#8 : Range Rover Vogue 4.4 V8 2005a
Omamisperiood: 05.12.2013 – 05.01.2016
Pildid rotitud auto24.ee’st enda vanast müügikuulutusest.
Väljas on talv. Miinuskraadid. Hommikul ärgates kuuled, kuidas ümber maja naabrimehed oma autode klaase kraabivad. Ja pikalt kraabivad, kuna ööga on korralik kiht jääd tekkinud. Lähed akna juurde ning vajutad pulti ja vaatad, kuidas roheline tuluke korraks vilksatab. Peale hommikusi toimetusi istud autosse (sooja autosse), lased kojameestega sulanud lumevee esiklaasilt minema ning vaatad, kuidas kadedad naabrid mornide nägudega järgi vahivad. Kraabitsad ja lumeharjad käes…
Üleminek tagaveoliselt neliku peale võttis ikka omajagu aega. Olin ju harjunud libedaga kõikvõimalikud kurvid ja pöörded alati külgees läbima. Nüüd oli aga olukord teine ning samamoodi enam ei saanud. Esiteks oli auto ise oluliselt raskem. Ja kui tagaveoline kaotab libedal driftides kiirust, siis uus loom hoopis kiirendas peale. Nii mõnigi kord kolistasin üle äärekivide, kuid õnneks oli rehvidel profiili piisavalt ja sillaosa väga tugev. Ja teine asi oli seisma jäämine. Neli ratast kraabib kenasti kohalt ära ka väga libedal teel ning kipub ära ununema see pisike detail, et pidamasaamine võib kriitiliseks minna.
Puksiiri peale
Olin rõõmsalt juba umbes poolteist kuud mööda pealinna tänavaid autoga ringi vuranud ja väga rahul oma uue veokaga. Kuna talv oli mõnus ning lumerohke, siis tekkis idee minna Kiviõlisse tuhamäe otsa suusatama. Õues lõõtsus kena viieteistkraadine pakane. Sain ligikaudu kümmekond kilomeetrit mööda maanteed vurada, kui järsku kadus mootoril jõud, armatuuris süttis jõulupuu ning kapoti alt hakkas tossu ja õlikärsakat tulema. Esimeses bussipeatuses tuli seisma jääda.
Kogu mootoriruum oli kenasti õli täis pritsinud. Ei jäänud väga muud üle, kui puksiir järgi tellida ning lasta auto töökotta toimetada. Õnneks korjas üks sõber meid peale ning suusaüritus ei jäänud selle väikese jama pärast pooleli. Kuna ise enam roolis ei pidanud olema, siis sai tuju tõsta Vana Tallinna likööriga, mis kulmineerus hiljem suusamäel kriimulise näoga. Ilmselt sai amort liiga pehmeks timmitud ning põse ja jää kokkupuutejälgi oli veel nädala jagu näha.
Hiljem teeninduses selgus, et midagi katki ei olnud (autol siis). Selle BMW päritolu V8 bensiinimootori põhihäda pidigi seisma selles, et kui sõita palju lühikesi otsi linnas, siis koguneb karteri tuulutusse kondents. Ning kui mingil hetkel suurema külmaga minna maanteele, kipub see ära jäätuma ja õli proovib leida väljapääsu mootorist – kas siis õlikorgi või õlivarda toru kaudu. Teoorias oli võimalik tellida sinna 360 euro eest mingisugune lisasoojendus või panna tükk pappi iluvõre taha. Kuna see viimane variant tundus täpselt 360 eurot odavam lahendus, siis nii sai ka tehtud ja probleem kadus.
Järgmine probleem
Suures plaanis oli tegemist üllatavalt töökindla ja murevaba autoga. Mingil hetkel sai vahetatud lekkiv õhkvedrustuse survepaak, mis oli läbi roostetanud. Mõned väiksemad kuluosad tahtsid samuti tähelepanu. Aga kõik oli mõistlik ja suhtelised taskukohane. Kõige suurema ampsu rahakotis võttis bensiinipaagi täitmine (keskmiselt 19 liitrit kütust sajale kilomeetrile). Esimese aastaga läbisin ligikaudu 18 000 kilomeetrit ja põletasin läbi umbes 3 500 liitrit bensiini. Rekordiks jäi ühe nädala jooksul Lõuna-Eesti teedel kulunud 500 liitrit kütust. Üks mu sõber ütles, et tema saaks oma diiselpassatiga sellise kogusega terve aasta hakkama…
Mingil hetkel aga hakkas häda käivitumisega. Eriti sooja mootoriga. Starterit tuli ikka üsna pikalt kerida enne, kui mootor tööle turtsatas. Ning aegajalt kippus kohe uuesti välja surema. Samuti oli tunne nagu auto võimsus oleks oluliselt kahanenud. Sai käidud mööda erinevaid töökodasid, aga vea põhjus ei tahtnud kuidagi selgeks saada. Asi kulmineerus lõpuks sellega, et auto suri keset tihedat liiklust ära, blokeerides Tehnika tänaval ühe sõidusuuna. Palju õnne teised liiklejad! Oli taas aeg puksiirijuhi number välja otsida ja auto töökotta vedada.
Mitu päeval otsimist ja lahkamist viisid välja selleni, et oli vaja uut kütusepumpa. Vana oli maha surnud ja see oli tõenäoliselt ka nende käivitushädade põhjustaja. Aga Range Roveri klepsuga uus pump maksis 700 euro kanti… Tundus pisut paljuvõitu ja sai hakata otsima alternatiive. 120 euro eest oli võtta samas mõõdus ja samade parameetritega tundmatu firma pump. Auto küll läks tööle ja sõitis, kuid käivitushädad jäid alles. Õnneks sai selle tagastada ja proovida järgmist (150-eurost). Ja ei läinud asi kuidagi paremuse poole. Mingil hetkel jõudsin guugeldades järeldusele, et sinna sobib täpselt BMW X5 kütusepump. Hind: 180 kupüüri. Kusjuures selgus, et isegi tootja on neil detaildel täpselt sama. Lihtsalt see Land Roveri kleps on väärt viis sotti… Sellega oli kogu jama ühelpool ning elu jälle muretu.
Häid jõule!
Kuna mul proua on pärit Hiiumaalt, siis tuleb ikka jõulude paiku see praamisõit sinna ette võtta. Pühad kenasti peetud ja ehk ka mõni lisakilo ülesöömiseset juures, oli aeg tagasi kodupoole liikuma hakata. A kus auto võtmed on? Omast arust jätsin need esikusse kapi peale, aga vot seal neid enam ei olnud. Taskus? Ei. Mõnes teises taskus? Eeee.. ei. Kas keegi on võtmeid näinud? Ei… Ehk siis ajasin kõik kenasti kokku ja otsisime terve elamise põhjalikult läbi. No ei ole võtmeid…
Kuna ka oma pealinnakodu võtmed olid autos (ja varuvõtmed ka Tallinnas), siis oli tarvis kindlasti kuidagi masinasse sisse pääseda. Eelmine õhtu olin käinud korra pagasiruumist kingipakke välja võtmas ning tekkis kahtlus, et ehk jäid võtmed sinna. Ega siis midagi. Kõne autoabisse ja tunnikese pärast oli mees traadiga kohal. Teipis kenasti ukse ääred ära, painutas raami pisut eemale, et saaks traadist konksu ukselingi külje ja niiviisi kesklukustuse lahti. Aga vot ei midagi. Kisu seda linki palju tahad, uksed lahti ei tule…
Range Rover L322 ja kirves
Palusin tal helistada mõnele kolleegile, kes ehk on varasemalt sellist autot avanud. Või kuidas ja kas üldse nendesse sisse pääseb. Kuidagi jõudis ta oma helistamistega lõpuks ländroveri spetsialistideni, kes kinnitasid, et ega seda autot lahti ei saagi. Topeltlukustus. Pane ämm autosse kinni ja välja ta sealt ei saa… Kuna samad tegelased remontisid ja ka lammutasid erinevaid maastureid, siis sai uuritud, kas neil on mõni küljeklaasidest olemas ning mis hinnaga. Mõlemad tagumise ukse aknad olemas – 50€ tükk.
Selge. Kirvest! Ning autoabi tegelane hakkaski kirve abil Range Roverisse minema. Kui ta oli tulutult ligi viis minutit proovinud akent puruks saada, siis lõppes kõrvalseisval äiakandidaadil kannatus, võttis kirve oma kätte ja hakkas uhama. Ise veel pomisedes, et “Äh, pole minu auto”. Peab ütlema, et üllatavalt tugevad on need aknad. Peale seitsmendat tugevat pauku kirvega purunes klaas lõpuks kildudeks ning sai tekkinud avause kaudu sisse ronida. Aga kas võtmed olid autos? Ei olnud… Tagasi nõutult toas. Küsimuse peale, kas ehk keegi käis vahepeal külas ja võis kogemata need kaasa võtta, tõi ämmakandidaat taganttoast oma käekotist kadunud võtmekese. Must prügikott teibiga ümber ukseraami ning võis hakata liikuma praami peale.
Vot sulle häid jõule!
Pidin kahjuks autost loobuma
Kuna mingil hetkel sai endale oma isiklik elamine soetatud, mis tahtis arvestatavat rahasüsti remondi näol saada, siis ei jäänud muud üle, kui tuli auto müüki panna. Kokku sai temaga vuratud pisut üle kahe aasta, mis minu jaoks oli üllatavalt pikk periood. Aga see Range Rover L322 meeldis mulle ka ikkagi hullumoodi ning kurb oli lõpuks need võtmed uuele omanikule üle anda. Raha sain tema eest vist 11 800 eurot, seega hinnalangus paariaastase kastutamise juures väga halb ei olnudki. Äge auto oli. Kuidagi jäi temast see armastus ländroverite vastu sisse. Kunagi jälle uuesti!
