Jaguar XF – kapriisne Mondeo ilusas kuues (vol.1)

#44 : Jaguar XF 3.0 V6 175 kW 2008.a

Mis oleks selline auto, mis ei nõua erilist tähelepanu, ei lähe katki ja mille pidamiskulud on väga madalad? Noh, Jaguar see igatahes pole. Brittide toodang reeglina ei kannata töökindluse osas just erilist kriitikat. Ja ilmselgelt on nad selle nimel ka kõvasti vaeva näinud, et taoline probleemide allika maine välja teenida. Kui see on olnud eesmärk, siis tuleb neid vaid kiita. Hakkama saite!

Aga milline inimene ostab endale üldse Jaguari? Suures pildis saab selle seltskonna kenasti kaheks jagada. On need, kes ei jaga autondusest ei ööd ega mütsi ja ostavad puhtalt disaini (mis muidugi on küllaltki kena), ega adu, millesse nad end õigupoolest on mässinud. Ja siis selle sama pundi käest kuulebki, kui halb ja lagunev ta on ja kuidas varasemalt omatud Honda Civic’uga tuli vaid hoolduses õli vahetamas käia.

Teine seltskond on masohhistid. Nad teavad täpselt, et kui näpp sita sisse toppida, siis see saab lihtsalt sitaseks. Aga teevad seda ikkagi. Jaguaril on mingi seletamatu lummav aura. Kui su närvikava on tugev ja „pisikesed“ viperused ei heituta, siis on tegu igati ägeda autoga. Tal on iseloomu, väljanägemist ja teatud mudelitel ka sellist mõnusat britilikku aristokraatlikkust. Kuigi jah, see kõik ei tule kätte ilma arvestatavate kompromisside ja peavaluta.

Fotod: Daaniel Roos & enda mobiili käkid

Jaguar XF – seda oleks kangesti vaja?

Peale sissejuhatuse kirjutamist sain ma aru, et ilmselgelt ei kuulu ma sinna esimesse rühma. Sest Jaguar XF’i näol oli tegu juba neljanda seda sama marki auto soetamisega. Mul on endiselt veel alles umbes kümme aastat tagasi ostetud lahtine Jaguar XK8. Vahepeal olen omanud ka paari erinevat värvi XJ-i ning tõenäoliselt ostaks ilma suurema kõhkluseta veel ka viienda, kuuenda ja ka seitsmenda eksemplari. Midagi ikkagi nende juures paelub nii tugevalt, et olen nõus kogu potensiaalselt kaasneva jama välja kannatama.

Kuid miks mul just seda mudelit vaja oli? Aus vastus on, et tegelikult polnudki. Hoopiski proua oli pähe võtnud, et Lexus LS 460 talle üldse ei meeldi ning see tuleks asendada nunnu välimusega Briti vastu. Võibolla salamisi meeldib mulle näha, kuidas teised ka minu ümber kannatavad ning seetõttu kiitsin ta valiku rõõmuga heaks. Talv, lumi, libedus – küll sa kinni istuma hakkad! Ja otsi oma roheline kaart ka välja, sest aegajalt peab auto ilmselt töökojas chillima.

Seega sai mugav ja töökindel Jaapani luksus-sedaan turgu paistatud ning tuli vastu saadud Radissoni hotelli katuseni ulatuv eurode hunnik konverteerida uhkemas kostüümis Mondeo vastu. Aga millise mootoriga isend võtta? Ja kas äkki kannataks ka juba facelifti läbinud eksemplar koju tuua? Tuli hakata eeltööd tegema ja põhjalikumalt turgu sõeluma. Alustuseks helistasin läbi kõik selles maailmas orienteeruvad tegelased.

Diislid on saatanast

Sellest olen (õnneks teiste kogemuse läbi) juba ammu aru saanud, et see 2.7 liitrine Fordi diisel on täielik saast. Ta kas on juba laiali või läheb kohe varsti laiali. Selline pisike ja võibolla väheoluline disaini viga – väntvõll läheb lihtsalt ette hoiatamata pooleks… Uus kasutatud mootor koos vahetusega tähendab minimaalselt viietuhandest arvet (tõlge: sirgelt Kuusakoskisse). Aga 3.0 V6 diisel? Väga mõnusa ja siidise käiguga agregaat ning käib ka edasi hästi. Paraku täpselt sama lugu, mis selle kahe-koma-seitsmesega…

Kuid kõik teadjamad tegelased kinnitasid, et mudelivärskenduse käigus valikusse lisandunud neljasilindriline 2.2-liitrine masuudi katlamaja on pigem probleemivaba. Tehnilised näitajad polnud ka pahad – 147 kilovatti ja üsna olematu kütusekulu. Sai siis ühte sellist eksemplari proovima mindud. Noh, alustuseks oli auto ise seest ja väljast paras laut. Rida-neli vibreeris vastikult ja tegi traktori häält.

Väga kiiresti sai selgeks, et antud mootor Jaguari kapoti alla ei sobi kohe mitte üldse. Olgu ta ökonoomne ja töökindel, aga no kohe kuidagi ei tahtnud need suu nurgad üles poole kerima hakata. Muuseas, see 2.2 R4 on ka samuti Fordi toodang. Kuid äkki ikkagi riskiks selle kolmeliitrise diisliga? Võibolla minul läheb õnneks ja väntvõll ei pooldu? Kuidagi on ju mõned eksemplarid ka üle 300 000 odomeetrile näitu kerinud.

Ostueelne kontroll on teema

Paraku tutvumisportaalist midagi väga head silma ei jäänud. Küll oli värv vale või siis sisu toon ei sobinud või oli jälle teab mis kolmas häda küljes. Jaguar XF peab olema ikkagi musta värvi ja hele-beeži nahksisuga. Lõpuks leidsin hoopiski FB Marketplace-is surfates ühe huvitava eksemplari. Polnud küll musta värvi vaid tumelilla (pigem mustale küllaltki lähedast tooni) aga vähemalt kogu interjööri komplekt oli õige – hele-beež nahk ning tume pähklipuit.

Päris elus osutus see värvitoon isegi väga ilusaks ning kogu see auto sisemus suutis ka proua jaoks mitte-musta välise tooni talutavaks muuta. Kuid kuna tegu oli diisliga, siis tahtsin kindlasti ostueelset kontrolli minna. Pisut tutvusi kasutades õnnestus küllaltki kähku esindusse aeg kirja saada. Seal loomulikult leiti terve posu erinevad pisivigu, mis esialgset ostutuhinat maha suruda ei suutnud. Muidugi see mootori valik kiitust ei pälvinud ja pigem soovitati reas-neljast traktori agrekaati.

Kuid kapotialune oli pisut liiga õline. Süüdlaseks tõenäoliselt mõlemad turbod, mis kenasti lekkisid. Uuena maksaks need tükid koos vahetusega vähemalt kolmandiku auto hinnast… Aga kõik muud hädad oleks justkui väiksema eelarvega likvideeritavad. Ja tegelikult sõitis ta ju päris mõnusalt. Viisin auto tagasi müüjale ja hakkasin maad uurima. Lõpuks leidsin korralikud kasutatud turbod 300 euro eest ning ka nende vahetusele mõistliku hinna.

Aga et kogu see kadalipp ette võtta, siis tuleks omanikuga pisut ausamates numbrites kokkuleppele saada. Peale pikka ja keerulist asjatamist jäid meie nägemused hinna osas paraku väga erinevaks ning kogu tehing jäi katki. Ma olin ju juba nõus leppima diisliga! Seega tagasi alguspunktis ning tuli taas asuda erinevaid kuulutusi süvitsi puurima.

Mis on kõige parem mootor?

Lõpuks jäi sõelale üks 3.0 V6 bensiinimootoriga musta värvi eksemplar. Puit-dekoor oli küll ilmetu ja isegi võibolla pisut kole kollakas vineer. Ja lisaks oli nahksisu halli värvi, mis kindlasti ei kuulu mu lemmikute hulka. Aga neid elemente saab ju ise välja vahetada ning ühtlasi teadsin ka, kus leidub vastavaid doonoreid, millelt õige kombinatsiooni saaks mõistliku raha eest küljest kruvida.

Lisaks kiitsid kõik Jaguari-eksperdid justkui ühest suust seda V6 bensiinimootorit. Pidavat antud auto peal kõige töökindlam agregaat olema ning pakub ka mõnusat dünaamikat ja paitab heliga kõrvu. Okei, 4.2 V8 oleks kindlasti veel ägedam aga neid leiab turult küllaltki harva. Plussina ja ühtlasi ka miinusena oli talle paigaldatud gaasiseade. Kütuse pealt ilmselgelt säästaks aga reeglina kipub ta pikema tarvitamise peale mootorile jubedalt kurja tegema.

Sai auto üle vaadatud ja järgi proovitud. No sõitis ta mõnusalt ja V6 nurrus ka hästi. See hall sisu aga ei tundunud eriti seksikas ja vineer oli kole. Okei, nendega saan ma hakkama. Aga lisaks oli pagasiluugil numbrimärgi ümbruses pisut roostemulle. Ja mõned väiksemad täpikesed ka tagumistel tiivakaartel. Kui saab auto hinna õigeks, siis tuleb ta lihtsalt oma väikese venna kätte värvimisse saata…

Kass tuleb kaasa?

Pisut roostet, hämar hooldusajalugu ja mingi kolksumine auto tagaosas… Kuna potentsiaalseid kosilasi oli ilmselt ka vähe olnud, siis saime mõistlikus hinnas kokkuleppele. Aga oli ka üks lisatingimus – müüja peab tegema autole ka värske ülevaatuse ning ma saan olla kaasas veendumaks, et mingisugust sohki ei tehta. Esimese katsega kukkus see üritus läbi, kuna käsipidur oli nõrgavõitu ja parktuledesse oli pandud LED-pirnid. Peale töökoja külastust läks roheline tempel passi ja Jaguar XF vahetaski omanikku.

Nüüd tuleb auto proua jaoks ilusaks timmida ja ehk jääb ta perekonda ka pisut tavapärasest kauemaks? Alustaks kõigepealt rooste likvideerimisega ja saadaks ta venna juurde Pärnusse värvimisse. Seejärel vahetaks polstrid ilusate hele-beežide nahkdetailide vastu ning kraabiks selle inetu vineeri ka välja ning asendaks tumepruuni pähkliga. No ja siis veel need mõned pisidetailid, mis vajaks tähelepanu.

Peale kolme nädalat mõnusat (ja tänu LPG-le ka ökot) kulgemist saatsin Jaguari vennaga Pärnu poole teele, et välis-ilme saaks laitmatu. Palusin kogu protsessist ka väikest fotoseeriat teha. Noh, et oleks endal ikka vahva vaadata igal õhtu enne uinumist. Ja kui värvitööd on tehtud ning ilmad pisut soojemaks lähevad, hakkan tal sisu ringi vahetama.

Värvitööd ühel pool ning akuklemm peale tagasi. Piiksub raisk! Ja vait ei jää! Kohe ikka päris tüütult piiksub… Aga proovi äkki kaablid pooleks tunniks maha võtta? Ei aita… Seega mu väikevend sai terve tee nautida Pärnust Tallinnasse mõnusalt tüütavat piiksumist muidu küllaltki lõbusa auto roolis. Noh, eks käib korra diagnostikast läbi ja küll asjatundjad ta vaikima sunnivad. Eks see põhjendamatu optimism on üks tore asi, kuid tegelikult täpselt siin punktis läks elu selle autoga isegi võibolla liiga huvitavaks…

Aga sellest kõigest juba järgmises peatükis, kui mul just vahepeal klaviatuuril trükimust otsa ei saa.

---

Facebook & Instagram