Mõnda aega tagasi oli mul üks veider auto – Ford Probe – järjekorranumbriga #21. Aga selles autos oli midagi erilist. Ning sõitmine temaga pakkus hoopis kummaliselt mõnusat emotsiooni…
Jah, ta oli vana, ta suitses külmast peast korralikult. Erinevaid vigu ning probleeme jagus kuhjaga. Kuid siiski ta oli fun. See sama suitsemine ja boonusena veel naljakad klapptuled panid kukla taga väikse idee kärssama. Äkki paneks selle auto filmi sisse?
Igatahes õnnestus mõned sõbrad nõusse saada, kes varem ka paaril korral on kaamerat käes hoidnud ning ühel õhtul istusime laua taha. Pisut paberit, läpparid ja õige natuke rummi kõrvale ning stsenaariumi kirjutamine läks lahti. Suurem osa ajast läks aga seal muu kino tegemiseks ning sai üles võetud filmi jaoks täiesti ebaolulisi kaadreid. Rohkem nagu katsetamiseks ja mõtte jooksma saamiseks.
Tere hommikust!
Järgneval hommikul hakkas sama punt vaikselt igast suunast kokku laekuma. Ilmselgelt olime kergelt oma inspiratsiooni-rummiga liialdanud ning liiga särasilmseid nägusid hoovi peale ei tekkinud. Aga vähemalt jõudsid kõik kohale. Aega filmimiseks oli meil vaid kolm tundi ning tuli siva liigutama hakata.
Pea-operaator korra uuris, kas käivitus-stseeni jaoks oleks tarvis ka suitsupommi kasutada. “Usu mind, pole vaja” ning Probe mängis oma rolli kohe täie tõsidusega ning väljastas sellise suitsupahvaka, mida pealinna tänavad pole juba ammu näinud. Tase!
Edasi liikus aga kogu üritus juba linnatänavatele. Peale paari tunniseid ülesvõtted mõtlesin korra endamisi, et huvitaval kombel pole seadusesilm veel meie tegemiste vastu huvi tundnud… Ja siis täpselt minut hiljem kostusid sireenid ja helkisid vilkurid.
Kutsumata külalised
Ligikaudu pool tundi meie väärtuslikust filmimise ajast läks Eesti Politseile oma tegevuse kohta selgituste jagamisele. Võibolla olime jah pisut uljad. Igatahes tasapisi nende suhtumine kogu üritusse lahtus ning lause peale “Ärge siis rohkem pullige ja head teed!”, saime viimaseid kaadreid püüdma minna.
Kuna ei taibanud varasemalt Kuusakoskiga oma ideid kooskõlastada, siis tossupommi kasutamist sealsed töötajad ei julgenud lubada. Ning esmaspäevani ka ei kannatanud oodata, et peakontoriga asi läbi rääkida. Seega tuli pisut improviseerida…
Mõne aja pärast leidsime lähedusest sobiva paiga, kus viimane stseen maha filmida. Kuigi ütlesin teistele, et tõenäoliselt saame varsti külalisi, läks seal ikkagi jokutamiseks. Ning õige pea oli ka G4S meie tegevuse vastu huvi tundmas.
Kokkuvõttes sai kõik purki, mida vaja oli. Jah, kindlasti oleks võinud sisu ja kaadreid varem põhjalikult läbi mõelda. Aga arvestades tõika, et selline ettevõtmine oli kõigi asjaosaliste jaoks suhteliselt esimene pääsuke ja aega nappis, siis tulemus liiga halb ei saanudki.
Igatahes siin ta on: Ford Probe – The Smokey
