#33 : Volkswagen Golf 2.0 FSI ’04
Mulle ei meeldi Volkswagenid. Ma saan küll aru, miks neid toodetakse ja isegi ostetakse aga ikkagi, mulle ei meeldi Volkswagenid. Nad on lihtsalt igavad. Praktilised, korraliku koostekvaliteediga, vist isegi töökindlad, aga maru igavad. Termin hall-metallik-universaal-diisel on justnimelt tuletatud Passatist ning tähistab igavat keskpärasust.
Siiski, selle margi ridades on ka mõni ikooniline auto. Võtame kasvõi esimese põlvkonna Golf GTI – auto, mis pani aluse hot hatch hullusele. Ja vot sellest konkreetsest mudelist pean ma lugu. Aga põhiline toodang tähistab paraku vaid keskpärasust – lihtsalt pisut kallim ja parem Škoda.
Ja mul on nüüd Volkswagen. Kas ma ärkasin hommikul üles ja mõtlesin, et krt täpselt juudi juubeli numbri tähistamiseks on vaja üks Golf koju vedada? Ei. Kuid tegelikult olin salaja mõned kuud neid juba piilunud küll, sest ühte kuuma luukpära tahaks oleks kangesti vaja…
Mis siis ikkagi juhtus?
Noh, mul oli ju see vana Firebird – pull auto, kuid veidi väsinud olemisega ja lisaks juba pisut rohkem kui kuu aega käes olnud. Loomulikult oli vaja see järgmise vastu välja vahetada. Sai ta siis sinna valdavalt meeste omavahelisse tutvumisportaali auto24 üles lükatud. Kusjuures kuulutamise hind on juba nii krõbedaks läinud, et sama raha eest saab kaheks kuuks autole liikluskindlustuse peale teha!
Aga huvilisi oli üsna vähe. Paar igavat vahetuspakkumist isegi tuli, kuid ükski neist ei erutanud liigselt. Ja siis pakuti Golfi. Pidavat lausa GTI olema! Okei, tegelikult oli see minu jaoks piisavalt põnev partneri vahetuse optsioon. Seega kruttisin Firebird’ile talvekad alla ning läksin uut potensiaalset kaaslast kaema.
Selleks tuli umbkaudu 10-15 kilomeetrit pealinnast välja uhada, kuna Golfil polnud ülevaatust peal ning see välistas poolel teel deitimise. Kohale ma igatahes jõudsin ning leidsin kenasti selle Volkswageni ühe hoovi pealt ülesse. Peab tunnistama, et ühe Golfi kohta nägi ta isegi üllatavalt huvitav välja. Karboni imitatsiooniga kapott ja katus üle kleebitud, korralik laiendite ring ning auto ise küllaltki madalaks lastud.
Kas vahetame?
Omaniku jutust selgus, et ega ta liiga hästi selle aparaadi tausta just ei teadnud. Aga sünnipäraselt see igatahes Golf GTI polnud vaid keegi olevat hakanud sellest ringraja aparaati ehitama. Teadmata põhjustel raja-autot sellest siiski ei saanud. Kuigi tehnilises passis ilutses mootori kubatuuri real kaks liitrit ja 110 kilovatti, siis müüa väitis, et tollel pidavat neid kilovatte olema 132.
Isegi nagu mäletasin, et mingi selline võimusnäitaja peaks Golfil eksisteerima, aga liigselt ei viitsinud süveneda. Kuid 132 Kw on ju turboga 1.8 mootor… Silma järgi Volkkari kubatuuri ma paraku hinnata ei oska, aga ühtegi turbot ma kapoti alt küll leida ei suutnud. Mis pagana katel siis siin kapoti all on üldse? Tegelikult oli suhteliselt suva, sest Firebird’iga poleks viitsinud enam koju tagasi sõita.
Käima ju see Golf läks. Armatuuris vilksas läbi ainult viis erinevat veateadet, millest kolm olid tuledega seotud, üks nõudis peagi lähenevat hooldust ja viimane käis turvapadja kohta. Iluvigu jagus kenasti ning miskit kolises ka esisillas. Aga proovisõidul auto pigem üllatas ja seda positiivse poole pealt. Kuidagi oluliselt uuem ja värskem tundus see aparaat võrreldes sellega, mida tehniline pass vanuseks välja pakkus. Seega vahetame!
Muretu elu alaku!
Kuna Golfil kindlustust ei olnud, siis tegin selle kohe kärmelt peale. Kui ülevaatust pole, siis kindlustus võiks vähemalt olemas olla. Seda enam, et väljas oli lumi ja libe ning rehvid ei vastanud nõuetele. Kuna niimoodi ringi sõita ei tohi, siis ei hakanudki suuremat ringi tegema ning sõitsin otse koju. Kuid ikkagi – mind hämmastas, kui värske see auto just rooli taga istudes tundus.
Originaal vedrustus oli minema loobitud ning miskit vähe asisemat alla krutitud. Seega auto on väga jäik ning tänu sellele väga konkreetne. Roolitunnetus on ulmeliselt hea ning rool ise ka väga täpne. Lisaks reageerib gaasipedaal ka teravalt ning koheselt. Pisut võis küll vinguda tugeva alajuhitavuse üle, kuid suurema osa süüst sai veeretada olematu mustriga, ent MS tähist kandvatele rehvidele.
Üllatuslikult mulle täitsa meeldis temaga sõita. Okei, kogu see sisemus on lihtsalt nii igav, et seda vaadates jääks ilmselgelt kiiremini magama, kui lambaid lugedes. Aga need istmed on ju tegelikult päris head – piisavalt mugavad ning ei meenutagi taburetil vedelemist ja mis peamine – väga hea külgtoega. Seega kõik eeldused kiireks kurvisõiduks oleks justkui täidetud (kui ka korralikud rehvid alla saaks).
Tahaks ikkagi korras autot…
Tegelikult suhteliselt kohe peale ostmist läks Volkswagen Golf Feliksi kätte Carmaint OÜ’sse tegemisele. Ja veetis seal vist suisa nädala. Sest et noh, teha oli palju. Siis üks tehnilise ülevaatuse katse ja uuesti tagasi Feliksi kätte. Ja siis uuesti ülevaatusele. Seega auto sai hooldatud, tehniliselt korda ja lõpuks ka täiesti puhtalt tänavalegaalseks. Kogu sellest remondi- ja ehitusprotsessist kirjutan ilmselt eraldi sissekandes, sest täna lihtsalt ei viitsi…
Lisaks korralikule remontimisele ja hooldamisele kruvis Feliks ka Golfile talvekad alla. Need leidsin loomulikult vanast tuttavast tutvumisportaalist. Olid küll kergelt kasutatud, kuid kõik naastud ja naastude pead kenasti alles, mustrit nii ca 7-8 millimeetrit ning tootmisaasta ei pärinenudki möödunud sajandist. Ehk siis väga korralikud 16“ Michelinid saja euro eest. Jah, terve jooks soti eest! Tundus suhteliselt äss diil, sest khm.. Range Roveri tutikad lamellid maksid täpselt 10x rohkem.
Seega auto oli tänaval liiklemiseks igati legaalne, korralikud talvekad all ning vaja üks pikem ja põhjalikum proovisõit teha. Detsembri alguses oli pealinnas mõnusalt lund ka tulnud – umbkaudu 40-50 sentimeetrit (kadestage, Haapsalu rahvas), mis muutis kogu sõitmise meeletult lõbusaks. Võtsin ühe autoteadlikuma sõbra peale ning suundusime kõige mõistlikumasse ning ohutumasse kohta Golfi piire ja võimed testima – hilisõhtustele pealinna tänavatele.
Ai kus rebib
Alustuseks läks rooli taha mu sõber, et saaksin objektiivse hinnangu oma järjekordse käkk-ostu-vahetuse diili kohta. Üllatuslikult oli aga tagasiside väga positiivne – auto on mõnusalt jäik ja konkreetne, ent ei raputa tüütult (nagu näiteks MINI Cooper), rool on täpne ja juhitavus tasemel ning lisaks teenisid kõrgeid punkte istmed, koostekvaliteet ning mootori teravus.
Aga ta sõitis liiga rahulikult, mis pani mind kõrvalistmel juba kärsitult nihelema. Ikka vaja ise rooli taha saada ning pidamise piire katsetada. Küllaltki ekstreemse libeduse tõttu oli jube raske seda jõudu maha saada. Teed olid mõnusalt lumised ning õnneks poldud veel soolaga kogu pidu ära tapetud. Vaja oli saada elamupiirkondadest kaugemale, kus oleks palju kurve, lund ja libedust.
Auto käitumine oli kuidagi väga hästi etteaimatav ning konkreetne, mis sisendas järjest rohkem enesekindlust. Need saja eurosed rehvid osutusid ka väga headeks ja kogu see kombo võimaldas sõita pisut kiiremini, kui peaks ent samas oli kõik väga hästi kontrolli all. Ja loomulikult oli temaga meeletult lõbus. Näpu otsaga pisut käsipidurit, (väga) suure hooga külg ees üle ristmiku ning juba oligi auto nina õiges sõidusuunas ja võisid taas peale tallata. Kaks tundi hilisõhtustel linnatänavatel möödus kui parim unenägu, mis viimasel ajal silme eest läbi jooksnud.
Hinnang – Volkswagen Golf V
Mis sellest Golfist siis kokkuvõttes arvata? Auto olemus ja sõiduomadused tulid täieliku üllatusena. Just positiivse üllatusena. Teel püsivus on ulmeliselt hea, minek on terav ja äkiline ning rooli taga on väga lõbus. Pisut on probleemiks see kuuekäiguline manuaalkast. Käigud vahetuvad küll täpselt ja konkreetselt, kuid paraku ajab see käsikast jubedalt kihutama. Ilmselt peaks selle auto enne välja vahetama, kui load läinud või suurem trahv maksmist vajab.
Vähemalt esimesed istmed on väga head ning suurepärase külgtoega. Istud seal justkui pisikeses korvis ning kurvides pole ohtu kaasreisija süles maandumiseks. Samuti puudub autol peaaegu ka külgkaldumine kurvides, mis hoiab pisikest Golfi veel paremini teel. Ma ei tea, mis vedrustus seal all on, aga see on lihtsalt paganama hea.
Veidi hämmastab ka auto ruumikus – kui olen istme enda järgi paika sättinud, siis tagumistel reisijatel on jalaruumi peaaegu sama palju, kui Range Roveris. Kuidas see võimalik on? Tegin väikese tripi lastega maale ning jalgadega selga ei togitud. Lisaks ei jäänud nad ka tagasiteel magama, mis tavaliselt Range Roveris juhtub. Ju siis oli piisavalt huvitav. Paraku see sisedisain on ikkagi veidi igavavõitu…
Kuid mulle ikkagi ei meeldi Volkswagenid. See konkreetne auto meeldib, aga Volkswagenid ei meeldi.
Ilmselt saan järgmise lausega veel vihkajaid juurde aga…
Pigem sõidaks siiski Volkswageniga, kui Škodaga.
Kõne politseist
Laupäeval helises telefon ning ekraanil ilutses miskine lauanumber. Üldjuhul ma neid müügikõnesid vastu ei viitsi võtta, kuid otsustasin siiski vaadata ja kuulata, et mida siis seekord pakutakse.
„Tere. Helistan politseist. Kas ma räägin Antiga?“
„Jah“ – nii, millega ma nüüd hakkama olen saanud?
„Kas Teile kuulub sõiduauto Pontiac Aztek?“
„Jah“ – ahaa, järelikult olen sellega kusagil vahele jäänud
„Ja numbrimärk on 22ZRT“
„Jah“ – nagu neid Aztek’e oleks veel Eestis
„Kas see pargib s!hg8?e_6 tänaval?“
„Jah“ – kurat, keegi on käinud jälle autot rüüstamas
„Üks möödakäia helistas, et Teil on kütusepaagi kork lahti. Palun vaadake üle, kas on käidud kütust varastamas ning kui Teil on meie abi vaja, siis helistage 112“
. . .
Käisin vaatasin üle. Kütusepaagi kork oli tõepoolest lahti krutitud, sest see lihtsalt ei käigi lukku ja see on juba tehase poolt nii lollilt tehtud. Kütusenäidik oli samal kohal, kuhu ta oli jäänud peale viimast sõitu, seega vargil poldud käidud. Keerasin korgi peale tagasi ja parkisin auto igaks juhuks teise koha peale. Aga olin äärmiselt üllatunud nii viisaka kõne üle ning tänud Sulle, kes sa võtsid vaevaks Politseisse helistada.
Ahjaa, eelmine reede pakuti kontoris juba enne lõunat glögi ning selle tulemusena läks ka Gold-Digger-Eliminator müüki. Mis soust sinna glögi vine all kirja läks, saab juba piiluda siit lingilt:
https://www.auto24.ee/kasutatud/auto.php?id=3628967
