BMW E46 – käed külge ja müüki

#19 : BMW 330XI (e46) 3.0 2001a

Kuidagi sujuvalt sai Bemmiga esimene kuu täis ja oligi paras aeg ta korralikult ära kasida ning müüki panna. Kuna tehnilist poolt ma ise ei taha/oska/viitsi (mõtle veel siia vabandusi juurde) teha, siis sai eelnevalt usinalt mööda remonditöökodasi kolistatud ning hunnik eurosid auto peale kulutatud. Aga visuaalse poole korrastamisega saaks ju ise hakkama. Lisaks on see kogu protsessi juures minu jaoks kõige põnevam osa.

Alustuseks sai vaadatud mõned youtube videod, kuidas ise koduste vahenditega tuhmunud esitulesi värskendada. No ei tundunud midagi ulmelist, vaja ainult pisut veisilihvi ning poleeri ja siis kaitsekiht peale. Siinkohal jagunesid juhised kaheks – kas pärast ära vahatada või katta UV-kindla läbipaistva plastikulakiga. Otsustasin seekord vaha kasuks, kuigi sisetunne ütles, et lakk oleks mõistlikum ning pikaajalisem lahendus.

Teine teema oli juhiiste. Hooldamata nahk kipub kuluma ja pragunema ning heleda sisu puhul paistab see kohe eriti kenasti kätte. Erinevad jutud, et osade kreemidega saab tooni taastada, ei tundunud eriti usutavad. Prooviks värvida? Mõned nädalat tagasi käisin ühe äärmiselt põneva vanasõidukiga tutvumas ning juhuslikult sattus samal ajal üks autode detailingu tegelane mööda jalutama. Ei saanud ju võimalust kasutamata jätta, võtsin tal nööbist kinni ning uurisin, kuidas või mismoodi peaks asjale lähenema. Vaja vaid liivapaberit, vastav värv segada ning peale kanda. Enne muidugi nahk korralikult puhtaks teha.

Õige tooni saamiseks oleks aga vaja naha näidist. Kõige lähem koht minu jaoks oli Kadaka teel asuv SmartService. Kärutasin Bemmiga kohale, kiskusin kõrvalistuja peatoe autost välja ja läksin koos sellega asja uurima. Vajalik värv koos segamisega maksis 20 eurot ning paar tundi hiljem oligi 100 milliliitrine purk mul näpus. Igasugune varasem kogemus mul küll puudus, aga mis saaks valesti minna? No kui ei proovi, siis ei saagi kunagi teada, eksole…

Küll aga oli autol veel üks pisike tehniline probleem, mille tahtsin ise ära lahendada. Nimelt tagumise parema ukse elektriaken ei toiminud. Mootor olevat nässu läinud ja eelmine omanik kiskus selle üldse välja. Kuna Bemmi romula jäi mul täpselt tee peale, siis põikasin sealt läbi saamaks teada, palju uus mootor koos trossimehhanismiga maksaks – 20 eurot ja toimiv tükk olemas. Aeg siirduda garaazi autot tuunima…

. . .

Sellised potensiaalselt määrivad ja mökerdavad tööd võiks esimesena ette võtta enne, kui autot puhastama hakkaks. Tagumise ukse polster käis äärmiselt lihtsalt maha ning sealt alt tuli välja üks puutoigas, mis siis hoidis aknaklaasi üleval. Väga elegantne lahendus. Kas siis eelmine omanik ei raatsinud paarkümmend eurot uue mootori peale kulutada või lihtsalt ei viitsinudki midagi auto juures remontida. Igatahes uus aknatõstuki mehhanism sai lihtsa vaevaga külge ja järjekordne puudus nimekirjast likvideeritud.

Järgmine etapp – esituled. Päike ning kivid olid seal juba üksjagu tööd teinud ja tuleklaasid tuhmunud. Igasugune kogemus nende taastamise osas puudus täielikult ning kergelt kõhe oli liivapaberiga kallale minna. Esimesena läks käiku 600-se tugevusega paber. Ohtralt pritsikaga vett peale ja nühkima ning valget piimjat vedelikku hakkas mööda plastikut voolama. Kui suurem kiht oli juba maas, liikusin edasi 1000-se paberi peale ning lisaks veel viimane lihv 1200-sega.

Kui nüüd tuled said lihvimisjääkidest puhastatud ja ära kuivasid, siis korraks tuli ikka tilk püksi – need ei paistnud enam üldse läbi. Kurat, oli siis vaja jamama hakata. Kartsin juba, et tuleb need prügikasti visata ning uute järgi minna. Aga esimesed pöörded poleeriga andsid uut lootust. Kaks erinevat ketast kahe erineva pastaga ning tuled särasid taas nagu uued. Kaitseks veel vaha peale ja tehtud.

Järgmiseks salongi kallale. Korralik laut igas mõttes. Põhimõtteliselt kõik heledad detailid olid määrdunud. Auto ostuhetkel rippus peegli küljes kaks lõhnakuuske, mille ka kohe esimese asjana välja viskasin. Nädal hiljem oli vanilje aroom asendunud s*tahaisuga. Ei tahaks küll miskit halba eelmise omaniku kohta öelda, kuid nii suurt hoolimatust auto suhtes pole ammu näinud. Ees ootas korralik salongi küürimine ja puhastamine – nahksisu, plastpinnad ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Sai ikka väga palju viisakam ning ka hais kadus.

Tuleks hakata nüüd istmeid värvima… See oli minu jaoks kõige kõhedam teema, kuna kartsin, et käkerdan selle salongi lihtsalt ära. Detailingu tüüp soovitas eelnevalt liivapaberiga nahka kergelt karestada, et värv ikka kenasti nakkuks ja kohe maha ei kuluks. See tundus kuidagi nii vale. Oled sa kunagi liivapaberiga nahkistet nühkinud? Mina igatahes polnud ja see oli ikka veider tunne. Kokkuvõttes läks neli õhukest kihti värvi peale ning vahepeal sai iga etapi järel fööniga istmeid kuivata protsessi kiirendamiseks. Tulemus jäi üllatavalt hea. Vähemalt minu jaoks. Kindlasti oskab keegi oluliselt paremini teha ja saab mind amatööriks narrida, kuid mina jäin siiski rahule.

Kuna kellaaeg oli juba suht hiline ja jaks otsas, siis otsustasin seekord auto kere poleerimisest loobuda. Läikis ta ju peale põhjalikku pigipesu päris hästi. Piirduks vaid vahatamisega. Kuidagi puht juhuslikult sattusin sellise toote peale nagu Meguiar’s Hybrid Ceramic Wax. Tundus küll juhendi järgi kuidagi liiga labaselt lihtne see peale kandmine aga prooviks ikkagi järgi.

Kogu protsess oli ülimalt lihtne. Peale auto pesu spreitad kerge kihi peale, nühid niiske lapiga kergelt laiali, lased mõned minutid reageerida ning seejärel kuivatad ära. Kindluse mõttes lasin Bemmi uuesti voolikuga märjaks, veel üks kiht peale ning survepesuriga üleliigne vaha maha. Veelkord kuivatuslapiga üle ning tehtud. Sisuliselt lisandus auto pesule 10-15 minutit juurde, et masin saaks vahatatud. Kuidagi uskumatult lihtne. Kui ta nüüd kenasti peal püsima ka jääb, siis on ikka tegemist väga hea leiuga.

Igatahes lõpuks oli auto puhtaks kasitud ja särama löödud. Nüüd järgmise põneva osani – müügipildid. Neid on alati kuidagi fun teha ning võtsin oma vana risu iPhone välja ja asusin klõpsima. Kui üldiselt on telefoniga fotografeerimiseks selline prime-time päikeseloojangu eelne aeg, siis seekord jälle kannatust ei jagunud ja asusin keset päeva pildistama. Tulemus jäi nii ja naa, aga müügikuulutus sai igatahes üles.

https://www.auto24.ee/kasutatud/auto.php?id=3368253

• 

• 

• 

• 

Nüüdseks on kuulutus juba mõned päevad aktiivne olnud, aga huvi auto vastu täiesti nullis… Isegi jaburaid vahetuspakkumisi pole saanud. Ka selliseid “ostan-poole-hinnaga-ära” tüübid pole midagi kirjutanud… Kuidagi kuiv tundub see turg hetkel. Ei ole väga ka leidnud midagi, millele ise vahetust pakkuda tahaks. Aga ootab ja vaatab. Kiiret ju otseselt pole, kuid vaikselt ju ikka sügeleb järgmise auto suunas… Seniks saab manuaalkastiga ringi funnida ja loota, et politsei-Škoda tahaistmele istuma ei satu.