#4 Volvo S60 '02 detsember 30, 2019 Lisa kommentaar
#4

#4 : Volvo S60 2.4T 2002a 

Vot ei teagi päris täpselt, mis sellel 2007 aasta novembrikuus peas toimus, aga ostsin endale esiveolise!!! Volvo. Jah, te ei lugenud valesti – esiveolise. Olin äsja oma kupee-mersu maha müünud ja tahtsin pisut uuemat ning viisakamat autot saada. Mäletan, et tegin omale tabeli erinevatest markidest-mudelitest ning panin sinna potensiaalsed kulud ja plussid-miinused kirja. Hinnaklass oli muidugi tolle aja kohta päris üüratu – kuni 150 000 krooni.

Mis siis täpsemalt menüüs oli? BMW kolmas ja viies seeria (e46 ja e39), Lexus IS (esimene generatsioon), mingi mudel veel ja siis see Volvo S60. Kaalukausil mängisid olulist rolli kindlustused (liiklus/kasko) ja potensiaalsed hooldusarved. Ning numbritemängus võitiski Volvo.

Internetis erinevaid müügikuulutusi sirvides jäi silma üks 2.4 liitrise vabalthingava mootoriga isend, mida müüs Info Auto (Volvo ja Fordi esindus). Tumeroheline ning hele nahksisu. Loomulikult automaat. Hinnalipik näitas 180 000 krooni, mis tundus krõbe, aga alla selle nagu ka väga head valikut polnud. Tuli siis minna vaatama.

Kepimehe auto?

Kohapeal selgus, et see Volvo S60 on ikkagi kepimehe auto, kuna laes olid kontsakingajäljed. Koer või siis mõni väiksem laps oli tagumise ukse polstri ära närinud ning erinevaid kulumisjälgi leidus veel igal pool. Ka proovisõit ei avaldanud eriti muljet – see masin lihtsalt ei liikunud edasi. Seisin siis nõutult selle õnnetu Volvo kõrval, kuniks jäi silma kõrval olev samasugune S60. Aga turboga. Hind juba 195 000 krooni, mis ilmselgelt jäi minu skaalast välja.

Kui ma juba seal olin, siis tekkis huvi vähemalt proovisõit temaga ära teha, et saaks aimu, kas see 2.4 turbo bensukas vähemalt hammustab pisut paremini edasi minna. Peab siinjuures mainima, et 2007 aastal tundus ikkagi 147kw päris arvestatav number ning kiirendus vedas näo naerule. Ja kuna müügimees lasi hinda ka kümme tonni alla, siis saigi hakata liisingu pabereid täitma. Seisukord oli väga hea, ainult suur 120 000km hooldus ootas ukse ees.

Siinkohal avalduski Volvo valu, mida ma poleks osanud oma excelit koostades uneski näha: hinnakirja järgi maksis see hooldus 24 000 krooni!!! Kuidagi poolenisti sohiga sai sellest aga vähem, kui 9000 krooni. Igatahes mul oli nüüd liisingupill ja esialgu olin oma ostuga väga rahul.

Esivedu jäi ikkagi igavaks

Sõitsin temaga ligikaudu vast aasta, kui totaalselt ära tüdinesin. Auto oli hea ja aus, aga see pagana esivedu… Seetõttu jäi ta mul lihtsalt seisma, kuna ma lihtsalt ei viitsinud temaga sõita. Mingil hetkel andsin ta isale kasutamiseks ja mõned aastad hiljem kinkisin auto vanamehele juubeliks. Vot milline mees! Ja ta sõidab sellega veel tänaseni ning masin on ennast üsna probleemivabalt üleval pidanud.

Küll on see auto aga olnud üsna avariilembeline ning kasko on tõenäoliselt selle masina mitmekordselt välja maksnud. Hetkel meenub kohe vähemalt viis erinevat kindlustusjuhtumist, millest üks oli peaaegu et mahakandmisele… Ja neist ükski polnud minu enda osalusega. Senimaani on see olnud ka ainuke esiveoline masin kogu mu autopargis (kui nüüd jätta rahvaralli aparaadid menüüst välja). Ei midagi huvitavat. Volvo. Rootsist. Esiveoline.



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga