Mille kõigega peaks ennast ette valmistama, kui tahta Itaaliast autot osta. Kogu protsess seal on oluliselt keerukam ja aeganõudvam, kui meil siin. Etteruttavalt võib öelda, et tegemist on paraja peavaluga ja ma isegi ei soovitaks sellist üritust kellelgi ette võtta. Aga kui ikkagi on väga vaja, siis ehk siit saab pisut infot, millele peaks tähelepanu pöörama. Kui esimene osa veel lugemata, siis selle leiab siit – Osa 1 – ettevalmistused.
Taustapiltideks taaskord telefoniklõpsud Museo Ferrari Maranello väljapanekust
Endiselt on esmaspäev ja lennuni aega pisut rohkem, kui 72 tundi. Müüja kirjutab korra veel vastu, et kas ma ikka olen kindlasti tulemas auto järele. Ja kui ma tahan, et ta sellele bronni peale paneks, siis tuleks mul kanda 200 eurot deposiiti. Kuna tegemist on pisikese autopoe või platsiga, siis see osa isegi ei tekita vastumeelsust.
Ühtlasi jäi kogu vestlusest mulje, et pole mingisugust probleemi autoga Eestisse ära sõita. Aga kui küsisin konto numbrit, kuhu see kahesotine deposiit kanda, siis seda ei tulnud sealt mitte kuidagi. Äkki saadad andmed mulle meili peale? Sest pagana hea oleks autole järgi minna, kui seda vahepeal maha ei müüda.
600 eurot omanikuvahetuse eest???
Aga hinda võiks ju ka proovida ikkagi tingida. Polnud teine just teab mis kallis, aga no siiski – iga võidetud sott hinna pealt teeb kogu ettevõtmise rahakotile talutavamaks. Kuid ei – hinda on juba niigi algse 2800 euro pealt 600 euro võrra alla poole korrigeeritud. Ja niimoodi ei jää ju müüjale mingisugust katet. Küsin siis üle, et kas sobib, kui teen 200 eurose bronni ning 2k siis kohapeal sulas. Jaa, jaa, nii sobib väga hästi ning siis veel 600 eurot „for the passage of the car“. Eee… what?
Mis asi see kuus-sotti veel on? Kas see sisaldub auto hinnas? Või tuleb kuhugi midagi veel juurde maksta? Ei, ei, see on täiesti tavaline asi. Omaniku vahetus maksabki 600 eurot. Uuri netist järgi, kui ei usu. Kogu see pull esimese hooga mulle päris kohe kohale ei jõudnudki. On see mingisugune reaalne asi või ajab teine pool totaalset kelbast? Ning lisaks selline „boonus“ kergitaks auto hinna ka veidi ebareaalseks (kuigi kogu selle projekti juures puudus enivei igasugune loogika).
Igatahes asi vajas pisut seedimist ning arusaamisele jõudmist. Peale mõningast tuhnimist sain jälle targemaks. Itaalias tehakse omanikuvahetus tihtipeale Agenzia’s, mis siis on sisuliselt era-bisness (a’la nagu meil notarid). Ja tõepoolest, omanikuvahetus sealsete hinnakirjade järgi on ajuvabalt kirves – ümbervormistamine ühelt itaallaselt teisele itaallasele maksabki 600€. Ahjaa, ilma elamisluba omamata sinu nimele autot vormistada üldse ei saagi. Siiski olin valmis selle summa alla neelama, kui see muudaks autoga koju sõitmise võimalikuks.
Kuna olime juba piisavalt pikalt Messengeri teel jutustanud (läbi Google tõlke), siis kadus ka järsku vajadus bronni raha järele. Tule vaid aga kohale! Ja ilmselt seal Itaalias läheb asi alles huvitavaks, sest mina ei räägi itaalia keelt ning tema ei räägi eesti keelt. Ega ka inglise keelt… Uurisin veel üle, et kelle nimel auto on (Itaalias võib autol olla passis mitu omanikku ning siis on kõigi allkirju paberile vaja!). Minu unistuste pill pidi kenasti tema isa nimel olema (mis on sealse autoäri juures jälle huvitav, et autoplats vormistab sõiduki enda nimele) ja juba neljapäeval saame kõik paberid tehtud ning kõik on super.
Teisipäev – 2 päeva lennuni
Vähem kui 48 tundi enne lendu sain aga ootamatult oma „uuelt Itaalia sõbralt“ sõnumi: Tere hommikust. Käisin sealt autode ümbervormistamise Agenzia’st läbi ning need rääkisid mulle, et auto tuleb ekspordi jaoks arvelt maha võtta. Masin läheb treileri peale ning võib liikuda Eesti poole. Kui ma just ei too neile ühte itaalia residentsust (elamisluba) omavat inimest, kelle nimele auto ringi vormistada. Siis saaks sõiduki tema nimele ümber vormistada ning sellisel juhul saaksin sellega omal käel tagasi sõita. Aga kui ikkagi arvelt maha võtta ja treileri peale panna, siis pole vaja tasuda 600 eurot omanikuvahetuse eest ning asi piirduks 150 eurose kuluga (+ treiler Eestisse). Kui ma maksan auto eest kohe ära, siis nad võivad seda enda platsil hoida, kuni ma transpordifirma leian.
No mida?!? Kogu selle ettevõtmise üks põhiline mõte minu jaoks oligi vana Itaalia autoga läbi Euroopa tagasi koju kruiisida. Treiler ei tule kõne allagi ning pealegi oleks see ilmselt ka jaburalt kallis. Kas siis transiitnumbreid pole võimalik saada? Sellest teemast ei tea ta aga midagi ning kohalik agentuur pole ka asjaga kursis. Kas te juhuslikult ei peaks igapäevaselt selliste teemadega tegelema? Põhiliseks vastu-argumendiks oli see, et ostu-müügi lepinguga tehes ei saaks ma Itaaliast sõidukile kindlustust. Seletasin talle üle, et mul on võimalik teha täiesti legaalselt Eesti kindlustusfirmas poliis enda nimele ja tal pole vaja muretseda. Aga Agenzia ütles, et ei saa… Tule neljapäeval kohale ja küll siis midagi välja mõtleme. Kuidagi tundsin, et asi hakkab pisut rappa kiskuma.
Räägi nagu lapsega…
Tegin veel igaks juhuks ühe kõne Eesti Transpordiametisse veendumaks, et olen kogu formaalsusest ikkagi õigesti aru saanud. Seal seletati mulle asi kenasti detailideni lahti – mul on vaja Eesti Transpordiameti büroosse kohale ilmuda autoga koos Itaalia tehnilise passi ja ostu-müügi lepinguga. Seal tehakse registreerimiseelne kontroll ning kui kõik on hästi, korjab Transpordiamet autolt Itaalia numbrid ära, sõiduk kantakse kohalikku registrisse ja vastav info saadetakse edasi Itaalia ametkonnale. Seejärel võetakse auto sealsest registrist automaatselt maha ilma, et müüja midagi üldse tegema peaks.
See kõik on täiesti tavapärane praktika. Ja lisaks saab jätta Agenzia vahelt ära, kuna seal meil midagi vormistada vaja ei olegi. Jääb see 600 (või 150) eurot nendele vaheltkasuvõtjatele kenasti maksmata. Ja kindlustuse pärast ei pea ka müüja muretsema. See saab olema minu nimel ning kui midagi juhtub, siis minu kindlustus juba maksab. Seda kõike üritasin müüjale selgeks teha erinevate lihtlausetega ja kohati korrutades sama asja vähemalt kümme korda, et mõte õigesti kohale jõuaks. Selline tunne oli nagu räägiks väikese lapsega. Vaja vaid kannatust ja pidevat üle korrutamist.
On mul mõtet Itaaliasse üldse minna?
Kui vahepeal oli mul juba tekkinud lootus, et kõik loksub kenasti paika, siis olin taaskord kahtlemas, kas kogu ettevõtmisest saab üldse asja. On mul mõtet üldse sinna lennuki peale ronida? Lihtsam oleks see 34 eurot pileti raha korstnasse kirjutada ja midagi muud välja mõelda. Viiekümnes auto võiks ju nagu olla erilisema looga, kuid see üritus hakkas tasapisi ajusid sööma. Aga ma veel ei anna alla!
Proovisin ise veel korra ka sinna kohalikku Itaalia Agenzia’sse helistada, kuid mina ei rääkinud itaalia keelt ja nemad ei osanud eesti keelt. Ega ka inglise keelt… Olin jõudnud arusaamisele, et selle asja edasi liigutamiseks peaksin ise suhtlema kohalike ametkondadega – Motorizzazione Civile, mis peab Itaalias eraisikute sõidukite registrit või siis Automobile Club d’Italia (ACI), mis võiks olla analoog meie Transpordiametile. Kuid kui kohalikku keelt ei tonka, siis on see ettevõtmine juba eos hukule määratud.
Aga meie FB vestlus endiselt jätkus. Müüja rõhutas, et autot ei saa ilma radiazione’ta. Mis asi see veel on? Kiiritame korra läbi ja siis on kõik hästi? Google tõlkeprogramm selle sõna lahtimõtestamisega enam hakkama ei saanud. Aga netis tuhlates hammustasin asja lahti – radiazione = auto arvelt kustutamine. Järgnes veel terve hunnik segast vestlust, mis eriti kuhugi edasi ei viinud. Viimaks otsustasin viisakusest ka oma vestluspartneri nime küsida – Lorenzo. Ka Lorenzo hakkas juba kahtlema, kas me kogu selle ettevõtmisega üldse kuhugi välja jõuame. Kerge ahastus puges minuga tollel ööl kaissu. Ahjaa, Lorenzo pakkus mulle vahepeal veel ühte Fiat 600 hea hinnaga müügiks. Katsuks kõigepealt selle esimese autoga äkki kuhugi välja jõuda?
Kolmapäev – 1 päev lennuni
Nüüdseks olen müüjaga läbi Google tõlkimislahenduse ja FB Chati abiga vahetanud tekste ühe toa kahe seina tapeedi jagu. Vähemalt on temal huvi müüa ja minul veel endiselt entusiasmi istuda homme lennuki peale. Kuigi olen vist juba viie erineva nurga alt talle seletanud, kuidas kogu see ostu-müügi protsess käib, siis tundub, et vastaspoolel endiselt komforti ei ole. Sest see lihtsalt ei saa nii lihtsalt käia?
Eile üritasin ka läbi helistada Itaalia vastavad instantsid, kes kinnitaks mulle, et tegelikult auto eksportimine ei ole midagi keerulist ning meie Transpordiamet saadab peale auto siin arvele võtmist vajaliku info ja dokumendid Itaaliasse. Ja siis võetakse automaatselt sõiduk sealsest registrist maha. Kuna see auto kauplus, äri või mis iganes ta on, asub pisikeses linnakeses Veneetsia lähedal, siis ilmselgelt puudub neil ekspordi kogemus. Ei teagi, kas on asi minu kehvas kirjutamise oskuses, Google ebapädevas tõlkes, aga no hetkel tundub, et olen endiselt samas punktis, kus asusin paar päeva tagasi…
Hommikul kontoris kohvi võttes küsisin nii möödaminnes ühelt enda jaoks tundmatult kolleegilt, et ega meil keegi juhuslikult itaalia keelt ei valda. Ja oh üllatus – puht juhuslikult töötab meil üks Lorenzo. Ja Lorenzo on Itaaliast… Ja õnneks ei olnud ta ka puhkusel, kuigi on juuli kuu. Ka auto müüa nimi on Lorenzo. Nüüd siin hoian pöidlaid pihus, et kaks Lorenzot jõuavad asjadega nii kaugele, et mina lendan Itaaliasse, võtan sealt auto koos vajalike paberitega, maksan eelnevalt paika tingitud hinna ja sõidan rõõmsalt kodumaa poole tagasi.
Väike lootuse kiir taaskord. Aga midagi ei ole enne kindel, kui reaalselt auto koos dokumentidega käes. Seda 34 eurost lennupiletit ostes ei saanud ma ikka üldse aru, millise jama sisse ennast mässisin…
Mu pea kohe plahvatab!
Viimase kolme päeva jooksul on emotsioonid käinud servast serva. Vahepeal tundub, et kõik sujub ning kogu projektist saab asja. Siis juba tund aega hiljem selgub, et kogu üritus on upakil ja jääb katki. Vahepeal olen eufoorias ning siis jälle totaalses masenduses. Ja nii mitu korda päevas. Kolmandat päeva järjest. Tunnen, kuidas närvirakud sulavad ning pealagi hõreneb.
Aga. Kolleeg Lorenzo (kutsume teda edaspidi Eesti-Lorenzoks) on väga tore ja abivalmis inimene. Seletan talle väga detailselt ära, kuidas kogu protsess peaks käima ning palun tal helistada Itaalia-Lorenzole. Ta on nõus seda kõike tegema hoolimata sellest, et me ei tea ju tegelikult üksteist üldse. Igatahes Lorenzod said peale tunniajast ootamist üksteisega suheldud. Ikka ei helista ju kohe, sest noh, Itaalia värk. Rääkisid nad ühte pidi ja rääkisid nad teist pidi. Ja lõpuks said midagi ka räägitud. Ja punusid kokku skeemi, millega see kogu üritus võiks jälle edasi minna ja päriselt ka toimida.
Plaan, mis ei tundu nagu eriti hea plaan
Plaan oli lihtne. Mina lähen Itaaliasse, Eesti-Lorenzo saadab Itaalia kohalikule Agenzia’le oma dokumentide koopiad ning auto vormistatakse tema nimele. Ümbervormistus maksab 600 eurot! Nagu Jeesus-Kristus, te maksate Itaalias mingile agentuurile kuus-sada eurot??? Veidi napakad olete või?
Internetis tuhnides tundub, et neid ümbervormistamise variante on mitmeid aga minu uus sõber, Itaalia-Lorenzo, raiub, et läbi agentuuri vaja teha. Ja see on üleüldse ainus variant, kuidas see auto saaks piiri ületada. Tundub üle mõistuse ja juba kandsin vist äkki kolmekümne neljandat korda selle ürituse maha, voltisin mõttes lennupiletitest paberlennuki ja saatsin järjekordselt ta prügikasti. Ainult, et seekord panin ka tagumise tiiva nurga tulemasinaga põlema…
Kas jääbki kogu üritus siis ära? Ma nagu ei ole valmis päris alla ka veel ikkagi andma. Ah, s*tta see 600 eurot, mul on vaja juba põhimõtteliselt see auto Itaaliast ära tuua. Nii palju on vaeva nähtud. Kirjutatud kilomeetrite viisi pikki tekste läbi Google tõlkelahenduse ja lugematu arv erinevaid telefonikõnesid kõikvõimalikesse Eesti ja Itaalia riigiasutustesse. Need Itaaliasse tehtud kõned ei andud eriti tulemust, sest mina ei oska endiselt itaalia keelt ja nemad ei oska eesti keelt. Ega ka inglise keelt.
Lend toimub siis ikka?
Aga kuidagi ei mahtunud pähe, miks peaks auto vahepeal Eesti-Lorenzo nimele üldse vormistama. Ta oli veel lisaks niipalju abivalmis, et tuhnis ja uuris ise omakorda Automobile Club d’Italia kodulehel. Tegelikult on Itaalias veel eraldi mingisugune auto registri amet Pubblico Registro Automobilistico, mis siis päriselt haldab sõidukite andmeid. Itaalia skeemid ja ametkonnad ei ole lihtne ülesanne, mille üks lihtsurelik peaks olema võimeline endale selgeks tegema.
Aga igatahes ACI (Automobile Club d’Italia) kodulehel on sulaselges itaalia keeles kirjas, et minu poolt välja pakutud protsess on võimalik ning suisa legaalne – vaja on sõlmida auto omanikuga ostu-müügi leping, siis mina saadan pildid auto tehnilisest passist ja ostu-müügi lepingust Eesti kindlustusfirmale (tegin kõne IF-i ja öeldi, et see on täitsa legit teema), siis on Itaalia numbritega auto minu nimel kindlustatud ja võin asuda koduteele.
Eesti-Lorenzo sai sellest väga hästi aru ja temale tundus kõik loogiline. Aga see Itaalia-Lorenzo… Ei, ei. Vaja on ikka teha radiazione ehk auto arvelt maha võtta või siis vormistada ta ikkagi mu kolleegi nimele ümber. Noh, järjekordne lootusetuse tunne käib pealaest jalataldadeni. Endal natukene nagu imelik ka oma kolleegi peedistada ja paluda tal see auto tema nimele kirjutada. Kuid ta on nõus!
Minge te kõik…
Tundub, et lõpuks on kõik paigas. Rohkem jaburamat ettevõtmist ei suudaks isegi mina välja mõelda. Aga ometigi olen sellise veidra kisselli sees, millest ennast lahti ei suuda rabeleda ja kõige tipuks see haiseb jubedalt igast suunast. Kogu lugu püsib püsti ikka tibatillukestel varvastel. Miks ma seda teen??? Tegelikult ka, ma ei suuda seda isegi endale enam ratsionaliseerida.
Igatahes uus plaan on järgmine – auto vormistame Eesti-Lorenzo nimele. Aga sellega on probleem. Ma ei saa ju teha kindlustust, kui mul pole auto kohta ostu-müügi lepingut. Ja kui ment mind Saksas või Poolas kinni peab? Ühtegi paberit pole, mis näitaks minu seost autoga. Aga keerulises olukorras hakkab kuppel kõige paremini keevitama. Ma teen juba Eestis ostu-müügi lepingu Eesti-Lorenzoga ära. Itaalia-Lorenzo saatis mulle isegi pildi auto tehnilisest passist koos andmetega.
Geniaalne plaan. Vähemalt minu arust. Jah, ta on küll väga rabe ja lisaks tunnen ma ennast väga ebamugavalt, et värskelt kohatud kolleeg niimoodi tanki saab pandud. Igatahes rõhutasin talle korduvalt, et ta võib iga hetk sellest taganeda. Sest kogu see ettevõtmine on ilmselgelt totaalne hullus. Aga nüüd oleks vaja siis korraks kokku saada, et see leping ära teha. 20 minutit hiljem teatab lõpuks Eesti-Lorenzo, et kõik see on siiski liiga hullumeelne ja tundub riskantne. Tema selles ürituses parem ei osaleks.
Noh, enivei, mina igatahes lähen homme lennuki peale. Uus plaan on rääkida Itaalia-Lorenzo ikkagi nõusse, et ta mind autoga tulema laseks. Selle värske idee juures on aga üks pisike nüanss… Mina ei räägi itaalia keelt ja Itaalia-Lorenzo ei räägi eesti keelt. Ega ka inglise keelt…
JÄTKUB -> OSA 3
Sotsiaalmeedia: facebook.com/100autot & Insta: @100autot
R
Miks sa muud autot ei otsinud? 🙂
Suure labisoiduga itaallaast on pärast raske müüa niikuinii.
Üks käis ka mõni aasta tagasi ja lõpuks sõitis bussiga saksa ja ostis sealt ära. 🙂
100autot
Eks mul olid mõned tagavara variandid ka välja vaadatud 😉
Suurt läbisõitu ja hilisemat müümist ei peljanud, sest mul oli põhimõtteliselt seda autot vaja.
Aga üldiselt – kui sa ei ole itaallane ja ei helista Itaalia numbrilt, siis on kogu ettevõtmine ikka äärmisel keeruline, kui mitte võimatu.
Eesti numbrit eraisikud naljalt vastu ei võta.
Samas, kui Sulle endale keegi näiteks Rumeenia suunakoodiga helistaks (eks see Eesti on neile ikkagi umbes sama, mis meile Rumeenia)?
Kristo
Nad kardavad sama nagu rootsalased, et sa ei registreeri seda ümber ja seda ei võeta maha registrist ning seal on erinevad teemaksud ja trahvid, mille tõestamistpeab tema pärast hakkama ajama, kui selle autoga on mingeid jamasid korda saadetud. Nii lihtne see põhjus ongi.