#2 Ford Scorpio '85 detsember 11, 2019 Lisa kommentaar
#2

#2 : Ford Scorpio 2.0 1985a

Iga vähegi autohuvilisem inimene ootab kannatamatult seda päeva, millal lõpuks juhtimisõigus auga välja teenitud ning load käes. 2001. aasta novembris oligi vastav plastikkaart taskus ning aeg osta oma esimene legaalne sõiduauto.

Kooli vaheaegade töö-sutsakatega olin hoiupõrsasse kogunud umbkaudu 7000 krooni, mis siis seadis ka ühtlasi autovaliku ülempiiri – ega see summa tol ajal just üüratu polnud ning selle raha eest sai pigem ikka ainult ronte vaadata. Kui panna see tänapäeva konteksti, siis hinnaklass oleks nii 500 – 700 eurot. Saaks kindlalt hea auto selle raha eest?

Ikka Kuldne Börs

Ja loomulikult mingisugust autokakskendnelja ju ei eksisteerinud… Tuli ikka lapata paberkujul Kuldset Börsi, kus teinekord oli isegi kuulutusel pilt juures (seda oli harva, kuna oli tasuline). Info alati pigem napp, kuna leheruumi palju ei jätkunud. Ilmus ta korra nädalas kolmapäeviti ning siis tuli asuda kiiruga sirvima, et paremad palad juba läinud poleks.

Sai helistatud ja üle vaadatud mõned Sierrad, aga neist ei sobinud ükski. Mingil hetkel jäi silma Ford Scorpio müügikuulutus – 6700 krooni, asus Pärnus. Kuna enamasti maksid nad ikka üle kümne kilo, siis tundus diil hea. Sõitsime vanamehega seda vaatama. 

Eks ta paras ront oli… Valget värvi, pisut roostes, mustad plastist kaitserauad, juhipoolne iste väga väsinud ja kõver, käima ei läinud… Aga hind oli hea! Siiamaani imestame isaga, miks me selle õnnetuse ikkagi ära ostsime. Kindlustus peale ning sain Pärnust tagasi kodukanti sõita oma elu esimese ametliku autoga.

Lihtne põli sellel masinal muidugi polnud – äsja load saanud 18-aastane noormees ilmselgelt pole ühegi auto unistuste peremees. Läbivus, kandevõime, kriimukindlus jms pandi ikka pidevalt proovile. Rekordiks vist jäi 14 inimest autos – kõik tuppa ei mahtunud ning kaks preilit pidid 25-kilomeetrise teekonna pagasiruumis kaasa tegema. Igal väiksemal ebatasasusel käis põhi vastu asfalti ning pimedas võis peeglitest näha lausa sädemeid.

Fordimehe rõõmud

Meenus veel üks huvitav featuur selle Scorpa juures – nimelt oli ta täiesti toodangu algusaegne eksemplar ning mingil põhjusel kaheliitrise karburaator-mootoriga (enamus ikkagi toodeti juba sissepritsega). Selle karbussiga oli aga üks pidev häda: ei tahtnud ta kuidagi toimida. Kuigi sain korduvalt uue detaili ostmiseks raha kokku, siis kippus see pidude käigus mingil põhjusel otsa saama… Lõpuks oli ta omadega nii otsas, et peale süüte välja keeramist miski veel podises hetke kapoti all ning umbes kolm sekundit hiljem käis summutist välja ca 20cm pikkune tulelont ja kõva kärgatus sinna järele.

Mõnikord oli pisut piinlik autot ära parkida ning tuli oodata, et kedagi läheduses poleks, kes seda nägema-kuulma satuks. Teinekord aga jällegi sai meelega pargitud tagumine ots kõnnitee suunas ja oodatud lähenevaid jalakäijaid. Eriti hea veel, kui neil sattusid näiteks toidukotid käe otsas rippuma… Keerad süüte välja ja ootad kolm sekundit…

Ühesõnaga pahandust sai temaga tehtud päris palju ning enamus sellest ei kannata isegi trükimusta. Ja ilmselt parem on, kui see jääbki ainult nende mällu, kes tolle valge fordirondiga omal ajal kokku puutusid. Aga põhiline oli see, et mul oli oma isiklik päris auto!


100autot ja Facebook



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.