Dodge Charger – miks sa mulle meeldid?

#25 Dodge Charger 3.5 V6 2009a

Veel alles hiljuti oli meil peaministriks Jüri Ratas ning minul hoovis paar rohelist Mercedest. Järsku aga ühel jaanuarikuu nädalal hakkas asju juhtuma. Alustuseks lagunes valitsus ning sellega täiesti mitte-seonduvalt sai ka minu roheline maailmapilt oma otsa.

Rohelised Mersud olid hoovist kadunud ning asemele ilmus hoopiski üks sinine Ameerikamaa päritolu auto. Vahva on see auto24 vahetuste loterii – kunagi ei tea, mis masin sulle järgmiseks satub. Ma isegi ei mäletanud sellise mudeli olemasolu, kuniks S-klassi kuulutuse peale ta postkasti potsatas.

Huvitaval kombel laekus W140 vahetuseks terve posu erinevaid pakkumisi – terve rida Bemme (3-seeria, 7-seeria, X5), Mercedese esimese põlvkonna linnamaastur ML320, VW Golfi teine generatsioon, Chrysler LeBaron ja üks 2000-ndate alguse Audi A4. Ning siis võibolla kõige intrigeerivama variandina Dodge Charger.

Veider pakkumine, aga okei

Selle sama sinise USA-ka vahetusmotiiv jäigi mulle kõige segasemaks. Loomulikult polnud need kaks aparaati kuidagi omavahel võrreldavas seisukorras ega ka hinnaskaalas. See omakorda tähendas, et lisaks Mercedesele tuli loovutada ka paras pakk euro-sedeleid. Seega varusin juba portsu tatart ja kiirnuudleid ning tühjendasin oma pangakontod.

Kuna Dodge Charger pesitses Tartus, siis sai kohtumispaigaks kokku lepitud Mäo risti tankla. Sinna on vähemalt mõlemal võrdselt tüütult palju sõita. Ja üldjuhul, kui nii kaugelt juba tullakse, siis tavaliselt ilma kaupa tegemata koju ei minda. Teistpidi võttes jällegi kaotad igal juhul – kas siis maha sõidetud bensiini ja aja mõttes või hoopis kehva vahetuse näol. Võib ka muidugi õnneks minna.

Igatahes jõudsin kohale esimesena. Loopisin pisut lund S-klassi esiklaasile, et see taas läbi paistma hakkaks. Sest ju ainult nõrgad kasutavad talvist klaasipesuvedelikku, mis maanteel sõites ära ei külmu. Õige mees peab suutma ka mälu järgi pimesi kohale sõita. Kuigi ma olin Chargeri omanikule kõik teadaolevad vead juba telefonis ja meilis ära rääkinud, siis seal auto kõrval seistes kahtlesin ikkagi sügavalt, et siin mingisuguseks vahetuseks läheb. Paras sara ju…

Ja saabub Charger

Klaasipesu reservuaaride täitmine oli populaarne teema. Minu kõrval kimus üks neljakümnendates daam oma sigareti lõpuni ning pani paagi „talvist“ kraami täis. Nõrk, ma ütlen. Puhta esiklaasiga oskab ju igaüks… Ning siis järsku veereski sinine ameeriklane tankla juurde, mõnus tagasilla pukside kääksumine saatemuusikaks.

Alustuseks vaatasimegi just Dodge Chargeri koos üle. No tundus ikkagi suhtkoht viisakas. Mõned värvidefektid, mis maalri kätt tahaks saada, kuid ülejäänu paistis terve ja korralik. Vahelduseks üks auto, mille mootor pole õline, uksed käivad puldist lukku, salong on terviklik ja näeb üldse viisakas välja. Väike proovisõidu tiir osutus ka positiivseks kogemuseks – libedal teel liputas päris mõnusalt saba ning urises mõnusa häälega.

Seejärel oli aeg 16 aastat vanem roheline Mercedes-Benz S350 TD üle vaadata. Nojah… huvitav, mitme minuti pärast ta nüüd loobub ja ütleb, et anna andeks, aga see on ikka liiga hull sara? Uuris ja puuris seal kapoti all, näppis igasugu nuppe ja lüliteid salongis ning tõi seejärel enda autost ostu-müügi lepingu paberid. Päriselt? Kas sellel Chargeril on mingi tõsisem häda, mida ma ei suutnud tuvastada ning ta on kohe-kohe laiali lendamas?

Koju tagasi

Pool tundi peale Mäos kohtumist kulgesin tagasi kodu suunas. Ja suunurgad olid suunatud ülespoole, sest ma ei istunud enam oma rohelise Mersu rooli taga. Olin just äsja soetanud oma päris esimese ameeriklase (sest noh, Ford Probe oli ju tegelikult pigem Mazda). Kuidagi ei suutnud ära otsustada, kas ma olen rahul selle vahetusega või mitte. Pigem vist ikka olin.

Mingil põhjusel arvan, et enamus inimesi ei osta autot sedasi, et täna tekkis mõtte ja õhtuks on uus aparaat maja ees. Pigem ikka kaalutakse pikalt ning mõeldakse vastav aparaat enda jaoks ilusaks ning sobivaks. Eks seetõttu ilmselt olingi veidi kõhkleval seisukohal, et ma polnud Dodge Chargeri ideega lihtsalt veel harjunud. Väljast olin teda näinud ju pisut vähem, kui pool tundi ning nüüd vahtis vastu tüüpiline ameeriklaste ilmetu salong oma odava plastikuga.

Boonusena oli tal sees ka USA sagedustega raadio, mis tähendas, et jaamade valik on üsna kesine – ainult paaritu komakohaga numbrid. Pool teekonnast möllas Elmar ning tuletas meelde vanu klassikuid – Silvi Vrait, Vello Orumets ning noorema publiku jaoks lõõritas Liis Lemmsalu. Pealinnale lähemale jõudes püüdsin kinni veel Nõmme raadio ning sealt tuli puhast kulda Margus Lepa repertuaarist. Uskumatu, kuidas see tüüp ikka jaksab.

Kuidas on emotsioon peale paari päeva?

Mingil arusaamatul põhjusel see auto meeldib mulle oluliselt rohkem, kui ta tegelikult peaks meeldima. Põhimõtteliselt on ju tegemist ameeriklaste mõttes Opeliga – isegi armatuuri disain meenutab sajandi alguse Astrat. Kuid ta välimus on kuidagi sümpatiseerima hakanud. Kapoti all pole küll õige V8 HEMI mootor, vaid tagasihoidlik kolme ja poole liitrine V6. Kuid see urin ja nurrumine on siiski mõnusad. Järelturu väljalase aitab sellele muidugi kaasa.

Aga kõik puudused aitab varjutada tema käitumine tänaval. Eriti libedaga. Chargerile lihtsalt meeldib sõita külg ees. Ja no kellele siis ei meeldiks sõita külg ees? Ta lihtsalt liputab nii sundimatult ja kergelt oma tagaotsa. Autosse istudes paned esmalt mootori käima, keerad tuled peale ning praktiliselt alati lülitad veojõukontrolli välja. Sest nii on lihtsalt pagana lõbus.

Paar päeva tagasi pidin minema lastega mänguväljakule. Kuna see asus piisavalt kaugel, siis loomulikult autoga ning loomulikult oma kõige värskema ostuga. Esimesed pool tundi aga veetsime hoopis lähimas suures parklas ringi driftides. Tütrele hullult meeldis, kuid alla kolme aastane poeg ei suutnud kuidagi aru saada, miks auto vaid külgees liigub. Jah, sinna mänguväljakule jõudsime ka isegi natukeseks…

---

Kuhu täpsemalt kadusid rohelised Mercedesed? 100auto FB leht annab ehk vastuse.