#2 Ford Scorpio '85 detsember 13, 2019 Lisa kommentaar
#2

#2 : Ford Scorpio 2.0 1985a

Kuidagi pidas see Ford Scorpio vastu kõiksugustele kannatustele ja katsumustele, mis tema vahtralehega vahva juht ette söötis. Korra pidin näiteks nädalavahetuse hommikul tegema kõne isale, et ta aitaks auto tasulisest parklast ära tuua, kuhu politsei oli selle eelneval ööl paigutanud. Vahva värk! Ise tahaks ju ka, et kunagi oma poeg sul pühapäeva kenasti toredaks muudab. 

Siis kasutas üks purjus jalgrattur maanteel tihedas lumesajus Scorpat trampliinina, et üks stiilne õhulend üle auto katuse teha (okei, see tegelikult niiväga naljakas ei olnud). Seda enam, et tegemist ei olnud tollel hetkel populaarse noorteratta BMX’iga vaid see oli tavaline ilma helkuriteta vana meestekas. Kiirabi viis trikiratturi haiglasse ning politsei aitas Fordi maanteekraavist lumehangest välja tõmmata. Kui talvel pimedas napsusena rattaga sõitma lähete, siis tuled ja helkurid on ilmselgelt üleliigsed ning enne lähenevat autot võiks ka proovida ühest teeservast teisele poole üle põigata. Õnneks jäid kõik tookord ellu.

Avarii tagajärjel oli esistange aga purunenud ning asenduseks leidsin kenad valged kerevärvi pamperid. Kogu jama positiivne külg oli see, et masin nägi nüüd kohe sitaks parem välja (kuigi täna neid pilte vaadates tundub ikka eriline ront ja peletis). Mõned korrad üritasin ka masinat müüa, aga alati läks midagi vahetult enne just katki ja diilid jäid ära.

Kerevärvi pamperid ja kevadine rooste

Keps tuli õue kaema

Täpselt enam ei mäleta, kas oli kevade lõpp või suve algus, aga igal juhul pidime kuhugi Aegviidu kanti selle autoga peole sõitma. Seekord inimeste arv salongis vähemalt lubatu piires – ainult viis. Mingil hetkel tundsin nagu veeauru tuleks salongi ja mootor oleks justkui pisut imelik. Nagu pooks veidi. Umbes 30 kilomeetrit suutsin seda probleemi ignoreerida kuniks tundus ikkagi mõistlik peatus teha ja asja lähemalt uurida…

Juhtus selline huvitav asi, et mootori õli oli kõik otsa saanud (kes väga palju autodest ei tea, siis vihjeks – see on paha, isegi väga paha!). Kusagilt tanklast õnnestus õli juurde soetada. Starter mootorit ringi ajada ei suutnud, aga reisiseltskonnaga lükkasime ta imekombel ikkagi käima. Natuke nagu veider kilk oli mootori hääles sees, seega otsustasin, et ülejäänud seltskond istub teise autosse ümber ning viin oma Fordi igaks juhuks koju ära. Sain vist lausa seitse kilomeetrit sõita enne, kui keps päevavalgust näha tahtis ning kolmes suunas korralikud augud torkas. Õli ja jahutusvedeliku raja järgi võis väga täpselt määrata minu viimase 200 meetri teekonna. Jälle kõne isale, et oleks vaja auto koju saada…

Asendusmootori leidsin kusagilt Saue külje alt – 1000 krooni. Oli see ühe Sierra kapoti all ning seal näidati ka kenasti ära, et mootor käima läheb. Kusjuures vahetasin ise ära mootori autol. Vot milline mees! Aga esimesed sõiduproovid paraku polnud just liiga positiivsed – kipus kuumaks minema. Auto töökotta ning diagnoosiks mõra ühes silindris. Seekord enam ise mootorit uuesti vahetada ei viitsinud ning otsisin järgmise töökorras südame autole (1500 krooni).

See sai toimetatud samma töökotta, kus viga tuvastati. Seal pesti mootor enne paigaldamist  kenasti õlist puhtaks ning jäeti õue kuivama kuni mehhanikud lõunal käisid. Mingi hetk sain kõne, et mootorit enam ei ole… Ju siis oli kellegil veel seda hädasti vaja läinud. Minu õnneks olid nad nõus oma raha eest järgmise (juba siis järjekorras kolmanda) mootori ise ostma.

Pilt ühest suvalisest garaazist, mille ukse ees ka Fordi mootorit pole (kv.ee)

Aeg auto maha müüa

Saabus sügis ning paljud ilma lampjalgsuse diagnoosita noormehed pidid siirduma sõjaväkke. Ka mina nende seas. Seega ei tundunud mõistlik autot ootama jätta ning sai ta müüki pandud – ikka sellesse samasse Kuldsesse Börsi, mis ilmus iga kolmapäev. Hinnaks vist oli Ford Scorpio eest 11 000 krooni, kui õigesti mäletan.

Huvilisi oli pigem vähe, kuniks üks hilistes neljakümnendates ehitaja kohale ilmus. Tema jaoks oli põhiline argument kärukonksu olemasolu (mida ma ise muuseas kasutasin mehhaanilise parkimisandurina). Kuigi proovisõidul läks sidur laiali, oli ta nõus auto ära ostma. Aga järelmaksuga… Juba tunnete ette, kui hea idee see on, eksole. Mis siin küll saaks valesti minna…

Kolm tonni sain kohe kätte ning tegime ka mingisuguse lepingu paberi peal. Iga kuu laekus ka kenasti järgmine tuhat kontole ja nii lausa kolm korda järjest! Kuniks mingil hetkel enam ei laekunud… Telefoninumber ka ei vastanud… Kes kurat oleks võinud arvata!

Järelmaks on teema!

Igatahes detektiivi töö viis mind nii kaugele, et leidsin lõpuks auto ülesse: Paide tasulisest parklast, esiots täiesti sodi. Uus vahva ehitajast omanik oli täis peaga Tartu maanteel kena laubaka pannud ja kolm inimest haiglasse saatnud. Auto sai loovutatud sellele parkimisteenuse osutajale vedamiskulude katteks, kuna sealt küljest polnud ikka kohe mitte midagi enam võtta. Vahvat ehitusmeest ei õnnestunudki mul kunagi ülesse leida ning saamata jäänud viis tonni tuli korstnasse kirjutada. Hiljem sain veel tegeleda ka maksmata parkimistrahvidega ning järgmise auto ostmisel kingituseks veel väga kõrge kindlustusmakse. Hea ikka, et kohe tema nimele ringi ei vormistanud…

Ka hiljem on mu käest küsitud järelmaksu nende odavama otsa roimade puhul. Olen ka nõus olnud tingimusel, et auto saab kätte viimase osamaksega ning vahepeal võin iga kuu saata masinast mõne värskema pildi. Mingil põhjusel pole see aga ostuhuvilistele liiga ahvatlev tundunud.

Kuigi see lõpp oli pisut hapu, siis pigem on Scorpast ikka helgemad mälestused ja neid pilte sirvides tuli kuidagi hea soe tunne sisse. Ikkagi minu esimene ametlik auto! Ford Scorpio.

Esimene osa (kui jäi lugemata):


facebook.com/100autot



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.