#39 : Volvo 960 2.5 R6 125 kW 1996a
Muu maailm kasutas juba aktiivselt malli ning sirklit. Üheksakümnendad olid käes ning varasem kandiline ja nurgeline stiil läks moest. Aga Volvo disainerid vedasid tuima järjekindlusega joonlaua abil sirgeid jooni. Veel paarkümmend aastat tagasi tundus see kõik kuidagi tagurlik, kuid täna mõjub see kandilisus hoopis väga lahedana.
Peale Mazda 3 omamist oli mul ilmselgelt vaja seelik seljast saada ning sukapüksid jalast sikutada. Tund aega peale öko-pillist jaapanlase üleandmist veeresin juba tumepunase Rootsi rauaga maja ette – legendaarne tagaveoline Volvo 960. Habe kasvas loetud minutitega tagasi, hääl läks jämedamaks ning vahepeal kõhuõõnsusesse tõmmanud munad laskusid tagasi oma kohale. Hunnik viikingite maalt pärit rauda taastas vajaliku testosterooni koguse veres.
Selline aparaat oli juba pikemat aega virvendanud mul ostunimekirjas ning ilmselgelt ootas oma õiget aega. Kuigi Tallinna Transpordiameti autokauged inimesed on teinud kõik selleks, et panna sind sidurit ja manuaalkasti vihkama, siis ometigi ei saanud need elemendid Volvo puhul takistuseks. Seda enam, et talv oli tulemas ning tagavedu koos käsitsi kontrollitava ülekandesüsteemiga tundus äärmiselt ahvatlev.
Kuidas see Mazda müük sujus?
Tegelikult käisin seda konkreetset Volvo 960 enne ostu juba paar korda varem näppimas. Esmane emotsioon ei olnud just liiga laes – kas mul on ikka nii vanamoelist aparaati vaja? Teine kohtumine oli juba helgem, kuna väljas oli valge ja auto visuaalne potentsiaal avaldus peaaegu kogu oma ilus – vaja vaid puhtaks kasida, läikima lüüa ning põhjust üle õla tagasi vaadata on küllaga. Lisaks tegin enda jaoks midagi väga ebatavalist – käisin temaga ülevaatuspunktis ostueelses kontrollis. Tulemus: 0-viga.
Omaette küsimus, kui kiiresti ja mis raha eest õnnestub nüüd see Mazda ära realiseerida. Pisut tundmatu turusegment siiski minu jaoks. Kruvisin kusagil Koplis pool-suvaliselt tehtud telefonipiltidel pisut värve paika ning kuulutus läks nii FB marketplace’i kui ka tutvumisportaali auto24. Loetud minutid hiljem hakkas aga möll peale.
Esimesena oli kohe platsis üks toidukuller ja suundusime ülevaatuspunkti ostueelset kontrolli tegema. Esimene parem amortisaator lekkis kergelt õli, üks tagumine numbrituli ei põlenud ja tagumised pidurikettad oleks tahtnud juba vahetust – ehk tema jaoks ca 3k maksva auto juures liiga palju probleeme. Mõned tunnid hiljem oli juba järgmine huviline autot vaatamas.
Jutust selgus, et selles hinnaklassis ökonoomset ja enamvähem viisakas konditsioonis automaatkastiga sõidukit leida on pea võimatu. Ehk paarinädalase pingsa otsingu ja terve seeria autode ülevaatamise juures oli see Mazda esimene, millega üldse oli mõtet proovisõidule minna. Seega bronn läks peale. Samal ajal kippus mul telefon pidevalt helisema ja Marketplace oli sõnumeid täis. Hoolimata ähvardustest juba kokkulepitud hind üle maksta, andsin järgmisel päeval võtmed üle broneeringu teinud härrale.
Volvo 960 võitis koheselt mu laste südamed
Mu proua jaoks on universaal üks kõige kohutavam vorm üldse, mis ühel auto olla saab. Ja noh, nüüd oli mul üks selles formaadis masin taaskord maja ees. Aga eks see aparaat oli niikuinii ainult mulle endale ning minu jaoks peab 960 (V90) olema kindla peale just maksimaalselt kandiline ehk siis universaal. Kirsiks tordi peal oli see tumepunane värvkatte, mis peale pesu läikis ikka fantastiliselt hästi.
Keegi varasematest omanikest oli Volvo põhjalikult armastuse ja hoolega üle valanud – keretööd olid tehtud, uus värvkate seljas ning tselluliit (ehk rooste) puudus. Lisaks oli ka kogu tehniline pool äärmiselt viisakas – polnud nagu erilist põhjust Feliksile külla minna, et midagi vahetada või lasta korda teha. Vaid rooli nahk oli kulunud ning teibiga ära plaasterdatud. Kusjuures see oli üks vähestest asjadest, mis mind antud auto juures häiris.
Ühesõnaga Volvo kallal rahaga koonerdatud poldud. Kogu helisüsteem oli välja vahetatud ning muusika kuulamine oli seal puhas nauding. Lisaks veel käed-vabad telefoniga laterdamise võimalused ning läbi sinihamba tümaka edastamise võimalus. Pagasiruumis paiknes korralikult ehitatud subwoofri kast ning kusagil peaks siis ju olema ka võimendi…? Aga no ei ole. Kas tõesti suudab see „makk“ supaka ära toita? Alles hiljem autot koristades leidsin selle viguri kõrvalistuja põrandamati tagant. Küllaltki veider koht.
Aga mis põhiline – lakke oli paigaldatud LED-ribad, mida sai puldist juhtida. Ee… okei. Miks? Samas, las olla. Igatahes, kui üks õhtu pimedas lastega maalt linna sõitma hakkasin ning diskovalgus peale läks, olid pätakad sekundiga võlutud. Volvost oli saanud hetkega nende kõige lemmikum auto üldse. Õnneks need LED-id olid paigutatud piisavalt hästi, et sõitmist ei seganud. Ja mingil põhjusel arvasin, et ega need tuled ju õue ikka ei paista – taga toonklaas ja puha. Ratastel disko!
Ainult 125 kilovatti?
Kuidas siis selle 90-ndatest pärit reliikviaga sõita on? Ta tundub kuidagi raskepärane – suur kandiline kere õhkab endast tohutul hulgal kilogramme. Ja seda on maanteel eriti hästi tunda – Volvo püsib teel kuidagi isegi kergelt kelkiva enesekindlusega. Kuid tegelikult ta ei ole nii raske, kui võiks arvata – 1600 kilogrammi. See on sama, mis kaks ja pool soome turisti Tallinki laeva peal.
Ja kui paberi peal tundub 125 kilovatti vähe, siis 960 rooli taga oli seda piisavalt. Mul oli tegelikult isegi hea meel, et tal rohkem hobuseid kapoti alla poldud istutatud. See rida-kuus mootor läks peale 3500 pööret nii elama, mistõttu oli ennast üsna raske taltsutada. Küllaltki pehme vedrustus peaks justkui välistama igasugused võidusõidu ambitsioonid linna vahel aga ei… See minek oli lihtsalt niivõrd magus.
Kusjuures proovisin kõrvale samade näitajatega BMW E39 mudelit ning tuleb tõdeda, et Volvo oli oluliselt särtsakam. Kuid see sõidustiil muutus järjest ebasobivamaks. Lisaks siis need diskotuled… Kandiline universaal paugutab läbi pealinna oma seisusele täiesti ebakohaselt. Khm.. ja kui nüüd passi vaadata, siis ka minule pisut ebakohaselt. Järjest enam ja enam muutus see auto üha sümpaatsemaks. Ainus hirm oli, et varsti hakkavad valgusfoori postid langema ja kaunad lähevad hoiule. Äkki peaks edasi liikuma, sest mulle meeldib juhilubade olemasolu?
See pagana Volvode pöörderaadius
Ahjaa, üks tüütu element käis ka veel selle autoga kaasas. Ta on ju universaal. Ja tagumised istmed klapivad kenast alla, muutes kogu pagasiruumi põhja kenasti siledaks. See tähendab, et sinna mahub ju päris palju asju, eksole? No vot, mu sõbrad avastasid selle ka päris kähku. Seega Volvo muutus õige pea kolimisautoks. Huvitav, et Peugeot 406 Coupe omamise ajal helises telefon oluliselt vähem…
Kusjuures see ei ole tegelikult minu esimene Volvo. Aastaid tagasi, kui naised veel ei peljanud kanda habet ning meik oli midagi, mida nägid ainult värvilise Soome telekanali kaudu, siis ostsin oma kõige esimese liisinguauto – Volvo S60. Krooniaeg ja puha. Eurosid pidid valuutapunktis vahetama, et minna Helsingisse kümme korda kallimat õlut ja pitsat nautima. Aga noor poiss sai hea palga peale ning ostis endale viis aastat vana (no ikka üsna tutika) pilli.
Kuid selle pöörderaadius oli täiesti kohutav. Eriti andis see tunda C124 Mercedese pealt tulles. Kuidagi ebanormaalne oli ühe manöövri jaoks mitu korda tagurdada. Ja sama häda vaevab kõiki uuemapoolseid Volvosid. Kuid 960 on viimane tagaveoline. Viimane „päris“ Volvo. 9.8 meetrine pöörderaadius tekitab tunde, justkui pööraks see telliskivi ennast lihtsalt koha peal ringi. Hämmastav!
Seisukord ja tehtud tööd
Nagu ilmselt juba eelpool mainisin, siis antud eksemplar pärines tõsise entusiasti käest. Vähemalt mingil mitte nii hilisel etapil. Keretööd olid tehtud, auto oli saanud uue värvkatte. Sillad korras, vedelike lekkeid ei esinenud. Mõningaid väiksemaid iluvigu küll oli ning nende likvideerimine oli täpselt see, mille lahendamine mulle naudingut pakub. Seega sai ta korralikult puhtaks kasitud, lahtised plastid salongis (vähemalt enamjaolt) kenasti tagasi pandud jne.
Mõningad parklakriimud sai ära likvideeritud kuid poleerida ma teda ei julgenud. Uus värvkate oli küll kena ja läikiv, kuid see laki kiht tundus pisut liiga õhuke. Tavalise vahatamise asemel katsetasin seekord hoopis sprei-keraamikat. Vähemalt toote kirjelduse järgi tundus asi mõnus – pesed auto puhtaks, siis pritsid keraamika „kokteiliga“ üle ning lased kohe survekaga maha, kuniks vahtu enam ei tule.
Minu kui „mündikate“ fänni jaoks tundus see suhteliselt ideaalne lahendus. Kusjuures efekt oli tõesti üsna kohene ja vesi valgus auto pealt maha sama kiiresti, kui pagevad prussakad peale laelambi põlema panemist (mitte, et mul kodus prussakad oleks). Kirjade järgi peaks see peal püsima lausa kuus kuud. Kuna varasemalt oli auto töötlemata, siis katsin ta lausa kahe kihiga. Kogu protsess võttis aega vähem, kui kümme minutit.
Aga päris veatu see auto siiski polnud – 26 aastat vanust ka ikkagi, eksole. Süütelukk tegi aegajalt trikke ning vales asendis ei toiminud tuled, suunatuled ning elektrilised aknad. Kui võtit pisut liigutada, siis taastus normaalne olukord. Lisaks olid esitulede kohamehe raamid katki. Tundus selline lihtne parandus, kuniks sain hinnad teada – kõige odavam B-osa maksis 231 eurot tükk. Mida asja? Paraku pole neid autosid eriti linna peal liikvel ka, et saaks kellegagi salaja lihtsalt need kojamehed ära vahetada…
Volvo 960 üleüldine seisukord oli auto vanust arvestades ikka pigem väga eeskujulik. Kui seda vahetamise haigust peal poleks, siis oleks lasknud temaga vabalt kevadeni välja. Seda enam, et suure kandilise telliskiviga oleks talvel äärmiselt lõbus olnud – tagavedu, manuaal.
Mis see Volvo 960 siis on?
Tootmisliinile jõudis see mudel 1990 aasta sügisel, vahetades välja juba aegunud Volvo 760. Valikus oli nii sedaan, kui ka universaalkere. Kapoti all paiknes täiesti uus kolmeliitrine alumiiniumplokiga rida-kuus mootor. 1995 aasta mudelipõlvkonna 960 sai üsna põhjaliku „facelifti“ – täiesi uus nina, praktilisel kogu kere ja raam oli uus ning tagavedrustus vahetati moodsama mitmikhoob-vedrustuse vastu välja. Loomulikult tekkis juurde tohutul kogusel turvavarustust. Lisaks tekkis valikusse ka 2.5 liitrine rida-kuus bensiinimootor.
1996 aasta lõpupoole nimetas Volvo üheksasaja-kuuekümne ümber V90 (universaal) ning S90 (sedaan), et see ühtiks teiste (värskemate) mudelite nimekujuga. Tootmine lõppes 1998 aasta veebruaris ning tagaveolised Volvod jäid minevikku ja saabus hiiglaslike pöörderaadiuste aeg. Rootslased avastasid sirkli ja malli ning kandiline disain oli kadunud.
TEHNILISED ANDMED
- Mootor: 2.5 rida-kuus (2473 cc) 125 kW
- Maksimaalne pöördemoment: 233 Nm
- 5-käiguline manuaalkäigukast
- Tippkiirus: 210 km/h
- Kiirendus nullist sajani: 9.7s
- Tühimass: 1460 kg
MIS MEELDIS
- 2.5 ridakuus mootori minek
- Tagavedu
- Pöörderaadius oli lihtsalt hämmastav
- Konkreetne ja enesekindel käitumine maanteel
- Ruumikus ja mugav salong
- Diskotuled
EI MEELDINUD
- Sõidustiil kippus lappama
- Juhiistme vähene reguleerimise võimalus
- Pisut liiga retro armatuur selle aasta kohta
HINNANG
Selle aasta numbri sees omatud autodest on Volvo 960 kindlasti kõige erilisem. Ma olin enne ostu tema suhtes küllaltki skeptiline, kuid ta suutis äärmiselt positiivselt üllatada – väga hea juhitavus, väga hea teel püsivus ning see rida-kuus mootor… Lihtsalt fantastiline. Loomulikult oli ka rooli taga väga mugav istuda. Taaskord üks selline auto, mille oleksin tahtnud tegelikult alles jätta.
Kuna vahepeal on ilmselgelt sõrmed sahti vahele jäänud ja kirjatükke blogisse jõuab harvem, siis parema ülevaate autodega toimetamistest leiab minu 100autot FB lehelt ning ka Instagram’ist (@100autot).
