#6 : Mercedes-Benz 500SE w140 1992a
Omamisperiood: 03.11.2009 – 15.07.2010
Kuidagi olid asjaolud kokku sattunud selliselt, et vist juba ligi aasta olin olnud jalamees. Kontorisse oli kõmpida 600 meetrit, maja ees asus bussipeatus, kust iga 3-4 minuti tagant sai üsna mugavalt kiiresti kesklinna. Ja ka taksosõit oli muutunud piisavalt taskukohaseks. Otseselt nagu ei olnudki autot vaja. Ainult toidupoes oli pisut tüütu käia, kuna kõige lähem neist asus ca 3km kaugusel – Pirita Selku. Ja seal käisin taksoga – poetiir tuli teha suht kiiresti, kuna taksomeeter parklas samal ajal jooksis. Aga 100 eeguga sai käidud.
Kuna see taksoga poeskäik tundus millegipärast pisut totter ja aegajalt tahaks ju maal saunas ka käia, siis tuli vana head auto24 lappama hakata. Sõite vähe, seega kütusekulu polnud argument ning menüüsse midagi alla V8 bensiinimootori ei sobinud. Hinnaklassiks olin endale seadnud 50 000 krooni ning lõpuks jäi valikusse ainult kaks müügisolevat eksemplari – 1996 aasta Grand Cherokee (50k eeku) ja kahtlaste piltidega w140 S-klassi Mersu (45k eeku).
Esmalt siirdusin vaatama tumerohelist kuldsete küljetriipudega maasturit. Esmamulje oli autost hea – rooste ja kriimud praktiliselt puudusid. Ning seejärel proovisõidule. No see hääl oli ikka väga muhe. Ainuke asi, mida ameeriklased autode juures hästi oskavad teha ongi see V8 mootori hääl, mille väljalaskesüsteem ka kenasti esile toob. Kuid kui tahaks sellise autoga näiteks Tallinn-Tartu otsa sõita, siis oleks vist mõistlikum merehaigusevastane tablett esmalt alla neelata – kõikumine ja õõtsumine on päris korralik. Auto ise oli aus ja tõenäoliselt ka oma hinda väärt.
Kas Jeep või Mercedes W140?
Kuigi Mersu oli veel vaatamata, siis otsustasin, et võidab see masin, mille omanik on nõus rohkem hinda alla laskma. Jeebimees aga oli üsna resoluutne ning välistas igasuguse kauplemise. S-klassi omanik aga lubas telefonis auto 40 000 krooni eest ära anda. Seega ühel 2009 aasta oktoobri õhtul võtsimegi sõbraga ette teekonna Järvamale. Ja loomulikult pimedas. Siis ju kõige parem autot üle vaadata.
Aaah… Aravete. Kahekorruselised telliskivivoodriga kortermajad, mille hoovid olid täidetud kalevipoegade Audi A8-te, seitsmeste Bemmide ning nende vahele ära eksinud ühe W140 S-klassi Mersuga. See nelikümmendtuhat krooni oli tollel hetkel ikkagi turu alumine ots ja loota selle raha eest täiuslikku autot oleks olnud ülim naiivsus. Esimese asjana hakkas silma armatuurlaual paiknev lüliti, mille kaabel jooksis kuhugi pardaka vahele. Tegemist oli on/off lahendusega salongi ventilatsioonile: kas täielik vaikus või siis maksimaalse võimsusega kuum õhk esiklaasile ja salongi. Tase!
Aga proovisõit võlus hetkega. W140 S-klass on ikkagi teine liiga. Peaaegu hääletu salong (kui see salongi venitikas lülitist välja lükata), ülim sõidumugavus fantastilise vedrustusega ja auto enda massiivsus. See kõik mõjub. Ja mõjus piisavalt, et loovutasin võtme ja tehnilise passi eest 40 000 krooni ning sõitsin pimedas tagasi kodu suunas. Emotsioonid üleval ja nägu naerul. Vahepeal pidi muidugi ventika lülitist kinni panema, kui salong liiga saunaks kippus ja uuesti tööle, kui klaas hakkas uduseks minema. Ja nii ikka päris mitu korda.
Jubedalt lai auto on!
Esimene ebameeldiv üllatus saabus aga Selveri parklas – see auto lihtsalt ei mahtunud sinna ettenähtud ruutu nii ära, et saaks ka mõlemalt poolt uksed lahti teha. Sähh sulle poeskäimise autot. Pane auto kas kahe koha peale või siis parkla tagumisse otsa lootuses, et keegi ei otsusta oma käulat sinu masina kõrvale sättida.
Kuigi tegemist oli paraja risuga (seisukorra mõttes), siis meeldis mulle auto väga. Tasapisi sai tehnilist poolt paremaks timmitud ning kaheksa kuud hiljem läks auto juba uuele omanikule. Ostu- ja müügihinna vahe kattis enamvähem kenasti ära remondi peale kulutatud raha. S-klass läinud, olin jälle jalamees. Vaikselt tiksub fantaasia see mudel kunagi endale uuesti soetada, kuid täna kipuvad juba korralike eksemplaride hinnad olema viiekohalised.
