#64 : Chrysler PT Cruiser 2.2 Touring CRD 2004.a
Kui segada ühte klaasi kokku Jack Daniels ja Coca-Cola ning hakata autokuulutusi sirvima…
Koola puhtana on üsna vastik. Aga kui sinna lisada pisut rummi või siis Jack’i, saab temast täitsa mõnusa joogi. Kuid peale teist klaasi on mõistlik arvutid ja nutitelefonid kenasti ära panna, et ei juhtuks nii nagu minul juhtus.
Olin oma 63. auto ehk Lancia uuele omanikule üle andnud ning hädasti oli uusi rattaid alla vaja. Mingil põhjusel on kõige põnevam toimetada just seal tonniste kuni kahetonniste rontide maailmas, seega hinnalagi sai küllaltki madalale seatud. Eesmärk oli tuhande euro eest leida auto, mis läheks käima, jääks vajadusel ka seisma ning omaks kehtivat ülevaatust.
Kogu autoturg on hetkel üldse üsna õnnetus seisus ning valikut on pigem hõredalt. Ja nagu arvata võib, siis eelpool mainitud tingimustele vastavaid autosid on kohe eriti vähe. Sest sinna tonni sisse pidi mahtuma ka veel registreerimistasu…
Onu Jacki mõjutused?
Viimase aasta jooksul on erinevaid automüügi portaale kerkinud nagu seeni. Seega kõikvõimalikud kuulutused on korralikult laiali paisatud – auto24, Veego, autodiiler, Autoportaal, okidoki, Kuldne Börs, Soov, FB marketplace jne. Pilt on kirju ning erinevaid brauseri aknaid oli lahti ikka nii kohe kilomeetri jagu.
Pisut isegi uskumatu, millist rämpsu üritatakse maha müüa – suurem osa lahti klikitud sõidukitest võiks sirge seljaga kaalule ära viia. Ja mis hindasid sealjuures küsitakse! Üsna kähku sai selgeks, et ega selle 1000 euro eest (koos regamistasuga) midagi võtta pole. Seega tuleb eelarvest üle minna või siis korralikult juutida (hinda tingida).
Lõpuks jäi nii 5-6 eksemplari valikusse. Samas auto võiks ju hallist massist pisut erineda ja ühtlasi olla midagi sellist, mida ma varem omanud ei ole. Seega pooled brauseri aknad läksid kohe kinni. Ei tea, kas asi oli selles koolaga segatud bourbonis või siis lihtsalt tühjas autoturus, aga üks Ameerika päritolu eksemplar tõusis teiste seas esile. Registreerimistasu makstud, pikk ülevaatus ning hind üpriski eesmärgi lähedal. Alustaks sellest?
Rapla – tornide linn
Eks postituse juures olevad pildid juba reetsid, mis masinaga tegemist on. Ameerika autotööstuse pärl ning töökindluse etalon – Chrysler PT Cruiser. Rahva poolt palavalt armastatud sõiduk. Vaimusilmas juba kujutasin ette neid meeste kadedaid pilke ning kuidas küpses eas naisterahvaid peab lausa luuaga eemale peksma. Aga ta asus Raplas, mis on pealinnast valgusaastate kaugusel…
Kui on ikkagi ameerika rauda vaja, siis pole ükski läbitud kilomeeter liiast. Häda oli selles, et hinda oli vaja tugevalt alla tingida ning seetõttu ei sobinud viisakate riietega oma Jaguaris kohale veereda. Kui naine teinekord viriseb, et miks ma oma katkiseid pükse ära ei viska, siis vot just sellepärast ei viskagi! Õnneks oli vennal üks vana ja väsinud väljanägemisega Volvo, millega tundus igati sobilik see teekond ette võtta.
Tunnike hiljem olime ühe kollase eramaja hoovis. Perfektselt hoitud, pestud, läikiv ehk lausa uueväärne Chrysler säras seal meile vastu. Auto sisemusest ei leidnud isegi tolmukübetki (piltidel on ta täpselt selline nagu ka vaatama minnes). Mulle meeldib, kui omanik enne müüki auto korralikult ära kasib. Põhjalik ülevaatamine, pikk proovisõit ning kõik tundus lausa ideaalne.
Ainult hind oli vaja õigeks saada. Aga mille arvelt sa tingid, kui autol ühtegi viga pole? No paar sellist võibolla väga marginaalset defekti siiski oli, millest kinni haarata. Ainus rooste poolt puutumata keredetail tundus olema kapott. Rehvidel oli veel aimata mustri jälgi. Hooldus tegemata ja millal see viimati tehti, pole teada. Esitulede plastik mõnusalt piimjas. Ja võibolla veel üht-teist, mis autot päris salongiväärseks ei teinud. No näiteks mittetoimiv konditsioneer. Peale pikka ja argumenteeritud arutelu saime lõpuks numbrid klappima ning omanikuvahetus võis alata.
Tõeline ameerika muskel – Chrysler PT Cruiser
Mida ma siis lõpuks koju tassisin? See PT Cruiser on toodetud aastal 2004. Värvuseks tumehall, neli elektriliselt liigutatavat akent, püsikiirusehoidja (mis ei tööta), katuseluuk, viie salvestatava kanaliga raadio, kõlarid, elektriliselt liigutatavad peeglid. Ehk kõike seda mugavus- ja luksusvarustust võibki jääda üles lugema.
Ja mis teeb ühest ameerika autost tõelise ameerika auto? Loomulikult Mercedese päritolu diiselmootor ning manuaalkäigukast! Pöörased 121 hobujõudu lennutavad selle kaunitari nullist sajani 12.1 sekundiga ja tippkiiruseks on peadpööritavad 183 km/h. Metsik! Õnneks on aastad oma lõivu võtnud ja nii hullumeelseid numbreid selle autoga enam ei saavuta.
Kui nüüd korra tõsiselt rääkida, siis kõige hullem temaga sõita polegi. Kartsin ikka kordades halvemat. Veidi kasimist tahab saada. Tuled võiks särama lüüa, hoolduse ära teha, normaalsed rehvid alla vaadata ja äkki ka pisut koduste keretöödega tegeleda. Mootor nurrub kenasti ning teeb täpselt nii koledalt häält, kui üks rida-neli diisel tegema peab. Olen rahul? No aga miks ei peaks olema, sest ülevaatust jagub lausa 2026. aasta lõpuni…
* * *
Ahjaa, sellest auto järel käimisest tegin ühe juutuubi klipi ka. Sai rohkem nagu jutusaade. Eks mingi hetk teeb temast põhjalikuma videoülevaate.
Kommentaaride alla võid jätta oma kolm põhjust, miks Chrysler PT Cruiser on just sinu lemmikauto.
PS! Kui nüüd pilte vaadates silmanägemisest ilma jäid, siis ma siiralt vabandan
