BMW 730 (e38) – Bond. James Bond

#16 : BMW 730i (e38) 1994a

Kuna Audi sai endale uue peremehe, siis algasid uue masina otsingud. Tegelikult teadsin juba varem, et järgmine auto saab olema Bemm. Ja surfamine oli juba käinud vähemalt kuu, aga midagi liiga head polnud silma jäänud. Esmane fantaasia oli ikkagi 90ndate keskpaigas tootmisse läinud seitsmes seeria (mudeli-indeksiga e38). Ja loomulikult bensiinimootoriga.

Häda selles, et liiga tihti neid ei müüda. Eriti selles hinnaskaalas, mille ma endale eesmärgiks olin pannud – kuni 2000 eurot. Seega laiendasin valikut ka viiendale seeriale (e39) ning kolmanda seeria kupeele (e46). Mingil hetkel jõudsin tõdemuseni, et ilmselt ikkagi bemmi ei tule, kuna kõik kuulutustes natukenegi viisakamad autod osutusid üle vaatamisel täielikeks rontideks ja roostehunnikuteks.

Kas ikka saab selle raha eest?

Kas nüüd siis tõsta hinnapiir kõrgemale või vaadata mingit muud marki. Aga mida siis täpsemalt? Mersut sama raha eest leida ilmselt oleks veel lootusetum. Audit uuesti? Prantslaste kohapealt kindel ei – vabandust, aga te ei oska autosid teha… Japsid? Hetkel ikkagi pigem mitte. Variant oli jääda ootama, et äkki ikkagi kusagilt ilmub mõni bemari kuulutus ja auto osutub vaatama minnes siiski ostmise vääriline.

Ja siis kogemata leidsingi ühe kuulutuse – 1994 aastal valmistatud semjorka, millel kapoti all kolmeliitrine V8 bensiinimootor. Piltidelt nägi auto väga hea välja ning juurde kirjutatud remondiajalugu oli muljetavaldav. Põhjus, miks ma varem seda müügis ilmselt polnud märganud: nimelt auto24 pakub e38 seeria miinimumväljalaskeaastaks 1995. Vot siis. See tuleb endale meelde jätta ning kui tekib aeg autot müüa, siis märkidagi sinna aastaks 1995 kommentaariga, et tegelt on üheksakümmendneli.

Osta või mitte?

Kuigi autot vaatama minnes oli eelarvamus päris suur, siis kohapeal avanes üllatuseks täiesti viisakas pilt. Kena sinine värv (kuigi toonierinevus tagatiibade ja uste vahel päris tugev). Roostet üsna minimaalselt, ainult uste all servades ja küljekarbid terved ja tugevad. Samuti tundus salong väga korralik – ainult mõned plastikud lahti, mille saab ise suhteliselt kerge vaevaga kenasti kinni. Rooli nahk pealt kulunud ja katki. Aga mäluga elektrilised istmed ja need täitsa töötasid. Müüa väitis, et kõik mis peal, see ka toimib.

Selgus, et praegune omanik oli õppinud autotehnik ning masinasse kõvasti aega ja raha paigutanud, tänu millele oli sõit sujuv ja vaikne. Kogu tehnika tundus nii vana auto kohta päris heas seisus. Eks pisut jääb mulle ikka ka remondirõõmu, aga suures osas visuaali parandamise kohapealt. Ehk siis täpselt see osa, mis mulle endale meeldib ja jõukohane on.

Kui olime auto põhjalikult üle vaadanud, proovisõidud tehtud ja hinna ka vähemalt minu jaoks õiglasemaks saanud, siis ei jäänudki muud üle, kui tuli maanteeameti e-teenindusse logida ja omaniku vahetus ära vormistada. 23nda detsembri õhtul sai minust bemmimees…

Muuseas, ka James Bond sõitis sama generatsiooni seitsmenda seeriaga! Seega, kui soovite ka endale Bondi autot, siis väärika pakkumise korral olen nõus masinast loobuma. Aga mitte enne uut aastat palun. Ahjaa, omanike vahetuse ajalugu on päris muljetavaldav.