#38 : Mazda 3 1.6 R4 77 kW 2008a
Endalegi päris suureks üllatuseks on mul nüüd Mazda 3. Kui päris aus olla, siis mõtlesin ikka tükk aega, kas see auto blogisse ka trükimusta korjab või siis sõidan temaga lihtsalt salaja natukene aega ja mitte kellelegi ei räägi. Mitte, et ma midagi otseselt häbeneks, vaid pigem, kas sellisel autol on midagi lugemisväärset pakkuda.
Aga reeglid on reeglid ning kui juba olen ta oma nimele vormistanud, siis saab ta ka automaatselt järjekorranumbri külge. Auto nr.38 – Zoom-Zoom. Isegi hakkas pisut huvitama, mida selle reklaamhõiskega omal ajal öelda taheti. Saan aru, kui seda oleks Hummeri reklaami puhul kasutatud, et suur uhke hunnik Ameerika rauda aitaks justkui seda jube tillukest kehaosa lausa kahekordselt suuremaks zuumida… Aga Mazda? Kes teab, võib kommentaaridesse vihje jätta.
Samas peab tunnistama, et ega ta peale vaadates varasemalt konsumeeritud sööki ebatavalist rada pidi väljapääsu otsima ei pane – ehk lihtsamalt väljendades näeb pigem lausa viisakas välja. Jah, altpoolt naba ta just midagi tuksuma ei pane (vähemalt keskmisest pisut suuremal autohuvilisel), kuid otseselt nagu vastu ka ei hakka. Pisikese ökonoomse linna-auto kohta täitsa tipp-topp.
Mazda 3 – miks siis selline valik?
Ma olen üks äärmiselt kannatlik inimene. Kohe päriselt ja ilma irooniata. Aga kui auto on juba nädal aega müügis olnud ning keegi pole teda vahepeal suvatsenud ära osta, siis tunnen, et olen selles elus omadega läbi kukkunud. Saabub ahastus – miks keegi teda ometi ei taha!?! Ja siis järsku hakkavad kõikvõimalikud hinnapakkumised ning vahetusvariandid jube ahvatlevad tunduma.
Lisaks kolisin hiljuti kesklinna piirist välja agulisse (Tallinnas kõik, mis jääb üle raudtee, on agul) ning see tõi kaasa pisut ootamatud liiklusummikud. Seetõttu hakkas Peugeoti manuaalne käigukast ja siduripedaali olemasolu äkitselt närvidele käima. No ikka üleloomulikult palju oli järsku seda sidurdamist. Pisut küll nagu trenni eest aga no igasugune trenn on ju vastik füüsiline töö.
Seega Pininfarina disaini-taiese müügikuulutusse sai lisatud kerge ääremärkus, et olen nõud selle 406 kupee vahetama mis-iganes-automaatkastiga-auto vastu. Ning ühel päeval saingi elu muutva telefonikõne. Tuleb tunnistada, et skeptitsism oli päris kõva, kui kuulsin, mida vahetuseks pakuti. Kas mul ikka on vaja autot, mida on iga päev maja ees järjest natukene vähem (Mazdad teadupärast ju roostetavad kõvasti).
Kuna konkreetne eksemplar tundus roostest puremata ning tehnilise poole pealt ka viisakas, siis sai vahetamise otsus ikkagi ära tehtud. Jätsin endale veel ühe öö seedimiseks, et kas ikka on vaja. Üks lisa kivikene kaalukausil Mazda kasuks oli ka likviidsus – teoorias vähemalt on mitte-roostetavale eksemplarile võimalik ka pigem kerge vaevaga hiljem uus kosilane leida. Ja üleüldse, äkki peakski vahelduseks pisut kergemini realiseeritavaid sõidukeid valima?
Visuaalne pool
Kui esimese põlvkonna Mazda 6 turule tuli, siis need Lexuse stiilis tagatuled said tõeliseks hitiks. Sama joon liikus ka pisema mudeli peale. Sellise pisikese kompaktauto kohta näeb ta küllaltki vahva välja – no kui jääme ikka antud segmendi piiresse. Ei ole ilmetu, ei ole kole. Samas ei pane ta sind ka üle õla järele vaatama auto juurest lahkudes.
Tegelikult pean tunnistama, et ka armatuuri disain ei hakka kusagilt otsast vastu. Okei, see peenike ekraani laadne moodustis tundub tänapäeval ikka pisut huumor. Sentimeetri laiusele ribale on vaja manada kogu juhi jaoks vajalik informatsioon alates kliimasüsteemist infost, kuni sulle pakutavatest audiovisuaalsetest võimalustest (tegelikult visuaali pole, ehk siis puhtalt info, mis raadio jaama kuulad või mitmes lugu plaadi pealt mängib).
Konkreetse eksemplari välimusele polnud nagu suurt midagi ette heita. Eks mõni kriim ikka leidus ja paar rahe poolt tekitatud mõlki. See vesihall värvkatte sobis talle nagu valatult. Jah, kerget poleeri oleks olnud vaja aga küll oli saag Soomes ja siis teine päev jälle mees haige.
Mazda 3 ja tema sõiduomadused
Automaatne käigukast ning 77 kilovati kooslus ei luba just eriliselt dünaamilist kulgemist. Kuid Mazda osutus vähemalt linna vahel küllaltki krapsakaks. Jah, kiirendusvõistlustele temaga ei roniks, kuid liikluses jalgu ka ei jää. Seega pelgasin, et kogu see äkilisus jääbki puhtalt linnakiiruste piiresse. Üllatusena oli võimalik ka maanteel möödasõite teha ja selleks polnud isegi tarvis viie kilomeetri pikkust sirget ilma vastutulevate autodetta.
Isegi juhitavusele ei saanud suurt midagi ette heita – rool on tal küllaltki täpne ent samas pisut raske võitu. Küll aega kaebaks pisut rapsiva vedrustuse üle. Eks kerge masin ja igasugused augukesed ja konarlused üritavad teda üles poole loopida. Maanteel „sajaga“ minna laskmine ei tekitanud samuti hirmu ning kõik tundus kenasti kontrolli all olema.
Mille kallal viriseda saab (ja mis oli ühtlasi ka juba ette aimatav) on müraisolatsiooni tase. Või noh, õigemini selle puudumine. Auto hinnaklassi ja kergust arvestades ei saagi seal eriti summutusmatte sees olla. Rehvimüra ja kahinat on juba linnas piisavalt ning olukord ei lähe teps mitte paremaks maanteele jõudes.
Seisukord
Üks põhjustest, miks ma sellise vahetuse üldse tegin, oligi auto seisukord. Olete näinud mõnda rohkem, kui 14 aastat vana Mazdat, mis ei roosteta? No okei, päris nii haruldased nad nüüd ka pole, kuid valdavalt on ikkagi olukord nukker. Lisaks tundus kogu sisemus ka komplektne – mõningad kulumisjäljed, aga suures plaanis viisakas. Vaja ainult nukitsamehel sarved maha viilida ning korralikult puhtaks pesta. Ehk auto vajas päris põhjalikku kasimist.
Mootor töötas, käsipidur pidas ning automaatne käigukast vahetas käike sujuvalt. Ainult tagumised pidurikettad tundusid kulunud ning kergelt juba roostes. See väljendus sõites kerges kahinas, mis aga kadus piduripedaali vajutamisel. Et kõik justkui hästi ning nagu midagi remontida polekski vaja. Hilisem põhjalik kontroll tõi siiski mõned puudused välja – lisaks tagumistele piduriketastele lekkis esimene parem amort õli. Samuti ei põlenud üks tagumine numbrituli.
Suurimaks mureks oli aga see, et Mazda 3 kippus mul maja ees asfaldile sirtsutama. Igal hommikul oli tee peal kena õli laik. Nädalase auto kasutamise järel võis sentimeetri täpsusega kindlaks teha, kuhu ta varasemalt täpselt parkinud olin. Vot sellega oli vaja kindlasti tegeleda. Seega taaskord Feliksi juurde.
Eelmine omanik oli lasknud autole mootori remondi teha. Kuid mingisugusel arusaamatul põhjusel üritati Mazdale meeleheitlikult vana karteri põhja alla tagasi panna (väidetavalt kulutati selleks lausa 4 tundi, et leke pidama saada). Karteri põhi oli aga kõver ning meeleheitlik silikoonitamine seda lekkimist ei suutnud siiski tagasi hoida. Uue karteri põhja sai 35 euro eest, ühtlasi ka siis juba uus õli ja õlifilter. Neli tundi töökojas maksab oluliselt rohkem, kui see tükk plekki sinna mootori põhja! Igatahes Feliks suutis edukalt selle õlilekke kaotada.
Hinnang
Mõistlik madalate kuludega linna-auto, kui õnnestub leida roostest puremata eksemplar. Antud sõidukile oli keegi ilmselgelt mingisugusel ajahetkel keretööd ära teinud, sest terasem silm suutis leida tooni erinevusi ning ühtlasi jooksma lastud lakki.
Pagasiruum üllatas oma suurusega – sinna saaks isegi lapsevankri edukalt ära paigutada või siis hoopis soovi korral kaks-kolm peenemat preilit lühemaks sõiduks, kui ei viitsi mitut otsa teha. Ka salong ei tundunud kitsas.
Armatuur näeb selle autoklassi kohta küllaltki soliidne ja mänguline välja. Vähemalt minu arvates teeb Golfile silmad ette. Juhitavus on hea ning puudulik heli-isolatsioon tagab peale pikemat sõitu mõnusa une. Ei ole otseselt halb auto, kui pole lasknud ennast premium klassi aparaatidega ära hellitada.
Edasised plaanid
Eks ma teadsin ju tegelikult kohe algul, et see Mazda on ilmselt üks segane lühiajaline flirt, mida ei suuda isegi parimatele sõpradele ära põhjendada. Seda postitust hakkasin tegelikult kirjutama juba paar nädalat tagasi, aga mingil hetkel sai inspiratsioon otsa. Siis tuli vahele üks välisreis ja nädal aega mingisugust eriti raju taudi, kus mõttetegevus oli totaalselt halvatud.
Ja postituse lõpu kirjutamise ajaks mul seda autot enam ei olnud. Kooselu kestis täpselt kaks nädalat ning kuus päeva. Aga see Mazda juhatas mind minu järgmise auto juurde ehk auto No.39 – manuaalne käigukast, tagavedu, 2.5 liitrine bensiinimootor, mis toodab 125 kilovatti. Parameetrite järgi justkui E30 325? Jah, see ei ole bemari. Aga selle kohtumise eest olen hallile jaapanlannale südamest tänulik.
Seega, õige pea tutvustan teile oma järgmist sõiduvahendit. Tooge nüüd see lumi taevast alla, tahaks ju külge lasta!
100autot Facebookis ja Instagrammis
Mondeo
Lemmik on ikkagi Ford Mondeo