Mercedes-Benz S500 W221 – Eraisiku pankrott?

#11 : Mercedes-Benz S500 L 4-Matic 2010a W221

Omamisperiood: 04.10.2016 – 13.11.2017

Kuigi see Mersu sai juba mitu aastat tagasi maha müüdud, siis ehk on tagantjärgi pisut huvitav numbritele otsa vaadata – mida tähendab reaalselt W221 S-klassi ülalpidamine. Seda enam, et nende hinnad on tänaseks piisavalt madalale kukkunud ning muutunud juba paljudele kättesaadavamaks. 2016 aasta oktoobris ostsin auto 22 900 euro eest, mis tollel hetkel oli väga äss diil (turuhind kõikus seal 30k ringis). Täna algavad 2010a facelift pillide numbrid juba viieteistkümne tonni juurest. Pole paha kukkumine kolme aasta jooksul…

Kuna ma pole selline ostan-kohe-sulas-välja-mees, siis liisingu jaoks oli vajalik kohe kasko peale teha (sellisel autol üldiselt võiks ikka vabatahtlik kindlustus olla, kuna tükid on kallid ja igasuguse väiksema kõksu puhul ulatuks remondiarved suht taevasse). Esmalt lahti IIZI portaal ning sealt paistsid vastu pigem ehmatavad numbrid – kõige odavam pakkumine aastaks oli pisut üle 2100 euro… Opaa!

Järgmiseks otsustasin tülitada ühte tuttavat kindlustusmaaklerit ning temapoolne parim diil jäi üle 2300,- Endiselt liiga kõrged numbrid. Kolmandaks õlekõrreks oli Swedbank’i varakindlustus: 2100€. Peale mõningast meilivahetust korrigeeriti see 1900 peale. Ja siis veel veidi surkimist ning viimane pakkumine 1700 eurot tundus juba vaat et okei. Kuniks sattusin poliis.ee lehele, kus vaatas vastu 1400€ aastamakse.

Iseteeninduses ikkagi ise hakkama ei saa

Tee aga pildid valmis, lae need iseteeninduses ülesse ning arve laekub meili peale. Nii libedalt see paraku ei läinud, kuna süsteem teatas, et minu auto andmetega on mingisugune kala. Nimelt nende andmebaasi arvates polnud 2010 aastal veel seda 4.7 liitrist bi-turbo katelt W221 kapoti all olemas… Tuli kogu protsess tehnilise toe abiga läbi teha ning see kergitas kaskohinna 1500,- peale, mis oli endiselt täitsa okei 320 kilovatise luksuslaeva kohta.

Järgmine suurem rahaline väljaminek väljendus ühises mootorivahetuseprojektis koos Silberautoga, kus minu osalus oli 2000 eurot. 224 000 km läbisõitnud raami vahele istutati alla 100k Saksamaa teedel läbi vuranud tuumakatel. Kogu pull võttis aga üksjagu kaua aega ning võtmed sain kätte ca poolteist kuud peale auto ostu. Sellise masina puhul on mõistlik hoida reservkontol teatud hulk eurosid juhuks, kui miskit peaks ventikasse lendama ning auto seetõttu seisma ei jääks (kuni parandamiseks klots koos on).

Segadus kütusekuluga

Järgmine põnev numbrite kombinatsioon on kütusekulu. Ja paberi peal olid näitajad ikka müstilised:

Kütusekulu maanteel: 7.6 (l/100 km)

Keskmine kütusekulu: 9.9 (l/100 km)

Kütusekulu linnas: 13.9 (l/100 km)

Pole paha ligi 2.5 tonni kaaluva nelikveolise koletise kohta, mis teeb viie sekundiga sajani. Reaalsus oli aga paraku kõike muud, kui keskmine kulu alla kümne liitri. Eks need näitajad tundusidki pisut liiga optimistlikud. Tallinn-Tartu otsal tipptunni välisel ajal püsikiirusehoidjaga sajaviie peal andis kompuuter keskmiseks 10.8 liitrit ning tagasiteel 10.6 l/100km kohta. Ja no pealinnas ringi vurades ei saanud kordagi ekraanile väiksemat numbrit, kui kakskümmend-sajale (rohkem arvuti ka ei näidanud, et mitte W221 omanikke liiga stress ajada vist).

Tasapisi hakkas väikene kahtluse uss sisse pugema, et midagi on mu auto juures ikka väga valesti. Saan aru, et tehase kulunumbreid ei tasu kunagi tõe pähe võtta, kuna need on saavutatud sohki tehes kusagil ideaaltingimustes, aga siiski – kas saab nii palju mööda olla? Ega siis midagi, diagnostika aeg Silberautosse ning vaatame üle, mis seal paigast on.

Mis see tegelik kütusekulu siis olema peaks?

Paraku tuli auto töökojast tagasi teatega, et kõik on korras… No kurat, ei usu. Te ikka ei oska seal midagi teha! Edasi järgmisse Mersudega tegelevasse garaazi. Ei, ei, kõik on hästi teie autol. Diagnostik ei leidnud miskit… Kindluse mõttes käisin veel kolmandagi spetsiaalse diagnostikafirma läbi kuid midagi uut ei tulnud ka sealt välja.

Hakka või uskuma, et kõik ongi päriselt korras ning tehas on kütusekuluga lihtsalt jämedalt valetanud. Eks ühtepidi sain aru, et füüsikaseaduste kohaselt ei saagi nii raske ja võimas auto eriline ökopill olla, kuid siiski jäi sisse kahtlus, et auto tarbib ettenähtus märgatavalt rohkem bensiini. Aga kahtlused oli vaja siiski hajutada ning lõpuks otsisin auto24 portaalist välja teise täpselt samasuguse müügisoleva S-klassi ning tegin kõne omanikule. Kui viimane teatas, et ega alla kümne maanteel pole temagi näinud, siis oli case-closed. Auto on siiski korras ja päriselu numbrid ikka kaugel-kaugel võrreldes paberi peal lubatuga.

W221 põhjalik kulutabel excelis

Üldjoontes on siiski tegemist üsnagi töökindla mudeliga ning esindusse remonti oli asja pigem harva. Kuna ma olen juba aastaid iga masina kohta üsna detailseid kulutabeleid pidanud, siis tekib ka reaalne pilt iga auto ülalpidamise kohta. Esimese hooga nagu midagi hullu justkui ei tundunud, aga kui read said kõik kenasti kokku liidetud, siis summa oli ikkagi märkimisväärne – ühe aasta ülalpidamiskulu 10 354 eurot ja 94 senti… See siis sisaldab kõike alates kojameestest, kütustest, kindlustustest kuni hinnalanguseni välja. Ainult pesula arveid ei pannud sisse.

Suurtest numbritest hoolimata meeldis see auto mulle meeletult. Midagi mugavamat ja mõnusamat on lihtsalt raske leida. Sõitmine oli puhas nauding ning erilist vürtsi lisas see kahe turboga jõhkard kapoti all. Kui ikkagi seda parempoolset pedaali pisut jõulisemalt pressisid, siis kiirused muutusid väga kiiresti illegaalseks. Paraku teeb elu oma korrektuure ning pere juurdekasvu silmas pidades oli selge, et sinna W221 sisse enam kahe lapse ja vankritega ära ei mahu. See oli üks neist masinatest, mida lihtsalt poleks tahtnud ära müüa, aga muud ei jäänud üle. Tuli hakata vaatama midagi ruumikamat.

Kui lihtne teda müüa oli?

Peale paarikuust vaikuseperioodi sain lõpuks kõne ühelt ostuhuviliselt. Ilmselgelt liiga metsikut tungi suurte V8 bensiinimootorite järel turul pole… Aga igatahes lõpuks keegi soovis autot näha ning ühel reede õhtul parkisin Sikupilli Prisma parklas ning ootasin ostjat. Kohale veeres üks pirukas (vist oli Citroen Berlingo või midagi sarnast), millest astus välja viiekümnendates härrasmees.

Esimese hooga nagu liiga paljulubav ei tundunud, aga kunagi ei tasu teha ennatlike järeldusi. Peale pisikest jutustamist ümber auto pakkusin talle proovisõitu. Härra aga arvas, et polegi vaja ning istus hoopis kõrvalistmele. Jätkus ülekuulamine sõiduki tehnilise poole pealt, kuniks lõpuks ostuhuviline teatas, et tuleks juba järgminsel päeval Mersule sularahaga järgi…

Kahtlustasin autot müüki pannes, et see rändab kas Narva või Lasnamäele. Ja just sinna viimasesse üheksakordse paneelmaja ette ta läkski. Uus omanik tegi esimese sõidu autoga alles peale seda, kui oli raha ära maksnud ning ostumüügileping vormistatud. Kurbusega andsin võtmed üle ning nüüd tuli kolida üle “pereauto” peale. S-klassi ajastu oli sellega minu jaoks otsa saanud…

Kas ostaks W221 kunagi uuesti?

Kokkuvõttes võib öelda, et W221 näol oli tegemist kindlasti ühe parima autoga, mida olen senimaani omanud. Kas soovitaksin sellist osta? Pigem ei. Isegi kui kulunumbrid ei häiri, siis paratamatult rikub see auto su ära ning iga järgmine tundub peale seda täiesti mõttetu ront… Kui sa just uuema S-klassi vastu ei vaheta.

Seega, parem ära hakka ennast ära rikkuma. Su järgmised valikud muutuvad lihtsalt edaspidi liiga kitsaks. Ahjaa, aastase kasutamise jooksul oli selle konkreetse masina hinnalanguseks vaid 400 eurot!

Kui sissejuhatus jäi lugemata, siis selle leiab siit:

Mercedes-Benz S500 W221 – üle kivide ja kändude

---

100auto FB kanalis on seda läbu kõvasti rohkem, kui siin blogis 🙂