#8 Range Rover '05 jaanuar 16, 2020 Lisa kommentaar
#8

#8 : Range Rover Vogue 4.4 V8 2005a

Omamisperiood: 05.12.2013 – 05.01.2016

Kõige tüütum asi talve juures (peale selle, et külm on) on minu jaoks klaaside kraapimine. Lihtsalt pagana tüütu. Ja noh, autosse on ka külm istuda. Seega oli mul kinnisidee panna autole peale eelsoojendus. Kiire hinnapäring aga pani veidi kukalt kratsima – suurusjärk ca 2000 eurot. Et asjal mingitki jumet oleks, siis peaks sama autoga veel järgmised viis aastat sõitma. Hiljem müües pole keegi nõus sulle paar tonni turuhinnale peale viskama, kuna sul on webasto. Parimal juhul lihtsalt annaks kahe samaväärse auto puhul kerge müügieelise.

Mingil hetkel jõudsin tõdemuseni, et mõistlikum on müüa olemasolev masin maha ja osta asemele juba selline, millel eelsoojendus on peal. Õnneks on ju autokahekümneneljas võimalik otsingufiltris vastavasse kasti linnuke klõpsata ning hakka aga valima. Paraku just liiga suurt sortimenti sealt peale ei visanud (kuna esiveolised pillid on kindlapeale välistatud). Esimest korda tekkisid minu radarile ländroverid ja eelkõige Range Rover Sport, mis näeb isegi täna veel endiselt fantastiliselt hea välja.

Valisin kõige viisakama ja kõige parema hooldusajalooga isendi välja, millel oli alles 30 000km tagasi mootor vahetatud (tolle põlvkonna diiselmootorid kippusid 80k ja 170k läbisõidu vahemiku juures ettehoiatamata kokku jooksma). Proovisõit tekitas pisut kahetisi tundeid – ühtpidi tundsin, et Land Rover on ikkagi see auto, mida tahaks, teistpidi – 2.7 diisel oma 140 kilovattiga ei liigutanud teda ikka üldse edas (eriti CLK pealt tulles). Lisaks oli ka tagaistmel ruumi pisut vähevõitu…

Pealkirja all andsin muidugi vihje juba ära, kuhu see saaga edasi viib… Ehk mingil hetkel jäi kuulutuste lappamisel filtrisse ikka päris Range Rover (aka suur-Range). Tollel hetkel mulle hullupööra meeldis just selle Spordi välisdisain – no oli väga ilus auto minu jaoks. Aga otsustasin selle suure ja kandilise siiski vähemalt proovisõidule viia. Skepsist lisas muidugi ka see, et müüjaks oli mingisugune autoplats suhtkoht Kalevi kommivabriku lähedal.

Pestud auto on kenam kui pesemata. Vähemalt enamasti

Esmane pilk autole vööst allpool midagi tuksatama just ei pannud – oli ilmselt päris mitu kuud juba seal platsil seisnud, pidurikettad kergelt roostesed ja auto ise ka natukene tolmune. Varustusnimekiri oli muidugi muljetavadav: alustades mäludega istmetest ja lõpetades harmankardon helisüsteemiga (ja no loomulikult puldi ja taimeriga webasto). Käima loomulikult ei läinud ilma boosteri abita. Kuna kindlustust peal polnud (kui mitmel platsiautol see üldse on?), siis müügimees soovitas natuke rahulikumalt võtta ja ulatas auto võtmed.

Proovisõit. Sellel konkreetsel isendil oli tehase poolt kapoti alla paigaldatud 4.4 liitrine V8 bensiinimootor võimsusega 210 kilovatti. No see hääl ja minek – no ma olin ikka nii müüdud kui vähegi võimalik. Täiesti hämmastav, kuidas selline hunnik metalli, plasti ja nahka (ja s*taks juhtmeid) edasi liigub! Ma olin ikka nii võlutud, kui vähegi võimalik. Nüüd tuli veel hind õigeks võluda. Kui hinnas tingida ei saa, siis pole see ostmine millegipärast kuidagi õige.

Armatuuril ilutsev tehniliste parameetrite ja muu asjaliku infoga paber väitis auto väärtuseks 21 000 eurot (2005a pill aastal 2013!) ning soodushind 15 400€. Kuna viimane hooldus oli ka juba paari tuhande kilomeetriga üle lastud, siis pakkusin välja, et 13 tuhande eest oleksin nõus ta enda kanda võtma. Müügimees lubas omanikuga ühendust võtta…

Umbes sellise nädalase kemplemise järel jõudsime numbrini 14 400 eurot. Omanik oli ka parajalt kange ning arvas, et auto peaks tegelikult ikkagi viis tonni rohkem maksma, aga oli hoolduse tõttu nõus kilo hinnast maha lihvima. Kindlasti oleks saanud veel sealt alla pigistada, aga eks enda emotsioon surus ka teiselt poolt peale ning liisingutaotlus liigkasuvõtjate poole läks teele. Olin just ostnud endale Range Roveri! Ikka “päris” Range Roveri.

See kaheosaliselt avanev pagasiluuk on ikka boss

Paberid korras, võlg kaelas, tuli alustada teekonda müügiplatsilt oma tolleaegsesse Kalamaja-kandi üürikorteri suunas. Esimene ehmatus saabus Pärnu maantee viaduktilt alla sõites (enne Vineeri peatust, kes vähegi Tallinna tänavaid aduvad, siis teavad). See auto oli lihtsalt täiesti jõhkralt suur! Ma olin ostnud endale veoauto… Liinibuss kõrvalreas tundus ainult natukene suurem. Pidin ikka hoolega jälgima, et mõnest hondasivikust üle ei sõidaks. Ja iksviite ning audi-kuu-seitsmete juhtidele sai kenasti ülevalt alla vaadata. Isegi nende nägusi ei näinud, kuna katused jäid ette…

Teist ehmatust ei pidanud ka väga kaua ootama. Kuna mul mingil hetkel oli tekkinud selline loll harjumus, et panin sendi pealt kirja kuhugi exceli tabelisse kõik autoga seonduvad kulud, siis esimese asjana karjus sealt vastu kütusekulu… Ma nagu oskasin aimata, et ta liiga ökonoomne pole. Ja ka talvine aeg pluss lühikesed otsad… Aga 27 liitrit sajale?!?

Suva. Mul oli Range Rover!



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga