#53 : Ford Mondeo ST220 3.0 V6 166kW 2003a
Igasuguseid Fordi-mehe nalju on genereeritud ilmselt raamatu jagu ja eks neil ole ka mingisugune tõepõhi all. Tegemist on ju siiski laiatarbe kaubaga, mis suures osas lõpuni ära kasutatud ning kunagi 90-ndate alguses jõudsid siia pinnale just need kohe-kohe otsa saamas kõige odavamad rondid. Sest et need olid odavad. Ja eks me peale iseseisvumise algusaastaid erilised rahabossid ka ju polnud (1995-ndal aastal Eesti keskmine palk valuutasse konverteeritult 152 euri).
Seega siis sõitsimegi nende rontidega ja polnud eriline ime, et need lagunesid. No eks muidugi ei saa ka öelda, et tolle aja Fordi toodang oleks nüüd üüber-kvaliteetne olnud. Aga see selleks. Igatahes on nad ehitanud päris eepilisi ja kiireid masinaid. Kõigel, millel oli juures nimi Cosworth, maksab täna juba hinge-hinda. Ja need olid päris ägedad aparaadid.
90-ndatel lisandus mõne mudeli nime juurde tähis ST (Sports Technologies), mis siis viitas vähe sportlikumale olemusele (mootor, vedrustus, pidurid, välimus jne). Esimesena sai sellise tähise endale külge 1997. aastal just Mondeo ST24 näol (2.5 V6 125kW). Sealt edasi tekkisid lisaks ka juba pisut kangemad Focus ja Fiesta.
Ühte kiiret Fordi oleks kindlasti vaja
Aga üks tiba kiirem Ford tuli kindlasti ka omal nahal järgi proovida. Escort Cosworth-ile loomulikul hammas peale ei hakanud ning ka Focus RS jäi eelarvest välja. Alustuseks tuli oma kollane 6-seeria Bemari ära realiseerida. Ühel hetkel jäi tutvumisportaalis auto24 ringi sobrades silma 2003. aasta Ford Mondeo ST220 ning otsustasin oma „kollast“ vahetuseks pakkuda. Minu rõõmuks tundus teine osapool diilist täitsa huvitatud olema. Seega kohtumispaigaks sai sätitud kahe „metropoli“ vahele jääv Statoil Mäos.
Kasisin oma Bemari puhtaks ja asusin teele. Vahelduseks suvatses päike ka ennast näidata novembrikuiste masendavate ilmade vahele. Aga vahetult enne Mäosse jõudmist tõmbas taevas kurjakuulutavalt pilviseks. Igatahes seal me siis olime – üksteise autosid kiitmas ja kritiseerimas. Mõlemad ladusid ette kõik kõige suuremad plussid masinate juures ning ühtlasi ei jäänud ka vead ning hädad välja toomata. Tundus kena ja aeg proovisõidud teha.
Kui autode vahetus hakkab aia taha kiskuma
Korralik pauk või pahvatus äsja sõidust tulnud ja pargitud BMW kapoti all. Aurupilv… Roosa jahutusvedelik valgub mööda parkimiskohta laiali. Ei tea, kas „kollasel“ läks tempokamast proovisõidust süda pahaks või lõi põhja alt ära. Nali-naljaks, kuid olukord ei tundu teps mitte mugav. Lootsin, et ehk midagi liiga hullu ei juhtunud, kuigi sisetunne liialt optimistlik polnud. Täpselt sellist olukorda on ju iga müügi või vahetuse käigus kangesti vaja. Kas teine osapool läheb kohe tagurpidi oma autosse tagasi?
Kapotti avades selgus, et draama polnud tegelikult sugugi nii tõsine – lõdvik oli lihtsalt kolmiku küljest lahti tulnud ning jahutusvedelikku oli peaaegu kõikjal. Õnneks ei juhtunud see sõidu ajal ning boonusena asusime ju tankla parklas. Jahutusvedelikku seal müüdi aga vot kruvikeerajat polnud mitte kusagilt võtta. Mõlemad olime ju enne potentsiaalset vahetus oma autod kodudes kenasti asjadest tühjaks tõstnud. Ka ühelgi bensiinijaama külastajal ei juhtunud sellist tööriista kaasas olema. Aga ilma selleta ei saa lõdvikule klambrit peale tagasi…
Kumma autoga siis koju tagasi tuleb minna?
Kõrval parklas magavaid rekkajuhte ei tahtnud ka üles ajama minna. Saavad äkki kurjaks või siis on äkki liiga kaua kodust ja naisest eemal olnud ning mine neid tagajärgi tea… Aga siis taipasin, et meil on ju kamba peale üks sõitev auto ning Paide pole ka liiga kaugel. Küll sealt saab. Täpselt kolm minutit enne kohaliku ehituspoe sulgemist astusin kruvikeerajaga uksest välja ning suundusime tagasi Bemmi putitama. Lõdvikut tagasi pannes selgus, et selle kolmiku küljest oli üksjagu plastikut ka ära murdunud ning voolik jäi õige napilt sinna külge pidama.
Mis siis nüüd edasi? Kas diil jääb katki ja kui toimub, siis millistel tingimustel. Ootamatult olid kõik kaardid järsku minu vastu. Kuna aga Mondeo omanik töötas ise autoteeninduses ja oli autode remontimisega väga sina peal, siis antud episood teda õnneks ära ei hirmutanud. Peale mõningast arutelu, tingimist ja üksteise masinate juures olevate vigade üle võimendamist nägin viimast korda „kollase“ tagatulesid. Ühtpidi oli hea meel, et ei pea sama autoga koju tagasi minema aga teistpidi olin jällegi õnnetu – mulle tegelikult meeldis see 6-seeria. Justkui pisut vara läksid meie teed lahku.
Misasja, kass on autos!
Minu autode vaheline rännak oli mind lõpuks kokku viinud ühe ST-osakonna kiire Fordiga. Kuid peab tunnistama, et korralik kass oli peal. Kõik oli tore selle Mondeo juures ja ta tegelikult ju ei valmistanud mulle kusagilt otsast pettumus. Aga pagan, see Bemari oli lihtsalt nii palju parem auto. Selline tunne nagu oleks mõnusast kahe-toalisest keskküttega Õismäe paneelika korterist kolinud vanasse Elvas asuva puitmaja teisele korrusele nelja-toalisse ahjuküttega korterisse ning vett peab õuest kaevust toomas käima.
Sain ju mis tahtsin, kuid millegipärast ei suutnud ma ennast õnnelikuna tunda. Jöristasin tagasi Tallinna suunas custom-sportsummuti lõrina, kumina ja resonantsi saatel, sest katusel paiknev antenn oli vahetatud lühema vastu ning raadiolained ei tahtnud liiga hästi sinna Androidi seetõttu sisse tulla. Oleks võinud vähemalt mõne vähe põnevama tagasitee valida, mitte tüütu ja lõppematuna tunduva Tartu maantee.
Tuleb lihtsalt aega anda
Ilmselt oleks esmane emotsioon väga teistsugune olnud, kui poleks oluliselt kallimast ja klassi või paari võrra kõrgemast masinast sinna Mondeo ST220 rooli taha maandunud. Kuid vaikselt hakkas see Ford nüüd lõpuks südamesse pugema. Mulle meeldib ta juures selline sleeper-i olemus – väljast peaaegu nagu iga teine universaalkerega Mondeo – no okei, küljelaiendid, sportlikud stanged, väike tiib luugi kohal – aga siiski, lihtsalt üks perevagun. Ja siis kapoti all on tige kolme-liitrine V6 käsikäes manuaalkastiga. Ja oi, see mootor on tal väga tore.
Gaasipedaal on väga tundlik ning isegi väiksema puudutuse peale hüppab auto innukalt edasi. Klõps ja järgmine käik. Pöörded kerkivad, kapoti alt kostab mõnus urin ning sportliku väljalaske mahlane toon innustab veel peale vajutama. Ja siis näed seda vastikut punast välku… Kes pagan viitsib lumetormis ajutist kaamerat püsti panna! Aga äkki on vähemalt esimene number täis tuisanud? No ei olnud… Selle auto loomus lihtsalt ei soosi rahulikku kruiisimist.
Juhitavus on tal küllaltki hea – Ford on selle valdkonna suutnud üleüldiselt kuidagi hästi käppa saada. Ka need mitte-kiireltsõidu versioonid käituvad ju väga hästi. Seksikad valgest nahast Recaro sportistmed võiksid muidugi tiba rohkem külgtuge pakkuda ning piduritelt ootaks samuti suuremat võimekust (paljud ongi vahetanud need välja Focus ST/RS omade vastu). Aga jah, see V6 seal kapoti all on tõepoolest imeline. Vaikselt hakkan nüüd aru saama, miks ta paljude autoajakirjanike lemmiklaps on. Ja noh, ruumi on selles autos ikka tõsiselt palju
Ka Ford otsustas veiderdada
Üldjoontes on Saksa autod küllaltki sarnased. Ehk siis reeglina asuvad alati kangid ja nupud suht sama kohapeal ning kui oled kunagi juba ühte omanud, siis teise ringi istumine käib kergelt. Nad ei üllata ega veiderda, erinevalt näiteks Saabist või mõnest Itaalia autost. Aga ilmselt tahtis Ford toona siiski üht-teist teisiti teha. Salongis puudub kapoti avamiseks mõeldud kang. Selle asemel tuleb iluvõres asuv logo keerata tagurpidi ning sealt alt leiad augu, millesse tuleb võti sisse torgata ning seda keerates siis saad mootorikatet kergitada.
Ja üks asi veel, mis segadusse ajab, on kojameeste kang. Reeglina klaasi pesuks tuleb seda enda poole tõmmata. Mondeo ST220 puhul aga hakkab selle peale tööle hoopis tagaluugi kojamees. Kui see talvel jää ja lume all klaasi küljes kinni on, siis kindla peale midagi halba ju ei juhtu. Vee pritsimiseks esiklaasile tuleb hoopis kangi otsas asuvat nuppu muljuda.
Samuti on praktiliselt kõigil sakslastel bensiinipaagi luugi avamine sarnane – vajutad peale ning see hüppab lahti. Mugav, sest seda taipad lahti teha tavaliselt juba ise tankuri kõrval seistes. Kuid ei, sellel aparaadil tuleb hoopiski salongis kangi kiskuda. Arvake ära, mitu korda ma olen pidanud tagasi juhikoha juurde jalutama, et saaks pisut bensiini sisse tilgutada?
Äkki ikka ei remondiks ise, kui just meistrimees pole?
Mondeo tehniline seisukod oli ja on tegelikult päris hea. Ja siinkohal tuleb tänada eelmist meistrimehest omanikku, kes oli päris põhjaliku töö auto juures ära teinud. Mootor käis maha, vahetati rihmad ja veepump. Eemaldati kõik olemasolevad ja potentsiaalselt tulevikus tekkida võivad lekked ehk praktiliselt kõik tihendid olid vahetatud. Samuti oli veermik põhjalikult üle käidud. Vaid mootori tuli põles väidetavalt lamdade valede asukohtade tõttu ning tühikäigu pöörded olid liiga kõrged.
Kuna põhiline tähelepanu (ja finantsid) läksid proua Mersu seisukorra parandamisele, siis paraku jäi Ford pisut vaeslapse rolli. No ega tal ju muid vigu peale nende kahe asja polnudki ning need ennast ei häirinud. Aga ühel hetkel mõtlesin ikkagi ise kapoti alla minna ja google/youtube abil asja remontima hakata. Puhastasin õhulugeja ära ning üritasin timmida seda kruvi, mis tühikäigu pöördeid hoiab. Aga suurt muutust olukorras ei täheldanud.
Siis leidsin netist mingisuguse vihje, et tasuks tunniks ajaks aku klemm maha võtta. No mida halba sellest ikka sündida võiks? Mõeldud-tehtud! No ei tasu sinna kapoti alla ikka ronida, kui ise biiti ei jaga. Koheselt olin suutnud tekitada endale hoopis uue probleemi – nimelt see ainuke valgus, mis kütuse seieri pimedas nähtavale tõi, kustus ära. Ehk mootori tuli enam põlema ei läinud ning ei kavatsenudki tagasi tulla. Ja süttib senimaani ainult korraks mootorit käivitades ja kustub siis taas. Peab vist nüüd hakkama plastikuid lahti katkuma, et kellade plokile ligi pääseda ning läbipõlenud pirn ära vahetada… Kurat!
Ford Mondeo ST220
Nagu sissejuhatuses sai juba mainitud, siis esimene Ford, mis ST embleemi kandma hakkas, oligi Mondeo. Täpsemalt 1997-ndal aastal debüteerinud Mondeo ST24. Mina pole varasemalt sellest mudelist midagi kuulnud ja ilmselt on ta tänaseks küllaltki haruldaseks jäänud. Võimsust oli 2.5 liitrisel mootoril erinevate allikate põhjal kas 125 kW või 130 kW. 1999. aastal asendus see juba indeksiga ST200 ning võimsus tõusis 150 kilovatini.
Põlvkonna vahetusega ehk MK2 turule tulekuga jätkus ka sportlikuma versiooni tootmine. 2002 aastal paisati müüki Mondeo, mille mudeli nimele lisandus märge ST220 ning mootori töömaht kasvas kolmele liitrile. Uus vabalt hingav mootor tootis 166 (169?) kilovati jagu võimsust ning oli varasemast mudelist märgataval elavam ja kiirem. Algselt oli auto saadavad viiekäigulise manuaalkastiga, mis hiljem asendati juba 6-käigulisega.
Mondeo ST220 oli saadavad nii sedaanina, luupärana ja ka universaalkerega. Recaro sportistmed olid pigem lisavarustuses, kuid antud auto puhul täna ostes kindlasti üks kohustuslik element. Toole liigutas elekter ning kliimasüsteem sisaldus baasvarustuses. Muus osas sarnaneb sisemus tava-Mondeoga. Vaid kellade taustad on sportlikutele autodele kohaselt valged.
