#25 Dodge Charger '09 märts 5, 2021 Lisa kommentaar
#25 Dodge Charger LX 3.5 V6

#25 Dodge Charger 3.5 V6 2009a

Koos soojade ilmade saabumise ja lume sulamisega hakkas ootamatult meie suhe jahenema. Kui libetadel tänavatel pakkus see Charger päris palju sõidulusti, siis nüüd oli äkitsi pidamine hea ja lõbu kadunud. Ta oleks kindlasti veel sõitmist tahtnud, aga mina olin muutunud külmaks.

Ja olgem ausad – kuu aega oli ju meie suhe päris kenasti vastu pidanud, mis on täiesti arvestatavalt pikk aeg. Kuid nüüd otsisid silmad juba tasapisi tutvumisäppis „auto24“ uut armsamat. Aga enne vaja vana kallim kosilaste jaoks korralikult üles vuntsida. Seega kogusin oma „meigiasjad“ pagasiruumi ja siirdusin juba tuttavasse töökotta – Carmaint OÜ.

Paraku juhtusid veebruaris üle mitme aasta olema miinuskraadid, mis omakorda tähendas seda, et ise autot ei pese. Ja poleerimiseks-vahatamiseks oli vaja plekk veatuks saada ning kõik pigi ja tõrv kanalisatsiooni saata. Kuna töökoda asub Suur-Sõjamäel, tuli läbi kammida sealse piirkonna autopesulad ning garaažile kõige lähemasse õnnestuski kenasti aeg kirja saada.

Puhtaks ja läikima

Ega vist tegelikult väga polnudki endal seda pesemise tuhinat peal ning vahelduseks oli päris tore turvakaamera pildi pealt vaadata, kuidas keegi teine sinu autot nühib. Seda paraku küll raha eest, aga vot seda raha mul just enam eriti palju järgi polnud jäänud. Eks see S-klassi upgrade Dodge Charger’i vastu andis üksjagu finantsiliselt tunda, kuna pidin üsna palju peale maksma (rohkem isegi, kui see Mersu ise maksis). Seega tuli minna hoiupõrsa kallale ja pool pesula arvet sain tasuda müntides…

Turvakaamera pildid oleks nagu tegemist joonistatud autoga. Nühi puhtaks!
Puhtana väljast juba peaaegu et hea. Aga minu jaoks veel mitte piisavalt.

Igatahes õnnestus täiesti puhta autoga jõuda Carmaint garaaži. Alustuseks sõitsin kohe tõstuki peale, et saaks aimu tehnilistest probleemidest, mis tähelepanu vajaksid. Üldpilt oli üsna viisakas ning suurt draamat ei paistnud – parempoolne välimine rooliots oli omadega väsinud ning tagumiste ülemiste keskmiste õõtshoovade puksid täiesti otsas. Sõites väljendus see tüütus kriuksumises lamavate politseinike ületamisel.

Kuskohast see kriuksumine tuleb? Feliks uurib kohe lähemalt.

Põhiliseks probleemiks oli aga kinni jäänud vasak tagumine pidur. See vast häiriski ka ennast kõige rohkem. Meistrimees Feliks kruttis ratta alt, kiskus kogu selle krempli lahti ning puhastas ära. Pisut lihvimist ja määrimist ning asi nagu uus. Muidu kippus see tagumine velg sõites soojaks minema ning häda pärast oleks sellel saanud isegi võileivad soojaks lasta. Ja no loomulikult see piduri vilistamine oli ka tüütu.

Süüdlane leitud, miks tagumine pidur peale kippus jääma

Tehnilistest hädadest ülevaade käes, pidurid korras ning oligi aeg pruut läikesse lüüa. Otsisin kõige valgema ja soojema garaažinurga ja panin poleerimismasina vurisema. Poleerimise protsess ise on peaaegu et nauditav – auto värvkate muutub oluliselt ilusamaks, säravamaks ning kriimuvabamaks. Kuidagi tore on näha, kui mingi asi muutub läbi sinu käte visuaalselt hoopis paremaks. Füüsiliselt on ta muidugi väsitav ja võtab üksjagu aega. Lisaks läks autole selga veel sinine vaha, mis peitis kenasti ka viimased pisikesed ja tüütud mikro-kriimud. Kindlasti oleks saanud veelgi paremini, aga lihtsalt endal oli lõpuks kopp kenasti ees sellest nühkimisest.

Mugavamaks poleerimiseks tuli tagatiib pagasiluugi pealt jalust korjata.

Värske hooldus on abiks müümisel?

Kuna eelmine Chargeri omanik väitis, et tegi ise hoolduse ära, siis minu jaoks polnud see liiga veenev. Võibolla tegi, võibolla mitte. Aga mingi aktsepteeritav paber võiks ju selle kohta ikka olla. Seda eriti müümise võtmes, sest kelle jaoks see argument lendaks, et eelmine omanik ise kusagil garaažis tegi. Ja et asi veel uhkem tunduks, siis broneerisin aja lausa ametlikku Dodge esindusse – Ameerika Auto’sse (vahepeal oli ju palgapäev olnud ning veidi tuli pappi peale).

Lisaks tavapärasele õlide-filtrite jms hooldusele vaadati ka auto seal tehnilise poole osas üsna hoolikalt üle. Õnneks midagi uut ei lisandunud, mida mu ihu-mehhaanik Feliks poleks juba leidnud. Väike lootus oli ka EURO raadio sisse saada, kuid paraku need sagedused siiski ei ühildunud ning raadio ühendamisel tõmbas kogu auto pimedaks. Seega jäid püütavaks paraku ikkagi ainult jänkide arvates ainuõiged paaritu lõpuga raadiojaamad.

Uued mahlad sees ja filtrid küljes. Rahakott jälle kenasti kergem.

Palusin neil ka koostada pakkumine õõtsade ja rooliotsa vahetamiseks ning kuna ilm oli kena päikeseline, siis sai mindud kohe otse töökojast autot pildistama. Seekordse fotosessiooni üle just liiga uhke olla ei saa, sest valitud taust ise oli erakordselt halb. Pagana sinine jäi kõik (no ei saa selle telefoniga eriti paremini). Aga aega ja viitsimist uueks sessiooniks enam polnud ning sulav lumi muutis tänavad poriseks ning autot puhtana hoida oli peaaegu, et võimatu. Järgmine lõbus samm – müügikuulutuse vorpimine.

Turgu

Eks arvata võis, et sellise auto müügiprotsess saab olema pikk ja vaevaline. Esiteks oli hinnaklass juba piisavalt kõrge ning lisaks pole Charger ka päris rahva-auto, mille poole päevaga maha müüd. Seega läksid käiku kõik teadaolevad turunduskanalid – auto24, okidoki, FB marketplace ja lisaks ka USA autode müügigrupp sotsiaalmeedias. Sealt viimasest tuli ka päris äge fännikiri. Tore on, kui inimestele meeldib mu segast sähmimist lugeda. Aga samas omamoodi on tore ka kedagi närvi ajada.

Aegajalt on ka tore kedagi närvi ajada.

Vähemalt rondiärikad ja muud oportunistid hoidsid kergelt elevust ning tegid põnevaid pakkumisi: kaks-tonni-odavamalt-tulen-kohe-järgi-tüübid ja siis mingi ameerika autosid Soome vedav ettevõte, kes segaste põhjendustega üritas Chargeri poole hinnaga kätte saada (meil siin Soomes kohe ostja olemas, mõtle ruttu). Kirev on see elu kasutatud autode turul. Tulid ka mõned vahetuspakkumised, kuid enamjaolt kas igavad või siis jube kahjumlikud.

Igatahes nädal aega müütamist, kuid auto endiselt alles. Seega hakkasin ka ise otsima erinevaid vahetusvõimalusi – kes oli oma vähegi põnevamale autole vastava vahetuse linnukese kuulutusele juurde pannud, see sai ka minult kohe kirja. Nii umbes 70% ei vaevu üldjuhul kunagi vastamagi. Mõni ütleb vähemalt viisakalt „EI“, aga kolm-neli müüjat jäid isegi mõtlema. Huvitavamate variantidena võib välja tuua Mercedes CLS500, tumeroheline Jaguar XJ aastast 2003 4.2 liitrise V8’ga kapoti all, VW Passat CC, teise generatsiooni BMW X5, esimese generatsiooni Porsche Cayenne 3.2 liitrise mootoriga ning veel üks Mercedes – teise põlvkonna ML500.

Nädal müügis, lootus hakkab kustuma?

Peale nädalast müütamist sain ka oma esimese telefonikõne. Ohoo… keegi on päriselt ka huvitatud. Selgus, et see oli samuti üks vahetuse diil – vastu pakuti 2006 aasta Chevrolet Tahoe’t, millel kapoti all 5.3 liitrine V8 bensiinimootor. Iseenesest ahvatlev aga jälle väikse konksuga. Nimelt oleks vaja mõned tuhanded taaskord juurde maksta. No ei pritsi seda pappi nii palju peale, et saaks iga kuu paar-kolm tonni mõnele diilile vahele visata. Ilmselgelt puhtalt enda viga ning peab lihtsalt rohkem teenima hakkama.

Jubedalt sinised müügipildid said

Igatahes saime kokku ja vaatasime autod üle. Tegelikult see Tahoe oli päris äge – suur ja jurakas ning podises mõnusalt mahlaka häälega. Lisaks juurde vaja maksvale papile oli ka tingimus, et võiksin need õõtsad-rooliotsad ka ära vahetada. Okei, need võiks nii ehk naa ära teha aga suurem küsimus oli, kuskohast need mõned kilod juurde saada. Samas kohe-kohe oli täiskuu tulemas ning vaja ainult kesköö paiku metsa minna ja hakata suuremaid kive ringi pöörama. Mõne all peaks see rahapada ju ikka olema.

Vahepeal potsatas postkasti ka Ameerika Auto pakkumine sildade remondiks. See jäi paraku üsna krõbedaks ning küsisin alternatiivina ka TopAuto käest vastavat pakkumist. Hinnavahe peaaegu kahekordne viimase kasuks, seega sai aeg hoopis sinna broneeritud. Kõik vajalikud pulgad ja tükid samuti kohapeal  olemas.

Lõppvaatus

Kuna ma aga täiskuu ajal metsa rahapada otsima ei jõudnud ning Sõõruka käest kõrge intressiga laenu ka võtta ei tahtnud, siis lajatasin veel mõned vahetuspakkumised laiali. Samal ajal Tahoe omanik helistas mulle kas iga päev või vähemalt üle päeviti ja uuris auto kohta kõikvõimalikke detaile, millele ma tihtipeale vastata ei osanud. Aga et ma ikka kohe helistaks, kui Dodge Charger on remondis ära käinud…

Oinas “Oopeli” kapoti peal.

Kannatust mul ei ole ja pikk müügiprotsess on ilmselt sama tüütu, kui Toobaliga intiimne saunaõhtu. Seega vist peaks ikkagi Sõõruka juurde raha lunima minema ning selle Tahoe ära võtma. Kuniks postkasti maandus üks huvitava sisuga kiri: „Tere. Võib vast isegi vahetada jah.“ Ja see polnud mingi Toyota Avensis, vaid ikka midagi huvitavat ning totaalselt jaburat – 2006 aasta esimese generatsiooni Porsche Cayenne Turbo 4.5 liitrise V8 mootoriga, mida omakorda abistavad kaks turbolaadurit.

No pagan, seda ju isegi täitsa tahaks, kuigi kas ma päriselt julgeks teda endale ligi võtta? Igatahes leppisime järgmiseks päevaks kohtumise kokku vahetult peale seda, kui Charger TopAutos viimase lihvi on saanud. Pisut näppisime üksteise aparatuuri (pean silmas ikka autosid), tegime proovisõidud ning peale mõningast jutustamist vahetasime võtmed… Ma olin just soetanud endale Porsche Cayenne Turbo! Ebareaalne igas mõttes.

Uhh.. minu elu esimene Porsche (loodetavasti mitte viimane)

Kogu auto väljavahetamise protsess võttis aega üüratud 12 päeva, aga oli seda väärt. Vähemalt senimaani, kuni selle Porschega lõpuks tehnilisse kontrolli jõuan… Ja lapsed, pidage meeles, võõrastelt onudelt kommi vastu ei võta ja kui autosid ostate, siis tehniline kontroll tehke enne ostu, mitte peale ostmist! Tahoe omanik oli muidugi pisut nördinud, et diil ära jäi.


Hoia ka mu FB kanalil silma kindlasti peal!



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.