#40 : BMW E32 730i 3.0 R6 138 kW 1987a
Kujuta ette seda tunnet, nagu oleks kunagise algkooli klassivenna ema voodisse meelitanud. Sest ta salaja meeldis sulle kunagi. Aga nüüd on ta kuuskümmend… Ja samas on see elu parim seks. Kõik tundub nii vale ent samas mõnus.
Täpselt analoogsed tunded valdasid mind detsembrikuises lumetormis, kui olin tegemas juba kolmandat ideaalilähedast sõõrikut 35 aastat vana semjorkaga Veerenni ringristmikul. Korralik raju lumetorm. Ikka nii raju, et bussid on kinni, liiklus praktiliselt puudub ning inimesi tänavatel ei liigu. Ühtegi juhiabisüsteemi ega kaasliiklejat pole minu kergelt huligaanset sooritust segamas. Kõik oli nii lihtne ja nauditav, ent samas tundub totaalselt ebasobiv…
Esiteks – endale passi vaadates peaks selge olema, et kusagil vahepeal pidi olema aeg, millal sain juba nii vanaks, et sellised trikid pole enam sobilikud. Ja teiseks – vanuse poolest uunikumi staatusesse jõudva roostest puremata seitsmenda seeriaga talvel lume ja soola möllus driftida? No ikka veidi totakas peast, või mis?
BMW E32 ehk vanurile kosja
„Ma ei viitsi enam vanade autodega sõita. Tahaks midagi uuemat ja värsket, kus kõik toimib ja elu on sees mugavaks tehtud.“ – see olin mina nii umbes pool aastat tagasi. No ja siis umbes-täpselt pool aastat hiljem ilmun koju 35 aastat vana Bemariga. Ja eelmine aparaat oli ka ju tegelikult 26 aastat vana – edev kirsipunane Volvo 960 . Seega tundub, et olen liikunud täpselt vastupidiselt soovitud suunale.
Tegelik mõte selle taga oli pigem „ei-viitsi-enam-sõita-rontidega“ – ehk üks nirus seisus vana masin hävitab kõik selle toreda, mis nende autodega tegelikult kaasas käib. Korralikus konditsioonis youngtimer on igat pidi äge kogemus. Enne Volvo ostu mõtlesin ikka sügavalt järele, kas mul päriselt on nii vana autot vaja? Kas ma tegelikult ka viitsiksin temaga sõita?
Tagantjärele on hea targutada ning peab tõdema, et see 960 osutus äärmiselt toredaks aparaadiks ning võib vist isegi öelda, et kõige ägedamaks autoks, mida aastal 2022 omatud sai. Ja kui auto suudab pakkuda emotsiooni, siis on ost alati õigustatud. Eks selle BMW’ga oli suhteliselt sarnane lugu – nii vana auto? Kas mul päriselt on seda ikka vaja? Mõte on tore aga reaalsuses istud pärast nööri otsas sleppis ning saad nädalas korra-kaks mõnes remonditöökojas kohvi juua? Sest noh „vana auto ka juba ju, see on normaalne, et mõned asjad (enamus!) ei tööta ja midagi aegajalt (pidevalt!) katki läheb“.
Skeptiline kuni proovisõidu lõpuni
BMW 730i tuli mulle vahetuskaubana Volvo 760 vastu. Pisut tuli taaskord rahakoti kaasi luftitada ja natukene peale maksta. Päeva lõpuks tundus diil küllaltki aus. Aga siiski, kas ikka päriselt tahan nii vanat autot? Tehase garantii lõppes sellel juba enne ära, kui mu naine sündis… Päris rets, kui nii mõelda. Kui keegi teab, millised garantii tingimused sellel ajal kehtisid, siis võib julgelt seda jagada. Eeldaks siiski, et parimal juhul oli see 2 aastat, kuid pigem äkki veel vähem.
Siiski, siiski… proovisõit jättis üllatavalt sümpaatse mulje. Minu arvates kõige kenam 7-seeria läbi aegade on ikkagi E38 põlvkond – need proportsioonid on lihtsalt hästi õnnestunud ja sisemus näeb tänaseni hea välja. Korra omasin sellist ning pettusin sõiduomadustes. Seevastu BMW E32 sõiduomadused üllatasid positiivselt. Ilmselt olid ka ootused küllaltki madalad. Ent see pehmus, vaikne salong ning samas väga konkreetne juhitavus ja sujuv käiguvahetus oli miskit, mida ma poleks osanud oodata. 35 aastat vana auto sõidab paremini, kui enamus kümme aastat hiljem liinilt maha veerenud mudeleid.
Lisaks puudusid ka igasugused tuuningu elemendid ja auto oli komplektne. Roostet polnud ning küljekarpide olemasolu lisas omakorda pluss-punkte, mis tegi otsustamise lihtsamaks. Ja loomulikult see ikooniline välimus… Mõned kuud tagasi olin saanud ju proovisõiduks vana ja väga korraliku kuuenda seeria (E24) ning sellest jäi vanema Bemari ihalus üles. Võtsin pisut mõtteaega ning järgneval päeval vahetasidki autod omanikke.
Vana armastus ka päriselt
Kunagi ammusel ajal äsja load saanuna fantaseerisin kirsipunasest heleda nahksisuga seitsmendast seeriast. Kogu see disain oli lihtsalt lummav – pisut kurjad ümmargused silmad, need neerud ja kergelt langev pagasiluugi nurk. Mulle meeldis see rool. Meeldis embleem roolil aga kõige ägedam asi oli seier, mis näitas hetke kütusekulu.
Ja siis see käigukangi ümbrus – nagu üks suur serveerimislaud. Sinna mahub kenasti rahakott, telefon, paar moodsaid botaseid, käekott ning palju muudki. Enamus autodes pole tihtipeale isegi telefoni kuhugi panna. Aga Bemaris on mõnusalt pinda, kuhu asju korraks toetada.
Salong on mõnusalt ruumikas. Istmed mugavad, pehmed ning elektriliselt liigutatavad, kuid külgtuge liigselt ei paku. Ilus hele nahk lisaks muidugi meeldivalt palju luksust juurde. Elektriliste akende lülitid asuvad keskel nagu nii mõnelgi tolle ajastu sakslasel. Suures plaanis on kõik silmale kena ja läbimõeldud.
Kas ta on juba katki läinud?
Selliste küsimustega pommitas nii mõnigi tuttav esimestel auto omamise nädalatel. Sest noh, Bemm ju ikkagi. Seal läheb miskit kogu aeg katki. Lisa see vanuse faktor ka siia juurde… Auto koosneb pisut rohkematest detailidest, kui mootor ja rattad. Ning kõik asjad kuluvad ja vananevad. Seega mida vanem auto, seda suurem potentsiaal igasuguste probleemide tekkeks. Kuid selle maailma kõige keerulisemat ning probleemsemat osa on tal suhteliselt vähe – jah, räägime siin elektroonikast.
Vanasti olid asjad suhteliselt lihtsad ja mehaanilised. Väga ei kujuta ette, et täna tootmises olev seitsmenda seeria mudel oleks veel 35 aasta pärast kasutatav. Kogu see elektrooniline pool annab lihtsalt ühel hetkel saba ning selle parandamine kuulub siis ilmselt juba kosmose valdkonda. BMW E32 on pigem ikkagi mehaaniline auto.
Seega selle pisut pikema, kui kuuajase omamisperioodi jooksul jäi vigu pigem vähemaks ning midagi uut juurde ei tekkinud. Paar korda sain küll veateate armatuuri, kuid need haihtusid isegi kiiremini, kui poliitikute ilusad lubadused peale valimisi. Jah, sellel autol on lausa „kompuuter“, mis suudab veateateid juhile kuvada. Kuid kuu aega on siiski imelühike periood, mille põhjal järeldusi teha.
Seisukord ja remontimised
Tegelikult oli see BMW E32 isegi üllatavalt heas konditsioonis. Küljekarbid olid mõned aastad tagasi välja vahetatud ja põhi keevitatud. Peale selle oli ta saanud ka värske värvkatte selga, kuid tollele maalrile just väga kõrgeid punkte ei jagaks – ideaalis oleks tulnud teha kerge vesilihv ning auto üle poleerida. Roostet vähemalt ei leidunud ja plekid olid küllaltki siledad.
Ka tehniline pool oli pigem hea, kuid mõningaid puuduseid siiski leidus. Alustuseks ei tahtnud suunatule kang peale manöövri lõpetamist ise tagasi välja hüpata ning tuli ekstra liigutus teha. Ise seda korda ei viitsinud pusida ning viisin Linnahalli juures toimetava elektrik Tõnu kätte. Saan aru küll, et Bemmiga ei peagi suunda näitama aga mul siiski oli vaja, et see toimiks.
Samuti oli soojakraan korralikult ära mädanenud – auto puhkus ainult sooja ehk temperatuuri muuta ei saanud. Kraani vahetas Feliks ära, kuid tulemus sellest ei paranenud – vastav signaal ei tulnud paraku peale, mis kraani liigutaks. Talvel muidugi pole hullu, kui salong soe on, aga mis suvel saab? Armatuuri lahti katkumine ei tundunud eriti erutav tegevus. Seda enam, et polnud sellist sooja ja mõnusat ruumi endal, kus see protsess ette võtta. Ahjaa, ajaga tekkinud lisavarustuseks oli ka ripplagi. Lae kanga vahetuseks sain isegi küllaltki mõistliku hinnapakkumise, kuid see eeldas ise lae välja võtmist. Jäi samuti sooja toa puudumise taha.
Kuidas temaga sõita on?
35 aastat vana auto tundub vähemalt paberi peal kõike muud, kui vahva igapäevane liiklusvahend. Kuid peab tunnistama, et see 730 osutus sõiduomadustelt ja juhitavuselt küllaltki kaasaegseks. Rool oli konkreetne, käigud käisid väga täpselt, vedrustus oli piisavalt jäik ent samas kunagisele luksusklassi sõidukile omaselt pehme. Pigem suutis ta isegi paarkümmend aastat noorematele eksemplaridele sõiduga silmad ette teha.
Algselt tundus see manuaalne käigukast justkui mingi ebasobiv asi, mida tal nagu kohe kindlasti olemas ei peaks olema – no umbes nagu teatud lisavidin mõnedel „tütarlastel“ Tai Kuningriigis. Aga mingil hetkel hakkasid seda hullu moodi nautima sest see kõik pakkus kuidagi väga teistsugust sõidunaudingut. Okei, nüüd tundub see viimane lause omamoodi perversne…
Kõige rohkem muidugi hämmastas see, kuidas auto sai hakkama talvistes libedates oludes. Selle omamisperioodi sisse jäi paar päris korralikku lumetormi, kus tuli ööga maha 20-30 sentimeetrit lund. Kui reeglina üherattaveoline auto libedaga foori tagant liikuma ei saa, siis Bemari lippas kohalt justkui oleks tagasillas lukk sees. Pikk teljevahe lisas rooli taga hunnikutega enesekindlust ning soovi korral sai temaga mängleva kergusega külge libistada.
Ja üllatuslikult ei suutnud ma temaga kordagi kinni jääda. Küllaltki tihti tuli parkida lumehange ning vaimselt olin valmis juba kusagilt lumelabidat otsima. Aga polnud vaja. Korra õnnesetus isegi ühel vasakpöördel otse paksu lumehange kütta nii, et tagumised rattad jäid veel omakorda lamava politseiniku taha. Ei tundunud kuigi reaalne sealt enam iseseisvalt välja saada. Kuid toksisin kinganinaga pisut lund ratta alt ära, paar jõnksu edasi-tagasi ning teekond võis jätkuda. Hämmastav! Eks praktiliselt tutikad lamellid mängisid siin ka muidugi oma osa.
Kokkuvõte – BMW E32
Isegi endale ootamatult kasvasin iga päevaga selle seitsmenda seeriaga järjest rohkem kokku. Auto tunnetus oli kuidagi vahetu ja fantastiline ja seda kohtab küllaltki harva. Eks suur osa sellest langes ka eelneva omaniku õlule, kes oli vanurit küllaltki heas tehnilises seisus hoidnud. Tegelikult oli iga läbitud kilomeeter temaga omamoodi nauding ja midagi sellist, mida tead, et tõenäoliselt pigem uuesti oma elus ei koge. Sest uued autod tulevad peale ja analoogset tunnet nendega ilmselt ei saavuta.
Kusjuures selle BMW E32 rooli taga meeldis mulle oluliselt rohkem, kui põlvkonna võrra uuema E38 sangas. Mõnus ja toores elektroonikast ning juhiabisüsteemidest rikkumata automobiil. Stiilne ja mõnus hobiauto. Ideaalis muidugi kirsipunane, heleda nahksisu ja automaatkäigukastiga E32 750i.
Värskemad toimetamised leiab minu 100autot FB lehelt ning ka Instagram’ist (@100autot).
