta sprei-mastiksit, mida on lihtne peale lasta ning mis ei too seda ebatasasust liiga esile. Laepolstri vahetus ei mahu samuti eelarvesse. Keretöid pigem ei hakkaks ka teostama, sest tulemus võib jääda halvem, kui see mullitamine värvi all. Juhi-istme tahaks liikuma saada, piduritule paneb lakke kinni tagasi ja ehk leiab ka selle puuduva laelambi. Tuhmi värvi saab poleerimise ja vahaga jälle läikima. Ahjaa, juhipoolse akna peab kindlasti tööle saama, sest muidu on uut ülevaatust täiesti võimatu peale saada.
Seega esimese asjana sai uuritud akna teemat ning üks legendaarne Roveri ekspert arvas, et väga suur tõenäosus on vigases ja väsinud akende lülitis. Kerge tuhnimine eBay-s ning uus vidin tellitud. Maksumus? Koos transpordiga 35 eurot! Edasi viis tee Automaailma, kus 15 euro eest täitus korv erinevate iluvahendite ja pudelikestega, sealhulgas kahe purgi sprei-mastiksiga ning mingisuguse penetratsiooni lubava õliga, mille abil saab ehk juhi-istme taas liikuma.
Kas kulutatud 50 eurot tegi asja paremaks?
Alustada tuli sellest kõige häirivamast elemendist – halli värvi küljekarpidest. See lahendus muutis auto justkui veel 10 aastat vanemaks, kui tehniline pass väitis. Kuna mul ühtegi head sooja kohta taoliste operatsioonide läbiviimise jaoks pole, siis tuli kõike teha maal õues. Pisut maalriteipi, kilet ja kaltsu, et hoovi mustaks ei värviks. Kogu protsess oli väga lihtne ja kiire. Kuid kas tulemus jääb ka hea? No minu meelest sai päris viisakas. Või vähemalt oluliselt parem, kui enne.
Lisapiduritule kinnitus oli katki ja uut mõistliku aja (ja eelarvega) leida polnud reaalne. Seda enam, et soov oli auto müügivalmis saada võimalikult kiiresti. Pisut piinlik öelda, aga kahepoolne teip tegi selle töö täitsa viisakalt ära. Mitte just kõige elegantsem lahendus, aga las ta olla. Pleekinud värvi aitas poleerimismasin oluliselt värskemaks muuta ning vaha lisas veel värskust juurde. Kuid selle juhi-istmega ei läinud lood mitte hästi. Kätte ma teda autost ei saanud, sest poldid jäid täpselt istme relsi alla. WD-40 ja penetratsiooni lubav õli ei suutnud olukorda mitte kuidagi paremaks teha. Proovisin veel hea ja kurjaga, veristasin südaööl täiskuu valguses kassi ning panin naabrite maja põlema. Kõik see paraku ei aidanud. Saab ilmselgelt päris oluline müügitakistus olema…
Mõned päevad hiljem laekus Leedust ka uus kasutatud akende lüliti. Selle vahetus oli vaid minutite küsimus ning imekombel hakkas juhiaken ka kenasti tööle. Vot selle üle oli mul siiralt hea meel – väikese eelarvega üks häiriv häda kõrvaldatud. Lisaks hakkas toimima ka parempoolse küljepeegli juhtimine. Juhipoolne ei suvatsenud end endiselt liigutada. Viimase asjana sai auto seest ka veel korralikult puhtaks nühitud ning aeg oli küps müügipiltide klõpsimise jaoks. Kusjuures, halliks tõmbunud kummimatid saab näiteks rehviläikega uuesti ilusaks mustaks muuta. Paraku need liiga kaua sellisena muidugi ei püsi.
Kas õnnestub see Rover 75 ka maha müüa?
Mulle päriselt meeldib Rover 75 disain. Ja boonusena on ta küllaltki fotogeeniline. Õige valgus, pisut põnevam aga piisavalt neutraalne taust, et auto ikka esile kerkiks. Hästi õrnalt Light Room’is kontrasti, valguse ja muu sättimist ning müügikuulutuse pildid olemas. Aga seisukord polnud tal ju päris selline, mida oleks ise lootnud saavutada. Visuaal sai kordades parem, kuid see pisut rippuv laekangas ja mitte liikuv iste… Mis ma talle siis hinnaks panen ja kas keegi on nõus selliste vigadega masinat üldse ostma?
Igatahes kuulutus läks paari kohta üles ning esimese hooga välistasin röövellikke hindu nõudva kõige suurema tutvumisportaali. No kui nädalaga ühtegi kosilast ei teki, küll siis lükkab ta sinna ka üles. Kirjutati, pakuti vahetusi ja elu justkui käis. Aga need kirjutajad kadusid ja ükski vahetus ei tekitanud tegelikult huvi – kas siis ülehinnatud rondid või küla jalgrattad, millega iga mees on vändanud ning mis on iga kuu aja tagant omanikku vahetanud.
Ühel hetkel aga helises telefon ning sain ida-naabrite keelt purssida. Uuriti üht ja teist ning nii palju kui aru sain ja vastu rääkida oskasin, ka telefonis ära seletasin. Leppisime aja auto vaatamiseks kokku. Kohale veeres terve perekond. Noored kutid askeldasid ümber auto ja vanamees näperdas ning uuris ka juurde nii palju kui taipas. Põgus proovisõit, usin tingimine jne. Mingi tingimisruumi olin muidugi juba sisse arvestanud ning sellest alla tulla ei kavatsenud. Võeti mõtlemisaeg. Pool tundi hiljem helises telefon uuesti ja oli põhjust omanikuvahetust algatada.
Mulle see auto tegelikult meeldis. Äge ja huvitav retro-disain koos pruuni puidu ning heleda nahaga. Sõita oli mugav, kuigi sellelt 2.5-liitriselt mootorilt oleks oodanud pisut erksamat minekut. Mootor nurrus mõnusa häälega ning vedrustus oli parajalt pehme, ent samas piisavalt konkreetne. Oleks ta vaid pisut korralikum olnud… Päeva lõpus imestan veel siiamaani, et ma selle auto ikkagi koju tõin. Ja veel rohkem imestan selle üle, et mul õnnestus ta nädalaga maha müüa ilma, et oleksin pidanud sellele projektile peale maksma. Tegelikult tõi Rover 75 isegi kerge kasumi aga numbritest räägin ikkagi rohkem seal videos. Kui pole veel vaadanud, siis vaata ikka ära!
Indrek Ruusa
Disainist rääkides – minu pulss hakkab positiivselt lööma Holden UTE peale. Kallis projekt ja kas Eestis üldse arvele saakski..
100autot
See Ute on jah päris põneva disainiga.
Ei olegi vaadanud, kas mõni Holden meil siin üldse on arvel…