2023 – hiina kalendri järgi euribori-roti aasta

Keskmine inimene omab elu jooksul kaheksat autot (enamasti nõmedat) – sellist meemi on mulle sellel aastal päris usinalt saadetud. Aga kuidas siis minu enda auto-aasta möödunud on? Mingi hetk tundus, et ikka kaunis kesiselt ja kogu see autodega flirtimine on jubedalt tagaplaanile jäänud. Kuid kas ikka oli olukord nii dramaatiline?

Noh, tegelikult oli 2023 minu enda jaoks pigem küllaltki keeruline. Kohe aasta alguses tuli pea täiesti tühja korterit sisustama hakata, sest põrandal magada ei ole tegelikult nii lahe, kui arvata võiks. Õnneks aga on mööbel ju rämedalt odav, eriti kui mingeid kustom lahendusi tahad ning boonusena krõbistas euribor pangakontol nagu üks suur paks rasvane rott. Proovisin küll seda rotimürgivärki panna aga ta raibe on selle jaoks liiga kaval.

Igatahes piilume siis selle aasta jooksul näpu vahel olnud sõidukid üle piiluda ning äkki paneks paar rida iga risu kohta kirja ka. Sajani igatahes ei jõudnud aga sammukese sain vast lähemale küll.

#36 – mugav, igav, luksuslik ja luksuslikud arved

Mingi hetk otsisin nii öelda pereautoks midagi mugavat, ruumikat ning luksuslikku. Aga eelarve pidi jääma alla 10 kilo ning Briti ja Saksa toodang tähendanuks selle ostuhinna eest üüratuid väljaminekuid. Noh, kui remondid ka ikka, mitte lihtsalt ei kulge ja siis jätad selle laguneva roima mõne järgmise õnnetu hinge kaela. Ameeriklased ikkagi õiget luksust teha ei oska, Itaalia autod lagunevad juba müügipilte vaadates ning seega jäi nagu ainsa variandina piiluda sinna Jaapani poole.

Kui see avensiselik välimus ja liiga ameerika stiilis armatuurlaud välja jätta, siis tegelikult mulle see auto väga meeldis. Sõita oli ikkagi puhas nauding – sisemuses valitses vaikus, mugavusvarustust oli ämbrite viisi ning õhkvedrustus silus kõik tee-ehitajate ebakompetentsuse ja riigipoolse alarahastamise kenasti välja. Selle viimase elemendi hädad aga viisid rahakotist ebanormaalse summa eurosid minema. Kuna auto prouale kohe mitte ei meeldinud, siis jaanuaris läks ta turgus.

MEELDIS:

• Tõsiselt mugav ja vaikne auto
• Kütusekulu võrdlemisi talutav arvestades mootori võimsust
• Meeletult mugavusvarustust, mis kõik endiselt toimis
• Küllaltki okei helisüsteem

EI MEELDINUD:

• Täiesti ilmetu välimus ning liiga ameerikalik armatuurlaud
• Mõned varuosad ikka absurdselt jabura hinnaga
• Talvel libedaga pisut hädine see liikumine

#41 – Ilmselt maailma parim diiselmootor

Nagu mõned pikema-ajalisemad lugejad juba teavad, siis aegajalt on mul vaja vahetada lihtsalt puhtalt vahetamise pärast. Üks auto siis teise vastu. Isegi, kui uus aparaat ei tundu piisavalt atraktiivne, siis nädal aega ühte ja sama pilli müüa on ilmselge piin. Sama lugu oli selle Audi Anneliga – 1.9 diisel kombinatsioonis manuaalse käigukastiga ei kippunud üldse kõhu alt kõditama. Kuid vahetada oli vaja ning E32 indeksiga 7-seeria oli juba päris mitu päeva mul müügis olnud.

Kuna kilovatte oli tal vähe, siis sai käiguvahetus lihvitud F1 pilootide tasemele – et ikka saaks Skodadel sõitvatele pere-emadele foori taga normaalselt kotti tõmmata. Aga tegelikult paelusid mind selle masina juures sama ajastu Audi S4 esistange, sportrool ning käigukanginupp. Ja tegelikult tahtsin omal nahal järgi proovida ka selle legendaarse 1.9 liitrise turbodiisli. Päriselt fantastiline mootor, kui just meeletut kiirendust taga ei ihka. Hoolduskulud ning remont on olematu raha eest, diislit praktiliselt ei kulu ja viisaka hooldamise korral ta katki naljalt ei lähe.

MEELDIS:

• Küllaltki sile ja agressiivne välimus
• Tehniliselt viisakas seisukorras ja eeskujulikus konditsioonis interjöör
• S4 elemendid
• Olematu kütusekulu

EI MEELDINUD:

• Ainult 81 kilovatti…
• Ruumipuudus tagumises reas
• Napp varustustase

#42 – nagu IKEA ehk odav ja käib kah

Eelnevas punktis esinenud Audi oli lausa päeva müügis olnud, kui tuli vahetuspakkumine – Volvo V70 aastast 2004 ning mõnusalt üle 400 000 kilomeetri läbisõitu. Noh, eks see vaese mehe S4 oli umbes sama palju kilomeetreid ära teinud. Kuna sellest manuaalitsemisest olin kuu ajaga ära tüdinenud, siis tundus V70 automaatkast päris ahvatlev. Ja lisaks mahuks ka lapsed tagaistmele normaalselt ära ning ei peaks põlved-lõua-all sõidustiili harrastama.

Nagu juba arvata oli, siis erilist sõidurõõmu see masin ei pakkunud. Istmed olid küllaltki mugavad, ruumi jagus, kuid kõik muu oli lihtsalt… igav. Jah, tore ja praktiline aga pagana igav. Ainsana suutis rahulolu pakkuda automaatselt käike vahetav käigukast. Ja kuna oli talv, siis oli laste kelke ka mõnus pagasiruumi loopida. Kuid jah, ikkagi igav.

MEELDIS:

• Vahetas ise käike
• Ruumi oli sees mõnusalt

EI MEELDINUD:

• Täiesti kohutav manööverdusvõime
• Veidi igav ja penskarlik

#43 – ega head asja ei saa ju pikalt endale hoida?

Kes enam jaksab lugeda, mitmes auto see sellekordses vahetuste jadas oli aga no ju siis pidi järgi proovima. Kusjuures kunagi ammu, kui esimese põlvkonna KIA Sportage välja tuli, siis mulle ta meeldis. Aga no teise põlvkonna puhul nad vist isegi ei üritanud. Teeme lihtsalt mingi masina, millega saab sõita. Punkt! Ja küll rahvas ostab, kui seda odavalt müüme.

Ega ei suudagi tegelikult ühtegi head vabandust välja mõelda, miks ma ta võtsin. Lastele jubedalt meeldis aga ise sisuliselt vihkasin igat läbitud kilomeetrit. Kaasa ei aidanud ka tõrkuvad pihustid. Kõik oli lihtsalt halb. Närv pidas vastu täpselt nädala ja siis läks ka kuulutus üles. Ainus positiivne asi oli väga lühike müügi periood ning auto rändas edasi Ukrainasse.

MEELDIS:

• Läks võtmest käima
• Nelikvedu

EI MEELDINUD:

• No ikka päris inetu auto
• Ebamugav ja ebamäärase juhitavusega
• Välimus
• Sisemus

#44 – see Briti autotööstus ikka köidab

Proua oli pähe võtnud, et tal on kindlasti vaja endale Jaguar XF-i. Ja kuna Lexus LS460 sai ära müüdud, siis tegelikult oli ju mingisugust pereautot ka vaja. Aga see Jaguaride legendaarne töökindlus… Noh, veidi suva. Kui just diislit ei vali, siis ei tohiks äkki liiga suurt draamat olla? Igatahes kindel oli see, et kapoti all peab olema bensiinimootor.

Tegelikult mulle see masin meeldis – disain on viisakas, juhitavus ootamatult mõnus ja sportlik. Mis sest, et põhimõtteliselt on tegemist Fordiga… Kuigi britid teevad minu maitse järgi väga mõnusat disaini, siis kogu selle elektroonika osa võiksid nad ometi näiteks Jaapanist või Saksamaalt allhanke korras sisse võtta. No ei ole see asi neil kunagi hästi välja tulnud. Ja ka XF sai päris mitu kuud töökodades seetõttu mõnuleda ja arvetele numbreid kasvatada. Kui kõik hädad välja sai ravitud, siis läks ta loomuliult kohe ka turgu. Salaja… Proua teadmata.

MEELDIS:

• Visuaal nii seest kui väljast
• Väga mõnusa nurrumisega V6 bensukas
• Brittide veiderdamised tehnilistes lahendustes
• Ulakas tagavedu

EI MEELDINUD:

• Mõned elektroonikaprobleemid
• Vaid vähesed töökojad saavad päriselt nendega hakkama

#45 – aga kus on küljekarbid?

KIA „noobelmaastur“ oli Ukrainasse rännanud ning kiirelt oli uusi rattaid alla vaja. Aga samas oli ka vaja jälle kogu mööblit juurde soetada. Seega eelarve oli minimaalne – mida odavamalt saab toimiva ülevaatusega masina, seda parem. No ja siis ühel õhtul sai pisut FB-s surfatud ja jäi üks edev punane kupee silma. Läbi Messengeri suheldes oli juba aru saada, et Google peab seda suhtlust kahe osapoole vahel arusaadavaks tegema. Ilmselt oli üks minu kõige kõhedam auto-ostu kogemus.

Kuidagi see punase kupee teema töötas minu jaoks. Mis sellest, et odav ja läbiroostetanud aga ikkagi oli ta arusaamatult vahva. Boonusena sain praktiseerida koduste vahenditega tehtavaid keretöid ja tulemus ei jäänud sugugi halb. Iseasi, kauaks see kestma jäi. Igatahes peale müügikuulutuse avaldamist olid ühed ostuhuvilised kohe ukse taga aga vot – ma ei olnud neile nõus seda autot müüma. Ja ei müünudki. Vahetasin hoopis järgmise raipe vastu.

MEELDIS:

• Tegelikult omamoodi lahe disain
• Maksis ilgelt vähe ja kõik toimis
• Sai kodust värvimist harjutada

EI MEELDINUD:

• Korralik roostekäkk
• Liiga lahja mootor sellise auto jaoks

#46 – hõbedane, diisel, manuaal, universaal

Nagu pealkirjas juba välja toodud, siis sellel Mondeol olid kõikvõimalikud kõige ihaldatavama auto tunnused olemas. Boonuseks oli veel olematu lisavarustuse nimekiri, pisut üle 460 000 kilomeetri odokal ning Soome ehitajate poolt ära läbustatud (ja korralikult ära läbustatud) interjöör. No, Anti, miks ometi? Aga sellepärast, et ei peaks ühele noorele tütarlapsele puuduvate küljekarpidega ja roostetava sillatalaga Hyundaid üle andma. Lihtsalt, et oleks üks hea ja adekvaatne põhjus „EI“ öelda.

Noh, eks see Ford ju toimis küll. Peale paaripäevast sisemuse põhjalikumat kasimist hakkas ta juba veidi ka auto moodi välja nägema. Uksevahedesse käivad kummitihendid olid puudu ning seal leidus ka kergeid rooste algeid. Plaan oli jälle viisakalt üritada liivapaber-happekrunt-pahtel-õigesse tooni segatud värv-lakk lahendus ära teha aga kui paika sätitud päeval oli eelmise õhtu tulemusena vägagi rabe enesetunne, siis piirdus asi pesemata-kinni katmata-riiulist leitud suvalise hõbedase spreivärviga kiirlahendusega. Uhke ei saa enda üle olla aga visuaalselt jäi asi parem. Küll aga tuli kuulutuse peale ootamatult põnev vahetuspakkumine.

MEELDIS:

• Juhitavus oli okei
• Vist sai kõik kirja…

EI MEELDINUD:

• Korralik plank
• Kaheliitrine diisel tundus kuidagi jõuetu
• Armatuuri keskosa on visuaalselt kuidagi mõh
• Pisut väsinud olemine

#47 – veider välimus, üllatavad tehnilised lahenduse ja väga mugav

Mulle tegelikult selliseid omamoodi veidrad autod meeldivad. Ja eks Renault Vel Satis oli mu salanimekirjas ka juba pikalt esindatud olnud. Aga vot ei teagi, miks ma varem polnud temani jõudnud. Kuid kui mingi hetk tuli vahetuspakkumine Mondeo vastu, siis läksin elevile nagu väike poiss, kes teab, et kohe-kohe saab midagi eriti põnevat. Suures plaanis ma Prantsusmaa autotoodangut pelgan, kuid seda masinat oli kindlasti vaja!

No tegemist oli ju Renault tolle aegse lipulaevaga ning üritati ikkagi ka sakslastele kanna peale astuda. Disain sai muidugi nii julge ja revolutsiooniline, et liigselt ostjaid endale see mudel uuest peast ei leidnud. Kuid tegemist on siiski äärmiselt laheda aparaadiga. Ka sõita oli mugav ning mõnus, kui vaid antud eksemplaril poleks see kõige lahjem baasmootor kapoti all paiknenud. Keyless Go, püsikas, navi, mäludega istmed jne jne. Esimesed topsihoidjad olid nii kavalalt ära peidetud, et nende avastamiseks läks nädalaid. Ja kuna auto meeldis, siis sai temaga lausa kolm kuud ringi vuratud.

MEELDIS:

• Väga põnev disain
• Sõita oli tõsiselt mugav
• Lahedad ja põnevad tehnilised lahendused
• Rikkalik lisavarustus

EI MEELDINUD:

• Liiga jõuetu diisel

#48 – asendusauto, mis jäi päris kauaks

Ülalpool juba esinenud Jaguar XF kippus oma elektroonikaga tembutama. Ja ühe veidra anomaalia tõttu jäi pisut pikemaks ajaks töökotta. Aga midagi oli ju prouale kulgemiseks vaja. Tutvumisportaalis auto24 surfates jäi üks Viljandi kandis müüdav W212 generatsiooni nelikveoline E-klass silma. Kuna hind tundus mõistlik ja müüa telefoni teel ära ei hirmutanud, siis õige pea istusin juba rongi peale, et see aparaat üle kaeda ning sobivuse korral koju lohistada.

Eks mul on Mercedeste osas ka selline soe koht südame all olemas. Midagi justkui tõmbab nende poole ja mis siin salata – sõita on nendega ju tegelikult vägagi meeldiv. Ja ega ei pidanud selles valikus eriti pettuma ka – mugav, küllaltki kvaliteetselt ehitatud, materjalid sisemuses peavad ajale hästi vastu ja seal rooli taga ei näe ise liiga rott välja. Mõningad vead tal küll olid aga need said suuremas osas juba välja lihvitud. Kuid eks päris heaks saamiseks tuleb teda pisut veel kõpitseda. Asenduseks ostetud Mersu osutus kuidagi murevabamaks ning Jaguar pidi rändama edasi uuele omanikule.

MEELDIS:

• Mugav ja pehme Mersulik sõidutunne
• Fantastiline manööverdusvõime
• Nelikvedu
• Kvaliteetne interjöör

EI MEELDINUD:

• Mõne olulise lisavarustuselemendi pealt koonerdanud esmane omanik
• Pisut puine ja kandiline disain

#49 – kuidas siis E39 saab omamata jääda?

Kuidas sa elad oma elu nii, et kordagi pole E39 käest läbi käinud? Kuna Renault Vel Satis digimuundus hoopis numbriteks pangakontol, siis sai jälle midagi ise valida ja osta. Ja kuidagi oli tekkinud kinnis-idee, et ma ei saa nüüd oma eluga mitte kuidagi edasi minna, kui legendaarselt tänavate hirmu omal nahal ära ei proovi. Piiratud eelarve seadis taaskord oma tingimused aga eesmärk oli ikkagi leida võimalikult korralik isend.

Sai päris mitut autot vaatamas käidud ja nii mõnelegi helistatud. Paraku selles hinnaklassis oli olukord turul ikka päris nutune – mõnel eksemplaril ei puudunud ühtegi läbiva roosteta keredetaili, mõnel polnud näiteks väljalaske kollektorit küljes (kuidas sa müüd nii üldse ja unustad selle pisikese asja telefonis mainimata???). Kuid siis sattusin selle universaalkerega 523i otsa. No oli teine päris viisakas. Roostet ka minimaalselt, mis pigem nende autode puhul on haruldane. Mugavuse ja sõiduomaduste osas ei pidanud ka mitte üldse pettuma. Pisut nagu saan nüüd aru küll, miks mingi seltskond neid raipeid nii palavalt armastab.

MEELDIS:

• Üldine disainijoon nii sees kui väljas
• Juhitavus
• Siidine ridakuus bensiinimootor

EI MEELDINUD:

• Universaalkere
• Pisut võimsamat mootorit oleks tahtnud

#50 – kui see kummiga värk kohe üldse ei meeldi

Üldiselt mul kipuvad autod ammenduma nii 3-4 nädalaga. See E39 Bemm nagu oli tore küll aga tuli nüüd ometigi eluga edasi minna ning turgu ta järjekordselt rändas. Seekord pakkus vahetust üks varasemalt tuttav härra – palun, üks musta värvi bensiinimootoriga Chrysler Grand Voyager. Ka see aparaat oli mu salanimekirjas juba enda koju toomist ootamas. Jah, ma pole küll ohjeldamatu paljuneja, et mahtuniversaali vajaks, kuid ära proovimist vääris see masin siiski.

Ja oh üllatust – mulle ta väga meeldis. Sõita oli mugav, kõrge isteasend tagas suurepärase nähtavuse, lisavarustust ka nagu jätkus ning see 3.3-liitrine V6 bensiinimootor vedas teda küllaltki reipalt edasi. Boonusena oli peal LPG seade, mis tegi kilomeetri hinna meeldivalt taskukohaseks. Ja no lapsed ikka armusid sellesse preservatiivi kohe silmapilkselt ning olid väga pahased, kui see mingi hetkel lõpuks turgu läks. Kui finants oleks võimaldanud, siis ilmselt oleks ta ka jäänud nii öelda tagavara autoks – hea suurema seltskonnaga ringi kulgeda või mingeid asju vedada. Muundus eurodeks, et teiste autode remondiarveid katta.

MEELDIS:

• Küllaltki mugav sõita
• Ruumikus ja istekohtade arv
• Elektriliselt avanevad tagauksed
• LPG seade ning tagasihoidlikud kütusearved

EI MEELDINUD:

• Koostekvaliteet
• Mõned totakad disainilahendused

#51 – mõnus ja edev üllatus naisele

Vot selle autoga oli see huvitav lugu, et võtsin salaja naise musta läikiva Jaguari ja vahetasin ta 6-seeria Bemari vastu. Eks pisut oli aimata ka, et naistele seda laadi üllatused liigselt ei meeldi. Aga mis teha, eks elu läheb ikka edasi. Boonusena sain kaasavaraks ka järgmises punktis figureeriva enda jaoks põneva aparaadi. Mina olin selle vahetusega igati rahul.

Eks see E63 indeksiga 6-seeri on tegelikult juba ammu kuidagi sümpatiseerinud. Kuigi pisut ehk liiga kriiskav vaata-mind kollane värv algul kergelt kohutas, siis tegelikult kokkuvõttes mulle väga meeldis. Kuigi ma pole just eriline muusika-gurmaan, siis see helisüsteem lihtsalt pani valjult musa kuulama. Ja no kogu see juhitavuse ning dünaamika pool. Kohe mitte ei tahtnud teda ära müüa aga paraku tuli see p*demajaks siiski mööbliks konverteerida. Läks ta taaskord vahetuse teed. Vastu sain auto No.53 ning… mööblit. Seda viimast küll pangakontole numbrite formaadis.

MEELDIS:

• Fantastiline helisüsteem
• Väga konkreetne ja mõnus juhitavus
• Terava R6 bensiinimootori ja automaatkasti koostöö
• Üle vindi edev disain
• Interjööri materjalid ning koostekvaliteet on ikka üle prahi

EI MEELDINUD:

• Topsihoidjad puudusid
• Küllaltki keeruline ning kulukas remontida

#52 – oi see turbo-Aero värk on äge

Üks auto, mis vähemalt minu arvates peab olema universaalkerega, on Saab 9-5 Aero. Ta näeb sedasi lihtsalt kuidagi ägedam välja ja tekitab pisut seda hunt-lambanahas efekti. Korra varasemalt on mul üks Saab olnud aga seal jäi nagu midagi puudu. Jah, täpselt uks suur turbo jäi puudu. Seega oli kindlasti vaja vähemalt korra selle margi juurde tagasi tulla ning seda juba Aero kastmes. Nagu eelnevalt mainitud sai, siis jõudis see auto minuni ühe põneva vahetus-saaga kaudu.

Kuigi ma olen tänaseks pigem automaatkasti fänn, siis paraku 9-5 Aero puhul jääb sinna taha päris palju teravust kinni – see kast on lihtsalt aeglane ja ilmselt on ka pöördemomenti vähendatud. Manuaalina on ta vähemalt paberite järgi tublisti krapsakam. Sõita oli temaga väga mugav ja kuidagi nauditav – hea tasakaal sportlikkuse ja komfordi vahel. Ja no lisaks need saabilikud kiiksud ning erilahendused. Minu arvates väga alahinnatud auto järelturul. Paraku muundus ta taaskord mööblilks, kuigi oleks hea meelega ise pikemalt Aerotanud.

MEELDIS:

• Saabile omased kiiksud ja lahendused
• Kui turbo järgi tuli, siis see minek..
• Väga mugavad istmed
• Eeskujulik ruumikus

EI MEELDINUD:

• Automaatkast ei sobi talle
• Nadi roostekindlus

#53 – aga kas üks Ford võib ka erutada?

Taaskord jälle salanimekirjas pikalt oma korda oodanud aparaat. Külajutud tema kohta olid kuidagi nii ülistavad, et oli ka endal vaja see auto järele proovida. Seega saatsin hoopis ise oma kollase 6-seeria vahetuspakkumisena ning minu rõõmuks oli teine osapool ka asjast huvitatud. Mondeo ST220 on kuidagi ehk põhjendamatult jäänud Focuse erinevate kiireltsõidu versioonide varju. Aga võibolla ka põhjusega, kuna ma pole neid pisema mudeli variante kunagi katsetanud.

Kui nüüd päris ausalt öelda, siis suudab see ST220 ikka päris palju positiivseid emotsioone tekitada. Juhitavus on küllaltki hea ning see kolme-liitrine vabalthingav V6 bensiinimootor läheb väga maialt pöördesse. Kutsub isegi kihutama. Istmed võiksid küll oluliselt rohkem külgtuge pakkuda ning piduritest ootaks pisut suuremat suutlikkust. Aga väga lõbus auto. Ja ruumi on ka sees meeletult. Hetkel on ta mul veel alles, kuid eks tasapisi otsin talle uut kosilast. Selle aastanumbri sees paraku ilmselt enam ei jõua…

MEELDIS:

• See 3.0 V6 on üks väga mõnus mootor
• Hunt lambanahas
• Valgest nahast Recaro istmed on silmale kenad
• Juhitavus
• Ruumikus – pagass on ikka meeletu

EI MEELDINUD:

• Seest on ikka Ford
• Istmete külgtugi on sportlikuks sõiduks ebapiisav
• Valus oli 6-seeria Bemarist ümber istuda
• Pisut nõrgad pidurid

2023 AASTA KOKKUVÕTE

Kui nüüd pisut sõrmede peal arvutada, siis ei tundugi nii kasin auto-aasta see 2023. Sõrmi jäi isegi puudu ehk kokku käis näppude vahelt läbi 14 masinat, millest 2 on veel autopargis alles. Lisaks nendele veel paar igipõlist residenti ehk kabrioletid BMW 318 Baur TC ja Jaguar XK8 Convertible, mille müügiplaane kusagil ajukääride vahel vist isegi ei eksisteeri.

Küllaltki kirev seltskond sai kokku ning enamusega kaasnesid valdavalt positiivsem emotsioonid. Seda võibolla ka seetõttu, et omamisperiood jäi küllaltki lühikeseks. Päris mitut autot oli kurb ära müüa ja oleks hea meelega pisut kauem omanud. Aasta kõige eredamaks pärliks jäi enda jaoks kindlasti see kriiskav-kollane 6-seeria ning kõige kohutavam eksemplar oli teise põlvkonna KIA Sportage – sellisesse hea meelega enam uuesti sisse ei istuks.

Mina omalt poolt tänan Teid kõiki, kes olete kasvõi pisut viitsinud sellel jabural üritusel silma peal hoida või suisa pisut isegi kaasa elada. Iga pöial või kommentaar on alati indu juurde süstinud ja motiveerinud edasi 100 auto suunas roomama. Ilmselt ilma Teieta oleks see üritus ka vaikselt soiku jäänud või siis vaikselt igavalt kuidagi omasoodu susisenud. Kindlasti väiksemate numbritega ning ehk ilmselt mitte ka nii segaste või jaburate valikutega.

Minu poolt suur kummardus ning soovin mõnusat vana-aasta lõppu ja võimalikult jaburat (aga ägedat) uut aastat!

100-auto-Anti

---

Facebook & Instagram