Kuidas ma käisin Itaaliast autot ostmas (osa 3)

Mida kujutab endast omal käel Itaaliast auto ostmine ning kuidas sellega hiljem koju tagasi saada? Kui varasemad osad on lugemata, siis need on leitavad siit: Osa 1 – ettevalmistused ja Osa 2 – bürokraatia.

Taustapiltideks suvalised telefoniga tehtud klõpsud.

Kuigi elmisel õhtul olin sõbrale jõudnud juba kaks korda helistada, et meie üritus jääb ära ning piletid rändavad prügikasti, siis jõudsin talle veel lisaks kaks korda helistada, et ikkagi on minek. Pisut üllatuslikult suutis RyanAir õigel ajal Tallinnast välja minna ning maandusime paarkümmend minutit planeeritust varem Bergamo lennujaamas.

Loomulikult polnud mul endiselt täit kindlust, et kogu see operatsioon õnnestub. Aga noh, siin me nüüd olime. Kuna müügiplats asus umbkaudu 250 kilomeetri kaugusel, siis olin varakult Avise kaudu rendiauto ära bronninud. Sest, et bussiga oleks olnud sinna kallim sõita ja kuidagi on vaja koha peal ka äkki liigelda. Või kui selgub, et müüja poolt kirjeldatud „perfect condition“ ei pruugi minu arusaamaga päris hästi kokku minna.

Avise poolt pakutavaks „Bugatti Veyron or similar“ rendikaks osutus tutikas valge Fiat Panda. Ühe-liitrine hübriid bensiinikas manuaalse käigukastiga. Noh, vähemalt on ruumikas! Püsikiiruse hoidja puudus, küljepeegleid pidi kangist paika sättima ja üleüldse oli kogu see keskkond pigem askeetlik. Samas mida sa 30-eurot-päev hinna juures nii väga ootad. Eesmärk oli ikkagi kiirelt Veneetsia lähedale jõuda, et saaks väljavalitule päris elus ka pilgu peale heita ning seejärel asuda pabereid vormistama.

Kui kiiresti sõita tohib?

Bürokraatias ajavad itaallased väge täpselt näpuga järge aga liikluses suhtutakse asjadesse pisut vabamalt. Teede äärde on kohati küll paigutatud ka maksimaalset lubatud piirkiirust defineerivad märgid, kuid need tunduvad olema ikka väga soovituslikud. Kolmerealise kiirtee peal võib kirjade järgi 130 rauda lasta, aga meie jäime oma Pandaga sajakuuekümnese näidu juures enamjaolt kohalikele jalgu. Ega selle kuudiga kiiremini väga sõita ei kannatanudki. Kui maantee tegi kerge tõusu, siis tuli juba käike alla raiuda, et olemasolevat hoogu säilitada.

Suunatuli? Soovituslik aga vist mitte kohustuslik. Seda näidati pigem siis, kui otseselt vajadust polnud. Kuid kiiremale autole ootamatult paremast reast ette keeramiseks oli see kollase tule vilgutamine ilmselge liialdus. Rahulikule põhjamaa inimesele tundub sealne liiklus kuidagi pisut närviline ja kaootiline. Pikka aega ei tahtnud itaallased isegi turvavarustust kasutada, sest et see kutsuvat õnnetust ligi. Siiski, põhjapoolsetes regioonides on asi veel kuidagi peaaegu viisakas võrreldes Lõuna-Itaaliaga.

Öö oli olnud pisut unetu ja hommikusöök ka söömata. Peale poolt tundu 160-ga uhamist tegime teeäärses AutoGrill’is kiire ampsu. Ligi 8 euro eest saad kergelt grilli vahel leigeks tehtud saia ja limpsi eest tuleb lisaks kolmekas välja käia. Meil siin tanklates saab ikka oluliselt soodsamalt ja paremini kõhu täis. Mugimise vahele kiikasin korraks telefoni, kas Lorenzo on ehk midagi vahepeal kirjutanud. Jah, oli küll…

Uus plaan ja tõlk

Kui kaugel sa oled? Mis kell jõuad? Mul on uus plaan ja leidsin kellegi, kes inglise keelt jagab ja aitab asju ajada. No mida?!? Ma ju kirjeldasin sulle eile täpselt ära, kuidas kogu protsess käib ja kuidas ma selle autoga reedel Eesti poole tagasi sõitma hakkan. Mis kuradi uus plaan? Ah, vaatab kohapeal seda asja. Igasugune uus plaan tähendab ilmselt seda, et vana plaan mingil arusaamatul põhjusel ei lenda.

Vaikselt tunnen, kuidas närvirakud jälle surema hakkavad ning ilmselt on paras aeg söösta tagasi Itaalia liiklusesse ennast välja elama. Läbi Messengeri rakenduse võib inimene igasugust jama ajada. Äkki sinna autoplatsile või poodi jõudes ikkagi müüja meelsus muutub ja sellest kõigest saab normaalsel kujul asja. Saatsin Lorenzole oma asukoha ja lisaks ka eeldatava kohale jõudmise aja, et ta saaks ka tõlgi kohale kupatada. Järgnes veel pooleteise tunni jagu kaootilise liiklusega igavat kiirteed ning sinna juurde poole tunni jagu looklevaid ja juba pisut viisakamaid teelõike.

Viimaks kohtume!

Peale kergelt närvilist kolme tundi autosõitu jõudsime lõpuks linnakesse nimega Chioggia. Siin see autoplats asuski. Linn paiknes poolsaarel, mille ühte serva jäid suured sadamad ning tööstusalad ja teise serva suvituskuurortid. Kui meil nüüd siin kõik hästi läheb, siis käristaks õhtul Lorenzole kõrtsis mõned õlled välja kogu asja-ajamise eest ning võibolla kastaks end isegi Vahemerre (kuigi ma vett eriti ei salli). Aga kui peab, siis peab!

Parkisime oma Panda keset pisikest autoplatsi, mille valik koosnes peamiselt Smart’idest. Ja aia kõige tagumises nurgas mikro-autode ning mootorrataste taga ta paistiski – tumesinine Fiat Multipla. 1.6 liitrine bio-fuel, kerevärvi stangede ja oma kuue istmega. Jah… Ma lendasin päriselt selleks Itaaliasse, et tuua sealt ära maailma koledamate autode kroonijuveel. Pontiac Aztek on mul juba olnud, aga vot see inetuste tipp oli veel omamata. Ja mis oleks veel parem koht tema soetamiseks, kui Multipla sünnimaa – Itaalia.

Ilmselgelt polnud ma endale korralikult teadvustanud, mis tähendab sellise masinaga umbkaudu 2500 kilomeetrit tagasi koju tiksuda. Võibolla on juba autos seitsmekümne pealt nii hirmus, et tahaks välja astuda? Kiirteedel mingisugust ajavõitu kindlasti ei teki, sest äkki läheb keema? Ja kaua see tagasi tulek üldse aega võiks võtta? Mul vaja ju esmaspäeval tööle jõuda… Aga siin ma olin, valmis selle inetuse eest raha maksma.

Mis see uus plaan siis täpsemalt on ja mis vanal viga oli?

Lorenzo’ga kohtumine oli juba oodatult pisut kohmetu. Andsime teineteisele kätt, aga vot mingit teksti ei tulnud, justkui oleks mõlemal suu mune täis. No mingeid üksikuid sõnu proovisime pusida, kuid päris vestluseks seda pidada ei saanud. Õnneks oli ka tõlk õigeaegselt kohale tulnud. Lorenzo ise tundus vanuse poolest olema kahekümnendate lõpus ning tõlk temast mõned aastad noorem.

Igatahes oli ta veel hommikul helistanud läbi kolm erinevat Automobile Club d’Italia (ACI) kontorit, et kogu minu poolt jagatud infot valideerida. Kas võib Itaaliast kohalike numbritega müügilepinguga ära sõita ning kas see hiljem ka automaatselt sealsest registrist maha võetakse. Jah, põhimõtteliselt on see võimalik ning minu info pidas kõik kenasti paika. Ehk ma ei olnud asjadest valesti aru saanud. Kuid kõige selle juures oli üks pisike nüanss, mida talle vist kõigist kolmest kohast ka rõhutati…

Korrektne asja-ajamine käiks ikkagi selliselt, et autole tuleb teha radiazione ehk arvelt maha võtta. Kui müüja laseb mind Itaalia numbritega minema, siis võidakse seda tõlgendada, kui põhjendamatut kasumi ahnust vältimaks tavapärast protseduuri. Ja kui nüüd peaks selle autoga tagasiteel juhtuma õnnetus, kus inimesed saavad viga, siis vastutab selle eest müüja koos saba ja sarvedega. Rahatrahv, juhiloale trahvipunktid või lausa vangi… Kas see päriselt ka nii on, seda mina ei tea. Aga vot nüüd olime igatahes sellise probleemi ees. Ja kuidas sa selle olukorra ära lahendad?

Laual kolm varianti, mina valisin neljanda

Ehk see uus plaan, mille Lorenzo välja käis, oli see, et võtame auto ikkagi arvelt maha. Ja siis proovime tellida transiitnumbrid. See võtab aega minimaalselt nii nädala ja mina saan senikaua Itaaliat nautida. Käin ujumas, söön pitsat, tutvun vaatamisväärsustega jne. Jah, see kõik oleks väga äge, kui ma just nelja päeva pärast tööl tagasi ei peaks olema ning keegi selle Itaalias pummeldamise kinni plekiks. Ei, mul on vaja hiljemalt homme selle Fiat’iga siit minekut teha.

No aga siis äkki teeme hoopis nii, et ma maksan auto hinna ära ja tema hoiab seda senikaua seal platsi peal, kuniks ma saan mingisuguse transpordi või treileri sebitud. Aga ikkagi radiazione ehk arvelt maha. Ei tea mitmendat korda seletan üle, et ilma ise tagasi sõitmata kaob kogu ettevõtmise mõte minu jaoks ära. Radiazione ei ole variant. Punkt! Ise tagasi lennata ja lasta auto treileriga Eestisse vedada ületaks minu jaoks juba selle finantsilise murdumise punkti.

Aga äkki ma leian ikkagi mõne itaallase, kelle nimele auto vormistada? Siis saaksin ju ära sõita? Aga äkki sa leiad ise ühe itaallase, kes selle auto tahab mõneks ajaks oma nimele võtta? Sa kindlasti tead palju rohkem itaallasi, kui mina? Korraks segadus. Proovisime uurida kõikvõimalikke kindlustuse lahendusi, et saaks siis müüja pealt riskid ära võtta. Kusjuures tõlgi ema juhtus töötama kindlustuses ning sai tehtud täpsustav kõne, et kas on võimalik midagigi asjaga ette võtta.

Ehk tuleb sealt mingi lahendus? Mingisugune lisakindlustus kasvõi sadade eurode eest, mis aitaks selle Multipla’ga sealt platsilt ära sõita? Aga ei. Selgus, et minu enda poolt Eesti kindlustusseltsi poliis oleks täpselt sama katvusega ja mingisuguseid lisa lahendusi ei ole. Või siis jälle ei teadnud teine pool vastavate võimaluste olemasolust. Igatahes telefonist tuli ka sõnum, et kui midagi juhtub, siis Lorenzo läheb vangi. Aga Lorenzo polnud üldse seda nägu, et tahaks kangesti vangi minna…

Variant number neli

2500 kilomeetrit tagasisõitu tundus nende jaoks liiga pikk distants, mille jooksul võib mida iganes juhtuda. Teeks äkki nii, et sõidan ainult Münhenisse Itaalia numbritega ja võtan sealt transiitnumbrid? Võin jätta ka 500 eurot tagatiseks, et kui midagi juhtub, siis äkki katab see miskit või lisab müüjale kindlust? Kuid ei… Võid puksiiriga sinna Saksa sõita ja siis numbrid võtta. See jälle tähendanuks umbkaudu tuhandet eurot lisakulu. Mõttetu.

Abiks palutud tõlk üritas ise ka mingisuguseid veidraid lahendusi välja pakkuda, aga kõik see tundus mõttetu. Mingil hetkel ei viitsinud ma enam isegi edasi kuulata. Oli selge, et oleme jõudnud tupikusse ja siit ei vii enam mitte miski edasi. Selle sinise Fiatiga ma kahjuks ära ei sõida. Boonuseks oli ka kõige varasem ehk pühapäevane RyanAiri tagasilend välja müüdud.

Mis siis on plaan B? Prooviks äkki Saksa lennata või bussiga sinna sõita? Või siis mis iganes muusse Euroopa riiki, kust auto ostmine on lihtne ja teostatav protsess? Istusime sõbraga korraks kahekesi oma rendiautosse, et edasine tegevuskava paika saada. Mõistliku hinnaga lennupileteid kuhugi saada polnud. Ei Milanost, Roomast, Napolist ega ka lähedal asuvast Veneetsiast. Võtaks Verona’sse hotelli, otsiks öösel mõned müügis olevad eksemplarid välja ja prooviks korra veel õnne?

Lost in Verona

Igatahes jätsime oma uute Itaalia sõpradega hüvasti. Edasiste probleemidega tegeleme nende tekkimise järjekorras. Nüüd teeks siit linnast minekut ja otsiks midagi süüa. Pool tundi hiljem hulkusimegi jala kusagil Padova äärelinnas ning maandusime ühes pisikeses pizza-kioskis. Tuju ei olnud just suurepärane. Näppisin pitsa kõrvale telefoni, et leida meile öömaja Verona’sse ning eks seal siis nuputab, mis meist edasi saab.

Mõned kehva kvaliteediga Itaalia kiirtee kilomeetrid hiljem jõudsimegi ühte odavasse ja lihtsasse hotelli. Seal samas parklas lendas ka esimesel õllel kork pealt närvide rahustamiseks. Aeg nüüd check-in ära teha, läppar lahti lüüa ja otsida veel potentsiaalseid sõidukeid, mida järgmisel päeval üle vaadata. Kümmekond sõnumit sai laiali saadetud ja loodetavasti hommikuks tuleb ka mõnele vastus.

Ühesõnaga passisime Veronas hotellis ning olime omadega pisut eksinud. Tõenäosus, et homse päeva jooksul mõnda autot vaatama minna õnnestub oli kaduvväike. Ja koju tagasi saamise variandid tundusid ka kõik küllaltki keerulised või siis äärmiselt kallid. Mis seal siis ikka. Teeks veel ühe õlle ja hommikusöögi lauas tegeleks oma probleemidega edasi.

Tour d’Italia

Nagu arvata võis, siis ükski müüja midagi vastu kirjutada ei suvatsenud. Seega… Ferrari muuseum Maranellos asus vaid pooleteise tunni kaugusel. Ühe autopedena on see põhimõtteliselt kohustuslik käik, kuigi eriti kõrgeid hinnangud pole see väljapanek ühegi tuttava poolt teeninud. Kuna paremat plaani meil polnud, siis hüppasime oma Pandasse ja asusime teele.

Kui olime Maranellosse jõudnud, sain ootamatult ühele sõnumile vastuse, et on võimalik Multipla’d vaatama minna küll. Aga see asus 200 kilomeetrit tuldud teed pidi tagasi. Uurisin veel korra üle, kas sellega saaks ka kohe samal päeval Eesti poole ära sõita ning sain küllaltki lakoonilise vastuse: „pettus!“. Kui sa ikka oled suurema osa oma elust elanud Berlusconi valitsemise all, siis on üsna arusaadav, et sa kedagi ega midagi ei usalda.

Ferrari muuseumi osas olid ootused madalad ning seetõttu ei tekkinud ka erilist pettumust. Väljapanek on küllaltki väike, aga vähemalt nägi oma silmaga lähedalt F40 ära. Ja ka paar aastat vana F1 mudeli. Õnneks sain ühelt sõbralt kõne, et kui juba Maranellos oleme, siis ei jää Pagani tehas sealt üldse mitte kaugele. Vot, see asi tundus juba palju põnevam.

Jõudsime napilt tund aega enne sulgemist kohale ja saime üllatusena isegi tehase tuurist osa. Telefone sinna kaasa võtta ei tohtinud ning need tuli jätta lukustatud kappi. Pagani toodab aastas täpselt 50 autot ning kogu protsess on puhas käsitöö. Isegi igale pisikesele seibile taotakse tootja kiri peale. Giidi jutu katkestas mingil hetkel vali mootorite müra, mis pidi olema küllaltki eksklusiivne sündmus – neid pidavat käima pandama ainult kolm korda aastas ning meil olevat meeletult vedanud. Nojah, aga mul jäi selle pärast pool giidi juttu ju kuulmata…

Tiir Alpidesse ja koju tagasi?

Pagani muuseum ja tehas on tõepoolest külastamist väärt ning soovitan Itaalias viibides sealt kindlasti läbi põigata. Järgmine fantaasia oli pisut tiirutada kitsastel ja käänulistel Alpide mägiteedel. Selge see, et ühe-liitrine „Bugati Veyron or similar“ jääb selle ettevõtmise jaoks lahjaks. Seega tagastasime ta Avisele ning võtsime teisest lennujaamast juba pisut kangema mootoriga pilli – „Lamborghini Urus or similar“ ehk VW T-Roc kaheliitrise diisliga.

Rehvivilin kitsastel piireteta mägiteedel suutis kenasti tuju tõsta ja kompenseerida seda tühimikku, mille jättis endast luhtunud auto-ost. Ainult need pagana jalgratturid kippusid jalus töllerdama ning tegid pimedatesse kurvidesse hoogsa sissekeeramise pisut riskantseks. Kaheliitrise diisliga „Urus“ tundus peale Pandat kohe ikka eriline rakett – sellega oli ka mäest üles võimalik kiirust kasvatada!

Sõiduvajadused rahuldatud, tuli hakata otsima võimalusi tagasi koju pääsemiseks. Kõige odavamaks lahenduseks osutus otselend Malpensa lennujaamast Tallinna piletihinnaga 254 eurot kärss. Kuigi autot ei saanud, siis tegelikult ostus see Itaalia reis siiski mõnusaks autopõhiseks minipuhkuseks. Kolme päevaga läbitud 1500 kilomeetrit oli võibolla pisut liiga ahne ettevõtmine. Aga pole põhjust nuriseda.

Ahjaa, mida ma veel seal Itaalias avastasin ja millega korralikult pange panin – läksin ju oma viiekümnendat juubeliautot tooma. Aga kus on auto nr.49??? Vaatan ja arvutan, aga no ei ole sellise järjekorranumbriga eksemplari mu nimekirjas… Igatahes pühapäeval koju tagasi jõudes hakkasin selle vea likvideerimisega tegelema ning teisipäevaks oli puudu olev number juba maja ees.

Kuidas käib omal käel auto toomine Itaaliast?

Võtame siis lühidalt kokku kogu protsessi, millega peaks arvestama, kui tahad minna oma käel Itaaliast autot tooma.

• Ostumüügi lepingu ja Itaalia registrimärkidega sealt riigist väga suure tõenäosusega tulema ei pääse.
• Eesti telefoninumbri pealt helistades pigem kõne vastu ei võeta. Hea kui asju ajaks mõni tuttav itaallane (või vähemalt itaalia keelt rääkiv inimene), kellel oleks ka Itaalia suunakoodiga number olemas.
• Auto Eestisse saamiseks on 3 varianti:
• Treileriga
• Ootad kohapeal nädala või kaks transiitnumbreid (arvelt maha võtmise tasu 150€)
• Vormistad auto mõne Itaalia elamisluba omava tuttava nimele ning sõidad siis juba temaga sõlmitud ostumüügi lepingu alusel tagasi – riske on palju ning omanikuvahetus maksab 600€
• Müüja poolt lubatud „perfect condition“ ei pruugi reaalsuses sinu jaoks sama tähendada

Kogu sealne asja-ajamine on küllaltki keerukas ning täis bürokraatiat. Kas ma soovitaks omal käel sealt autot tooma minna? Pigem ei. Kui sa just ei otsi head ettekäänet kodust minema pääsemiseks.

---

Sotsiaalmeedia: facebook.com/100autot & Insta: @100autot