#45 : Hyundai Coupe 2.0 R4 105 kW 2004.a
Reeglina on auto soetamine küllaltki lihtne ja tavaline protsess. Enamjaolt isegi meeldiv ning huvitav. Aga kuna issanda looma-aed on küllaltki kirju, siis võib teinekord see sündmus ka pisut näppude vahelt ära minna. Sest inimesed on huvitavad… Üldiselt pole ma midagi väga ekstreemset selle püha ürituse käigus kogenud, aga vot selle Hyundai Coupe puhul arenesid lood küll minu jaoks väga kummalises suunas.
Olin just päeval oma Kia Sportage Ukrainasse ära müünud ja asemele oli kiiresti uusi rattaid vaja, sest järgmine päev tuli kohtadesse jõuda. Kuna paar suuremat arvet vajasid maksmist, siis muutus ka eelarve pisut kasinaks. Midagi sõitvat tuli leida väiksema summa eest, kui seda on õpetajate palk. Sellises segmendis toimetades on otsitava auto juures täpselt kaks olulist elementi – enamvähem toimiv tehnika ning pikalt kestev ülevaatus (sest uue peale saamine on juba küsitav).
Kes kunagi taolises hinnaklassis toimetanud on, see ilmselt juba teab, kui keeruline on midagi vähegi asjalikku leida. No mis ma siin ikka keerutan – see on ikkagi puhas rondi-kategooria. Kuid need surma-eelsed korjused pakuvad teinekord jällegi piisavalt elamust. Vähemalt igasuguse nokitsemise vajaduse katavad kenasti ära ja saad boonusena kaasa „kas-jõuan-kohele-või-ei“ bingo.
Rondi-ostlemine
Niisiis, hakkame aga läbi lappima kõikvõimalikke automüügi kanaleid. Populaarseim tutvumisportaal auto24 võtab kohtingu kuulutuse eest hingehinda, seega odavama otsa masinad reeglina sinna üles ei jõuagi, kuna kuulutuse hind moodustab pool auto maksumusest. Vist konkurentsitult Euroopa kõige kallim portaal üldse? Soovid ja Kuldsed Börsid pakuvad reeglina sõidukeid, mis jäävad pealinnast juba pisut kaugemale. Okidokis ka üht-teist liigub, kuid põhiline seal pakutav kraam asub Narvas.
Aga oma ronti saad ju tasuta müüa Marketplace-is! Mis sellest, et see on üks sogane ja ebamugav keskkond. Ebamugav vähemalt ostlemiseks, sest kuulutuste filtreerimine on tüütus kuubis. Kuid seal ma olin ja lappisin erinevaid pakkumisi läbi, kuniks jäi silma antud loo peakangelane – punast värvi Hyndai Coupe kahe-liitrise bensiinimootori, automaatkasti ning kõhulahtisuse värvi nahksisuga. Eks juba piltide pealt oli aru saada, et eriline maasikas ta kohe päris kindlasti pole. Sellele omakorda viitas ka turuhinnast pea kaks korda vähem küsitud eurode hulk.
Kuulutuses numbrit ei olnud, seega viskasin chätti küsimuse, et kas auto on alles ja kas oleks võimalik järgmine päev vaatama minna. Mõne minuti pärast oli vastus olemas, et on ja saab. Küsimused ja vastused auto seisukorra ning kõige muu kohta pendeldasid edasi-tagasi. Mingi hetk sain aru, et interaktsiooni viivitused olid tõenäoliselt tingitud aktiivsest Google Translate sekkumisest ning teine osapool ilmselt kohalikku keelt ei valda. Kuid saime hinnas kokku lepitud ja järgmise päeva lõunaks ka kohtingugi paika sätitud.
Punane Hyundai Coupe ja Musamäe perifeeria
Kaarti vaadates tundus see kohtumispaik pisut kahtlane – kusagil Mustamäe tühermaal garaažide vahel. Ilmselt selline koht, kus parmud üksteise tagant tühja taarat varastavad… Mis seal ikka. Mul on autot vaja ja Hyundai Coupe on selline piisavalt veider masin, mida võiks ju isegi korra omada. Otsisin kapist pisut räbalama jope selga ning hüppasin takso peale. Halvimal juhul tuleks lihtsalt sama targalt taksoga koju tagasi tulla?
Kokku lepitud garaaži juurde jõudes astusid sellest välja kaks pikka kasvu ja pisut tõmmumat tunkedes tegelast. Ees habemed, mida oleme pigem näinud Ameerikamaa filmides terroristideks kehastatud näitlejatel. Ilmselgelt polnud tegu Anu ja Lembitu poegadega, vaid pisut eksootilisema taustaga tegelastega. Pikem, lühema habemega ja vähem tõmmu tüüp oli müüjale tõlgiks. Suhtlus käis pisut vigases eesti keeles ja minu kehvavõitu vene keeles.
Nurga taga paistis ka see punane Hyundai Coupe, millele olin järgi tulnud. Välimus oli pisut veel trööstitum, kui algselt piltide pealt tundus. Kõik tiivakaared olid roostesed ja pragulised hoolimata sellest, et keegi oli üritanud seal ise keretöid teha. Tagumised karbiotsad olid sootuks puudu – Eesti kliima koos teedele puistetava soolaga olid siin oma põhjaliku töö juba ära teinud. Kuid see vaatepilt ei pannud mind veel loobuma.
Sportauto või autoelamu?
Auto sisemus tundus vähemalt enamvähem ühes tükis olema. Need pruunikad-beežikad nahkistmed olid terved, armatuurist polnud keegi juppe eemaldanud ega tükke välja hammustanud. Küll aga ajas sokkide haisu peita üritav lõhnakuusk oma aroomiga südame kergelt pahaks. Ja noh, kui tõesti ei viitsi autot enne potentsiaalsele huvilisele näitama minemist seest ära puhastada, siis igasuguse kola võiks ju ikka välja tõsta.
Kuidagi tundus, justkui oleks see aparaat müüjale ka kodu eest olnud – paar punnis spordikotti, igal pool vedelesid riided (ka sokid) ning hea, et üldse sinna sisse istuma mahtusin. Magamiskott, veekeetja ja mikro-uun olid vaid puudu. Viimati oli vist seda Hyundai Coupe’i koristatud aastal, kui Tanel Padar ja Dave Benton Eurovisiooni võitsid?
No mis seal siis ikka, teeme väikese proovisõidu ka, kui juba kohale sai tuldud. Käima läks auto kenasti ning mootor nurrus nii kuis peab. Lekkeid silma ei paistnud ning kogu tehniline pool tundus isegi üllatavalt viisakas. Ka pidurid olid olemas ning automaatkast tegi oma tööd eeskujulikult. Ainult see rool laperdas jubedalt peos edasi-tagasi. Mida suurem kiirus, seda hullemini laperdas. Tüübid väitsid nagu ühest suust, et süüdlaseks on kulunud rooli-otsad. A muuseas, mõlemad tegelased olid auto-mehaanikud ning töötasid seal samas kõrval garaažis. Kuigi ma pole ise mingisugune ekspert, siis olin päris kindel, et asi rooli-otstes päris kindlasti pole…
Rooste on oma tööd ikka põhjalikult teinud
Ega see Hyundai Coupe midagi head ei olnud. Tehnika tundus korras aga kere oli omadega otsas. Samas hind oli ahvatlev ja tahtsin niikuinii aerograafiga auto värvimist katsetada. Et siis vormistame ära? Omanik hakkas pagasiruumist paberipatakat otsima ning kaevas sealt välja ostumüügi lepingu ja siis veel rendilepingu… Ehk ta polnud isegi auto omanik, vaid rentis seda mingilt firmalt. Põhjuseks olevat see, et ta ise on Usbekistanist ning pole Eesti dokumente. No minge kuu peale! Ostu-müügi lepinguga ei hakka siin nüüd küll midagi juhtuma. Kui ei saa kohe Maanteeameti e-teeninduses asja ära vormistada, siis tellin endale takso järgi.
Meeste näos oli pisut segadust ja valitses hetkeline peata olek. Siis proovis müüja kuhugi mõnda aega edutult helistada, kuniks ütles, et käime ühes kohas korra ära ja saame asja korda. Jutu järgi asus see koht Kalamaja lähedal. Kuna kogu olukord tundus juba paras seiklus, siis ei näinud ka mingit head põhjust, et mitte kaasa minna. Kui ikka vaja, siis lähme sõidame.
Tõlgiks olnud tegelane pidi tagasi tööle minema ning meiega kaasa ei tulnud. Seega sain kahekesi usbeki noormehega Kalamaja suunas kruiisida ning oma kehvemapoolset vene keelt praktiseerida. Enamus ajast valitses küll autos hoopis ebamugav vaikus. Vaid rool vänderdas häirivalt peopesas. Aga teekond viis hoopiski Kalamajast mööda ja järjest sügavamale Kopli suunas, kuniks jõudsime ühe hallist plekist angaarini, mille ümbrus oli risustatud lugematul hulgal autoromudest. Komforti jäi aina vähemaks. Miks ma siin olen?
Kas riided ja telefon jäid alles?
Mu eksootiline tõmmu kaaslane kadus kõrvalistmelt angaari ja jäi sinna vähemalt kümneks minutiks. Kui meie algne kohtumispaik tundus pisut kõhe, siis see siin oli kordades hullem. Äkki sõidaks lihtsalt minema? Mingil hetkel ilmus aga müüja välja ning viipas käega, et ma temaga kaasa läheksin. Astusin angaari uksest sisse ning tuli ronida mööda kahtlasest ilma piirdeta puu-pilbastest tehtud trepist teisele korrusele Business Lounge’i. Seal ootasid mind ees nii umbes 7-8 jopedes ja lühikeste soengutega ja sportliku olemisega võõrkeelset tegelast. Laua taga istus ilmselt pealik ning luges plekk-karbist ühele tüübile kupüüre peo peale.
Järsku lakkas kogu sagimine ja kõik jäid mind vahtima. Kui enne ei olnud eriti komforti, siis nüüd polnud seda kohe üldse. Õnneks oli mul seljas vähemalt mingi veidi rohkem räämas jope, taskus ainult pisut üle tonni sularaha ja telefon. Riided vast jäätakse ikka alles? Pisut kahetsesin, et polnud kellelegi maininud, kuhu lähen ja millega tegelen… Peale mõningast põrnitsemist küsis natšalnik mu käest dokumenti, mille peale ulatasin talle oma ID-kaardi. Siis hakkas ta midagi arvutis klõbistama.
Nii palju sain veel aru, et ta küsis müüja käest, kas raha on makstud. See raputas pead. Ma kohe üldse ei tahtnud seal viibida. Nagu oleks kusagil 90-ndate turuputka taga kahtlase seltskonnaga äri teinud ja iga vale sõna või liigutus oleks halvasti lõppenud. Õhk oli mõnusalt pingeline. Kui kohalik romukuningas oli arvutis klõpsimise lõpetanud, piilusin oma telefoni. Ja voilaa.. omanikuvahetus oli algatatud. Ulatasin taskus vedelenud kupüürid müüjale üle ning komberdasime koos sellest trepilaadsest tootest alla tagasi auto juurde.
Kuidagi järsku läks kergemaks. Õhk tundus jälle hingatav. Hämar metalli-äri oli lõppenud edukalt ilma, et keegi oleks pussitada saanud või maha lastud. Telefon oli alles ja riidedki seljas. Usbek ulatas käe värske tehingu lõpetamise puhul ning sõidutasin ta tagasi sinna Mustamäel asuvasse garaaži. Kogu protsess ei olnud mitte ühestki otsas meeldiv ega mugav. Miks ma üldse tegelen sellise jamaga? Kas tõesti pole mitte midagi paremat oma ajaga peale hakata?
Seiklused Lasnamäel
Aga mul oli nüüd punane Hyundai Coupe oma edeva kõhulahtisuse tooni nahksisuga. Ees ootas suurem auto kasimine ja „teen-ise-kere-ning-värvitööd“. Eelarveks seadsin 200 eurot, et masin viisakaks saada. Või noh, vähemalt viisakamaks. Alustuseks tuli selle meeletu rooli vibratsiooniga tegeleda ning võtsin suuna Feliksi juurde. Rääkisin talle rooliotste teooriat, mida ma ise ei uskunud. Ka tema ei uskunud, et asi võiks selles olla.
Rattad alt ning rehvipinki. Kõik neli rehvi olid nii kõrverad, et nendega polnud enam midagi peale hakata, seega oli uusi vaja. Aga rangelt seatud eelarve seadis siin omad piirid. Tulevad kasutatud ja võimalikult odavad! Telefonis pisike surfamine ning pool tundi hiljem olin juba kusagil Lasnamäe lõpus ühe huvitava rehvitöökoja juures. Jah, sobivat mõõtu on olemas, lähme valime välja. Aga need on tal natukene teises kohas, seega istu mu autosse ja lähme vaatame.
Nonii, see päev ikka ei väsi üllatamast. Nüüd sõidan juba Lasnamäel mingi järgmise tegelasega kuhugi järgmisele tühermaale. Keset aiaga piiratud ja umbrohtu kasvanud kruusaplatsi vedeles hunnikute viisi kasutatud autorehve. Huvitav, kas need veel reaalselt toimivad ja on ikka päriselt sobilikud üldse veel kasutamiseks. Aga mehel oli vähemalt süsteem ning näitas mingid käigud ette, kuskohast võiks sobilikumad välja kaevata. Lõpuks ühed isegi leidsin, millel oli veel piisavalt mustrit peal. Jooksu hind… 40 eurot.
Ja rooliotsad said imekombel korda!
Kui juba sai selline autoront soetatud, siis tuleb minna ikka lõpuni full-ront välja. Seega neljakümne eurised rehvid tundus aus diil ja kogu pull jääb kenasti eelarve piiresse. Vahetus maksis teised sama palju eurosid ning imekombel olid rooli-otsad järsku korras! Rool enam ei vibreerinud ning sõita oli lausa lust. Kogu „tehnilise“ poole korrastamine läks maksma 80 eurot, sest muid hädasid tal rohkem ei tuvastanud.
Keretööde osa vajab aga eraldi sissekannet, sest päeva jooksul kasutada lubatud tähemärkide arv sai nüüd järsku otsa. Järgmises osas ka müügilugu, milles keeldusin esimesele ostu-huvilisele autot andmast, sest südametunnistus lihtsalt ei lubanud.
