Land Rover Freelander Mk1 – lagunes juba uuena

#57 : Land Rover Freelander Hardback 1.8 86kW ’01

Kui osta turu kõige odavam Land Rover Freelander, kas siis on põhjust hiljem kahetseda või väga palju kahetseda? Mis loom see esimese põlvkonna Freelander üldse on ja miks mul sellist autot just vaja oli? Tegelikult kolmeukseline versioon näeb ju täitsa äge välja ja pidev nelikvedu võiks ka ahvatlev olla. Kuid kas tegemist on ikkagi Briti autotootja kohaselt väärika mudeliga ning kuidas temaga üleüldse sõita ja koos elada on?

Land Rover on ju alati pigem tähistanud midagi luksuslikku – väärikas sõiduvahend aadlikule, kellel on vaja raskesti ligipääsetavas maamajas käia ning samas pole häbi teda ka uhke ooperiteatri ette parkida. See käib pigem Range Roveri kohta ning pikalt oligi ta ainus Land Roveri mudel, kuniks hakkas lihtrahvale mõeldud mudeleid riburadapidi järgi tulema.

Discovery jällegi on pisut lihtsakoelisem, kuid samas siiski ka soliidne. Defender on maksimaalselt robustne tööloom ning seetõttu ka äge. Ja siis tehti Freelander… Pisike, mitte nii võimekas ja rohkem justkui linnavurledele? No nelikvedu tal on ja maastikul saab ka kuidagimoodi hakkama. Kuigi sillalukke tal pole. Aga ometigi oli Land Rover Freelander üks enimüüdud nelikveolisi autosid Euroopas ja seda kohe päris mitu aastat järjest alates esmaesitlusest. Lagunes ta juba uuena ja ilmselt aastakümned hiljem laguneb veel usinamalt.

Turu kõige odavam Land Rover Freelander ?

Niisiis, vahepeal üritasin ju teha ühte projekti, kus ma põlenud Jaguari eest saadud rahadega ehitan/vahetan endale uue (ja kallima?) kabrioleti. Esimese ettevõetud autoga ehk Rover 75-ga läks nagu peaaegu isegi hästi. Väga ei teeninud aga miinusesse ka ei jäänud. Nüüd oli siis kiirelt vaja kohe järgmine eksemplar osta, mis ehk tooks juba pisut suurema kasumi. Seega erinevatesse „tutvumisportaalidesse“ surfama ja head diili otsima.

Sellises kuni 1500 eurot hinnaklassis on seis reeglina päris nukker ning pärlite leidmiseks peab tõsiselt vaeva nägema. Parimad palad on rondiärikad juba ammu välja nuhkinud ning kahekordse hinnaga müüki pannud. Seega suurt miskit nagu silma ei jäänudki. Kuniks ühes portaalis märkasin loo peakangelast – Land Rover Freelander aastast 2001. Juures oli üks kaugelt tehtud pilt mündipesulast ja napp venekeelne lause. Ja hind? Täpselt 1500 eurot.

Igatahes otsustasin kuulutuse juures olevale numbrile helistada ja pisut maad kuulata. Õnnetuseks pole ma aga just vene keeles liialt sorav, kuid just selles keeles kogu edasine asjaajamine käima hakkas. Nii palju sain hakkama, et saaks vaatamise aja ja koha kokku lepitud. Hind tundus pigem soodne. Lausa turu odavaim ülevaatust omava Land Rover Freelanderi eest. Ehk saab sealt midagi veel maha kraapida?

Põhjusega nii odav?

Mustamäele kuhugi „viiekordsete“ vahele minek. Kuna mul plaani seda masinat tegelikult osta ei olnud, siis ei hakanud taksot tellima ja hüppasin hoopiski parklas vedeleva Ford Mondeo rooli. Aga kuna see Mondeo oli siiski pigem uuemapoolsem ja kallim pill, siis ei tahtnud päris sinna kokkulepitud kohta teda parkida ning jätsin auto pisut eemale.

Freelander oli nii seest kui ka väljast kenasti puhtaks kasitud. Müüjaga väga pikka ja detailset juttu ei teinud, kuna keelebarjäär oli siiski ees ja mu enda sõnavara veidi napp. Aga ta tundus korralik. Vähemalt visuaalselt polnud küll suurt midagi ette heita. Kõige üllatavam osa oli see, et rooste pea täielikult puudus. Ka põhja alt oli pilt ilus. Küll aga ei toiminud üks tagumine parktuli, mille müüa kiirelt kohe seal samas ära parandas.

Ka sisu paistis igati terve ja korralik. Ainsana tekitas muret see, et klaasid olid seest udused ja niisked ning ninna tungis kahtlane magus lõhn. Kas äkki on salongiradiaator katki ja lekib? See seletaks niiskust klaasidel ja magusat lõhna. Salongiradiaatori vahetus on pagana tüütu ja ajamahukas töö, kuid sellepärast vast autot sinna paika ikkagi ei jätaks.

Üheks väikeseks probleemiks oli ka esimene parempoolne rehv. Kui ülejäänud velgedele oli venitatud korraliku mustriga lamellid, siis sellel rattal aga paiknes hoopis suvaline suvekas – tagavararatas, sain vastuseks…. Nii palju sain kogu jutust veel aru, et hiljuti oli tehtud õlivahetus, lisaks vahetatud ka mootoririhm ning palju auru oli kulunud jahutusvedeliku lekete eemaldamisele.

Mis seakisa see veel on?

Visuaalne osa paistis igatahes viisakamapoolne. Tehniline pool tundus ka koha peal kontrollides enamvähem. Seega vaatab, mis selle proovisõidu käigus välja koorub. Võtmest ta kenasti käima igatahes läks. Aga mootori hääl oli kuidagi pisut kummaline – mingi veider peenike pinin andis justkui kergelt tooni. Pole ju nende Roveri 1.8 bensiinimootoritega varasemalt kokkupuudet olnud, kuid vaevalt ta päris selliselt ulguma peaks.

Sidur tundus pisut ebamäärane, käigud käisid sisse sama ebamääraselt ning kogu see roolimise osa oli pehmelt öeldes katastroofiline. Pole vist ammu sõitnud ühegi autoga, mis sedasi mööda teed ujuks. Piduritel polnud samuti põhjust oma jõudluse osas erilist uhkust tunda. Kõige tipuks kippus esiklaas ka veel uduseks minema ning keerasin ventilaatori sisse lootuses, et see midagi päästab. No ei päästnud ta suurt midagi…

Kuid kõige rohkem tekitas muret ikkagi see vinguv mootor. Pöörete kasvades muutus kriiskamine ainult peenemaks ja valjemaks. Ma olin nüüd juba päris kindel, et siin on midagi pahasti ja sellist häält ei tohiks ükski normaalne auto teha. Müüja kehitas mu küsimuse peale vaid õlgu. Tundub riskantne. Aga äkki saab selle ikkagi kuidagi odavalt korda ehk põhjendamatu optimism võttis minus jälle võimu.

Kuna põgusa kauplemise peale muutus hind juba väga ahvatlevaks, siis otsustasin kõiki Freelanderi vigu maksimaalselt eirata ja auto ikkagi ära osta. Sest mulle tegelikult meeldis tema välimus ja lisaks tundus ka äge, et tagumise osa pealt käib katus maha. Poolenisti justkui kabriolett! Hiljem pidin taksoga tagasi Mustakale oma Mondeo järele sõitma.

Kõigepealt pildistama, probleemidega tegeleb hiljem!

Iga uue auto soetamine tekitab reeglina sellise mõnusa elevuse – said just ju uue mänguasja! Seda isegi siis, kui neid autosid vahetada iga kuu või paari tagant. Ikkagi on tore ja põnev, mis sest, et õige pea temast jälle ära tüdined. Igatahes suhteliselt esimese asjana oli vaja värskelt ostetud aparaat kindlasti üles pildistada. Ja kuna tegemist on ju maasturiga, siis sobivaim paik selleks võiks olla Männiku karjäär, mitte mingi urbanistlik keskkond.

Aga seekord sõitsin sinna karjääri pisut teist teed pidi ja sattusin enda jaoks pisut tundmatutesse kohtadesse. Mingil hetkel jäi silma üks visuaalselt põnev kaevandus, mille keskel ilutses kõrgem puudega kaetud saareke. Vot selle taustal oleks kindlasti lahe pilte teha. Ainuke asi, et selle saarekeseni jõudmiseks pidi alla laskuma mööda väga järsku ja liivast rada. Languse kogupikkus võis olla ehk 6-8 meetrit ning siis veel ületada pikk liivaluidetest koosnev väli.

Mõeldud-tehtud, ent kui ma sellest järsakust lõpuks alla jõudsin, selgus et ees ootas mind pehme liiv ning auto hoog hakkas kohe vaibuma. Sekundiga sai selgeks, et jama on majas. Ma jään lihtsalt kinni! Kraps, esimene käik sisse ja gaas põhja. Auto liikus veel kuidagi vaevu edasi ning mõlemalt poolt külje lendas rataste alt liiva suures kaares. Kui pisut olin juba hoo üles saanud, proovisin korra veel teist käiku, kuid see oli täiesti lootusetu. Pedaal põhjas ning vaid esimese käiguga oli võimalik üldse kuidagi liikuda.

Peas juba nuputasin, kellele ma üldse esimesena helistama peaksin, et abi saada. Tavalise sillalukkudega 4×4 pilliga mind sealt kindlasti kätte ei saa. Selg oli mõnusalt higine ning adrenaliin pressis peale. Selle saarekeseni ma kindlasti välja ei sõida. Mõistlik oleks proovida sama rada pidi tagasi minna, kuid kas Freelander sellest tõusust üldse üles veab, kui ma muidugi selleni üldse tagasi jõuan. Mingi ime läbi igatahes rühkisin sealt õige pea uuesti üles ja kiitsin mõteteis Land Roveri nelikvedu. Aga teist korda pigem ei prooviks…

Läheks nüüd spetsialistide juurde

Vingumist kuuleb igalt poolt juba piisavalt ning viimane koht, kus seda kuulda tahad, on su auto kapoti alune. Seega tuli ette võtta üks tuttav tee Land Roveri spetsialistide juurde – LR Hooldus, kus toimetavad sellised legendid nagu Andrus ja Veiko. Olen ju varasemalt paari Range Roverit omanud ning senini sealt alati abi saanud ning seda väga mõistliku hinna juures.

Igatahes olid nad nõus mind sedasi suhteliselt lühikese etteteatamise peale vastu võtma. Seda enam, et Land Rover Freelander pidavalt olema tänaseks juba küllaltki harv nähtus. Kõigepealt kuulas ja vaataks üks spetsialist kapotialust ning seejärel teine. Ning ühel häälel kippus arvamus jääma liigalt pingul oleva mootoririhma süü peale. Ära sõita ei lubatud ning kästi auto kohe töökotta sisse ajada.

Õppind mehed ja head tööriistad ning pool tundi hiljem tegi Freelanderi mootor juba sellist häält nagu ta tegema peaks. Kogu see seakisa oli kadunud. Keegi tarkpea oligi mootori rihma liiga pingule kruttinud. Õigete skeemide ja punktide järgi sätiti see aga nii nagu ta olema peabki. Ja kogu rahaline väljaminek jäi marginaalseks. Uurisin korra seda uduste klaaside teemat ka ning soovitati alustuseks salongi filter üle vaadata, kuna radiaatori leket ei paistnud. Ehk siis mootori osa sai korda, raha läks vähe ja tuju oli hea.

Lisaks teostati ka kiire visuaalne kontroll nelikveo toimimise osas ning see töötas kenasti. Nojah, muidu ma ilmselgelt poleks sealt Männiku karjäärist ka välja saanud, kui kõik neli ratast poleks all ringi kraapinud. Aga tihti peale võtavad omanikud Freelanderil kardaani suviseks ajaks vahelt ära, et sedasi pisut kütust säästa (keskmine kulu pidavat langema 2 liitri võrra).

Viimane lihv enne müüki

Minu suurim mure, ehk mootori veider vingumine, oli saanud odava ja kiire lahenduse. Järgmine jama, ehk udused klaasid ja magus lõhn salongis, vajas veel lahendamist. Salongiradiaatori vahetus on päris ebameeldiv töö, mis eeldab kogu armatuuri välja kiskumist. Kui lasta see töökojas ära teha, siis võiks arvestada umbkaudu 400 euroga, mis läheks selle auto puhul juba eelarvest omadega välja.

Aga kas LR Hooldusest saadud vihje, et vaata oma salongifilter üle, võiks abiks olla? Igatahes tellisin Aeromotorist 17 raha eest uue filtri ära ja kiskusin vana filtri välja. Okei, see nägi tõesti päris rõve välja ning tundus, et viimati vahetati seda vist krooni ajal. Kui sealt õhk ikka läbi ei käi, siis pole ka ime, et need klaasid kippusid uduseks minema. Peale filtri vahetus kogu see niiskuse teema lahenes ning õnneks taaskord odavalt.

Autot seest kraamides leidsin ka selle magusa haisu põhjuse üles – nimelt kiputakse mingeid veidraid lõhnastajaid salongi peitma. Seekord oli see mingisuguse pudelikese kujul pistetud keskkonsoolis olevasse laekasse. Käed haisesid ka korralikult kohe tükk aega peale selle pudeli näppimist ja prügikonteinerisse loopimist. Vähemalt polnud tegemist salongi immitseva jahutusvedeliku aroomiga! Aga auto tuli jätta nüüd kohe mitmeks päevaks lahtiste akendega tuulduma.

Kaubiku rehvid

Nii, mis selle esimese parema rehviga siis on? Miks see erineb? Kiskusin tagavararatta ümbrise ära ning seal peitis end samuti korraliku mustriga lamell nagu need ülejäänud kolm all olid. Äkki on lihtsalt üks pisike auk sees ja saaks ära lappida? Laupäeva õhtu. Kuhu sa sellega lähed? Kuna olin maal, siis uurisin korra ümbruskaudseid rehvitöökodasid aga loomulikult olid kõik selleks kellaks juba kinni. Igaks juhuks tegin ühte töökotta kõne, sest maa värk ikkagi ja mine sa tea…

Õnneks selgus, et seal käis parasjagu hooajaks ettevalmistus ning usin töömees oli kenasti veel kohal ja lubas rehvid üle vaadata. Saab ka ehk jälle mõistliku raha eest selle mure ka lahendatud? Paraku selgus kohapeal, et parempoolse rattaga on korralikult äärekivis käidud ning rehvi külgseinas pikk pragu sees. Utiil. Seega oleks vaja ette kahte samasuguse mustriga uut/kasutatud lamelli?

Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli hoopis kaubiku rehvidega sest Freelanderi originaal rehvimõõt on totakas ja selles mõõdus rehve leida peaaegu võimatu. Seega sobivad sinna põhimõtteliselt kitsad ja kõrge profiiliga kaubiku omad. Mõistliku raha eest neid aga ei saanud ning seega jäi kogu rehvimajandus sinna paika. Müügihinda vist ei muuda niikuinii? Kõik muu võiks auto juures nüüd olla piisavalt hea, et ta tagasi turgu paisata…

Land Rover Freelander

Land Roveril oli müüginumbrite tõstmiseks vaja pisut lihtsamat ja odavamat autot ning plaane selle ehitamiseks tehti juba 1980’ndate lõpus. Kui 1994. aastal BMW Grupp Roveri ära ostis, sai see projekt lõpuks ka rohelise tule ning inseneridele jäi vaid kolm aastat, et auto valmis teha.

1997. aastal müügile jõudnud Freelander tuli nii kolme- kui ka viieukselise kereversiooniga, omas püsivat nelikvedu ning mootorite valikus leidus 1.8-liitrine Roveri K-seeria bensiinimootor ja 2.0-liitrine Roveri diisel. Hiljem lisandus ka 2.5-liitrine V6 ottomootor ning aastal 2000 vahetus Roveri diisel BMW 2.0-liitrise TD4 vastu. Käigukastidena pakuti 5-käigulisi manuaale ja automaate.

Esimese põlvkonna Freelander osutus korralikuks müügihitiks ning tootmise esimestel aastatel oli ta enimmüüdud nelikveoline auto Euroopas. Kokku toodeti Mk1 üle 540 000 eksemplari. 2006. aastal nägi ilmavalgust juba teine generatsioon, mida omakorda toodeti aastani 2015. Peale seda kadus Freelander Land Roveri valikust ja sendus Discovery Sport’iga.

Kas kasum või kahjum?

Auto sai turgu ning paar päeva hiljem tuli ka kohe üks telefonikõne. Mis seal siis ikka, saame kokku, vaatame masina üle ja eks paistab, kas läheb ka tehinguks või mitte. Kohapeal selgus, et tegemist oli ühe paraja Freelanderi entusiastiga ning ta suutis auto juures leida veel mõned väiksemad vead, millest ma ise teadlik polnud. Kuid kogu hinnang oli pigem positiivne ja üldine seisukord olevat kõvasti üle keskmise. Härra võttis väikese mõtlemisaja ning lubas järgmisel päeval tagasi helistada.

Seda kõnet muidugi järgmisel päeval ei tulnud ega ka ülejärgmisel. Aga mul hakkas vaikselt juba nädal müügiaega täis saama ning kannatus katkema – tahaks ometi juba kiiresti midagi uut, eksole! Seega hakkasin läbi sirvima erinevaid vahetuspakkumisi. Enamus neist olid kas igavad või siis jaburalt üle hinnatud. Kuid kogu selle pudi vahelt jäi silma üks pisikene ning eriti veider aparaat. Vaataks üle?

Õnnetuseks asus see jälle teises Eesti otsas ning tuli leida mõlemale sobiv kohtumispaik. Seekord sai valituks Imaveres asuv Tikupoiss. Pagana kaugel. Eriti arvestades seda, et Land Rover Freelanderi raadiol polnud linnast välja levi ning maanteekiirusel sõitmine temaga tundus paras piin. Aga kui on vaja minna, siis tuleb minna. Tagasi tulin sealt juba järgmise ja väga veidra pilliga ning lisaks olid taskus ka mõned kompensatsiooniks saadud euro-kupüürid.

MEELDIS:

• Välimus
• Pidev nelikvedu
• Eemaldatav kõvakatus

EI MEELDINUD:

• Juhitavus on täiesti kohutav
• Interjöör on veidi lihtsakoeline ja robustne
• 1.8-liitrine bensiinimootor on mannetu

---

Facebook & Instagram