#27 Corvette C4 '95 juuni 21, 2021 5 kommentaari
#27 Corvette C4

#27 Chevrolet Corvette 5.7 V8 1995a

Jube raske on anda uuele omanikule autot üle, millele oleks justkui sinu nimi igale poole sisse kirjutatud. See pagana neljanda põlvkonna Corvette oli lihtsalt nii minu masin. Paraku ühtegi lotovõitu pangakontole ei maandunud ning pensipäevajärgne kotijooks tundus ka ebamoraalne. Sellist finantsilist võimekust mul paraku pole, et kõik ägedad aparaadid saaks alles jätta.

Kogu sellest mulast ilmselt olete juba järeldanud, et Krevetti mul enam pole… Sama kiiresti, kui ta mulle saabus, kadus ta ka silmist. Kaks kuud kooselu jättis väga sügava mulje. Igatahes olen endiselt veendunud, et tegemist oli väga ägeda autoga. Ja kui mingil ajahetkel on võimalus üks samasugune veelkord hoovi tuua, siis seda ma kindlasti ka teen. Seega vaataks korra tagasi, mida üks C4 Corvette endast täpsemalt kujutas.

Need veidrad kiiksud

Mulle meeldib, kui auto teistest pisut erineb. No nagu Porschedel ja Saabidel on süütelukud jumal teab kus või siis kui pooled funktsioonid ning nupud on täiesti jaburates kohtades. Corvette lubab siinkohal endale seda veiderdamist päris palju. Alustades kasvõi sellest, et istmete reguleerimise nupud asuvad seal, kus enamus autodel on näiteks käsipiduri koht – ehk keskkonsoolis.

Ja kui arvele võtmisel oli vaja ohutuled sisse lükata, siis seda nuppu ikka andis otsida. No lihtsalt ei ole olemas! Lihtsalt ei leia üles. Kui normaalsetel autodel on vastav nupp alati suurelt armatuuril, siis C4 puhul on see peidetud roolisamba külge. Pisike ümmargune jublakas – tõmbad välja, siis ohutuled vilguvad, lükkad sisse tagasi – ohukad enam ei vilgu. Loomulikult on ta ka markeerimata ning esimese hooga jääb selle junni funktsionaalsus täiesti arusaamatuks.

Või kuidas käib peale püsikiirusehoidja. Ebareaalne, et mõnel ameeriklasel võiks see puududa. Seega peab ta kusagil olemas olema. No aga taaskord ei leia. Kuid kui ühel õhtul üritasin tuvastada täistulede lüliti asukohta, vajutasin kogemata suunatule kangi otsas asuvale nupule. Ning voilaa – kiirusehoidik rakendus. Jällegi igati loogiline asukoht!

Konvensionaalset kindlalaegast tal muidugi ei eksisteeri. Selle asemel on käetoe sees väike laegas (nagu ka väga paljudel teistel autodel) ning lisaks käivad ukse küljes olevatest käetugedest välja pisikesed sahtlid. Kui sinna midagi ära paigutad, siis võid need asjad kohe heaga ära unustada, sest lihtsalt ei taipa sealt neid hiljem otsida. Topsihoidjad on vähemalt harjumuspärases kohas, kuid nende aukude sügavus jääb umbkaudu kolme sentimeetri kanti. Liitrist mäkki koolatopsi vast paigal ei hoia?

Miks seal kaks D asendit olema peab?

Kojameeste lülitit ennast polnud isegi liiga keeruline leida – tuleb vaid vastavat jublakat suunatule kangi otsas kruttida. Seepeale hüppavad kojamehed kapoti alt välja ning asuvad vihma klaasilt ära kojamehetama. Keerad lülitist kinni ning need kaovad nagu ime väel kapoti alla tagasi. Eks neid veidruseid jagus veel, kuid esimese hooga ei tulegi kõik enam meelde.

Sõiduomadused

Kas see äraleierdatud ütlus, et ära kunagi kohtu oma lapsepõlve kangelastega, peab ka Corvette puhul paika? Nii ja naa. Eks ma olin ju tegelikult peas valmistunud juba selleks, et sõita on temaga kindlasti kohutav. C4 generatsiooni hakati ju tootma juba 1984 aastal ning valmis oli ta arendatud sellest veel oluliselt varem. Seega juba puhtalt teoreetiliselt võiks tänapäeva mõistes tegemist olla paraja õnnetusega.

Kuna olin mentaalselt valmis kõige hullemaks, siis ilmselt just seetõttu üllatasid sõiduomadused pigem positiivse poole pealt. Iste on mõnus kauss ja väga hea külgtoega, kuid samas ülimalt mugav. Ja kuigi söödud toidu väljutamise avaus jääb vaid umbkaudu paarkümmend sentimeetrit asfaldi pinnast kõrgemale, siis nähtavus on juhi kohalt väga hea. Madal katusejoon ei piira isegi fooritulesid, mis näiteks XK8 katuse all jäävad juba peitu.

Gaasipedaal reageerib väga järsult ning kui sellele kogemata liiga palju survet avaldada, kipub Corvette kohe saba liputama. Veojõukontroll aitab küll autot otse hoida, kuid kui oled selle välja lülitanud, siis lambipostide maha niitmine pole just eriliselt suur väljakutse. Kusjuures just pöörete madalam ots tundub olema kõige jõulisem. Rool on muidugi suhteliselt raske, tuim ning ei tundu paraku kõige täpsem.

Madal raskuskese ning esiteljest tahapoole jääv pirakas V8 mootor lubaks justkui väga head kaalujaotust ning juhitavust. Jah,  võrreldes enamuse tolle ajastu ameeriklastega on ta ikka väga sportlik ning saab kurvidega hästi hakkama. Aga eemaldatav targa katuse võtab autolt jäikuse ning kere väändumist on korralikult tunda. Seda ei suuda liiga hästi kompenseerida ka väga kõrged lävepakud.

Kõrged lävepakud ja tagumik 20 sentimeetrit teepinnast…

Ehk otsesuunas on Corvette ülimalt jäik ning raputab jõhkralt ka pisematel teekonarlustel, kuid külgsuunas kipub ta pisut süldiks jääma. Täpselt risti vastupidi sellele, mida ühelt sportautolt ootaks. Ja kuna ta on jõhkralt madal, siis tuleb pingsalt jälgida teekatet – pikirööpad, kaevuluugid, lamavad politseinikud – kõik on sinu vaenlased. Väike tähelepanematus ning põhi käib raksaki vastu.

Kuigi nagu virisemist oleks üksjagu, siis päriselt sõita oli temaga ülimalt äge. Iga kord oli selline tunne, nagu oleksid filmis. Alati oli naeratus näol ning emotsioonid laes (välja arvatud, kui jälle kusagil põhi vastu käis). Igapäevaselt ei viitsiks ilmselt C4’ga kulgeda, kuid paar korda nädalas tiir teha on äärmiselt lõbus.

Müügiks läikesse


Peab tunnistama, et seekord ma ise auto viimistluseni ei jõudnudki. Ja kui Kaspar oma meeskonnaga Papa’s Auto Detailing And Valeting’ust abikätt pakkus, siis ei saanud ju kuidagi võimalust kasutamata jätta. Tahaks ju korra kõrvalt näha, kuidas profid asja teevad ning milline see lõpptulemus võiks välja näha.

Istmed ja plastikud saadi ikka kenasti värskeks

Auto sai eelnevalt korraliku leotuse ja pigieemalduse. Sellele järgnes aktiivvahuga pesu ning otsa veel põhjalik shampoonipesu. Kõik liistud, paneelide vahed ja muud elemendid käidi piinliku põhjalikkusega Sonax’i puhastusvahendiga üle. Tolm, tõrv, sammal ja muu mustus oli kadunud. Isegi rattakoopad löödi läikima, rääkimata mootoriruumist. Nii põhjalikult poleks ma vist ealeski ise viitsinud asja ette võtta.

Kuigi nii pigi- kui ka põhjalik välipesu oli tehtud, käidi kogu auto pind veel hoolega saviga üle, et saaks viimasedki mustusekübemed kätte. Seejärel kerge poleer ning läigestamine ja kõige tipuks läks Meguiar’s Carnauba vaha talle selga. Veljed, väljalaskesüsteem ning kroompinnad käidi samuti Sonax’i pastaga üle.

Isegi rattakoopad sai ilusaks! Veidikene overkill aga samas garaaži paigutamiseks väga hea

Salong käidi alustuseks põhjalikult tolmuimejaga üle. Sellele järgnes märgpesu ning naha süvapuhastus Meguiar’s toodetega. Sinna siis veel kreem ja kaitsevahend peale. Plastikpinnad said samuti uv-kindla kaitsekihi. Ikka rets ettevõtmine. Ise ausalt öeldes nii põhjalikult ei jaksaks ja ilmselt ka ei viitsiks. Aga tulemus oli igat töötundi väärt – auto säras nagu oleks just äsja tehasest välja veerenud.

Isegi tagaluugi tihendite vahelt kadus mustus ja sammal

Igatahes suur kummardus minu poolt Papa’s Detailing’u tiimile – tegite ühest ilusast autost tõelise maasika. Segased tüübid, aga heas mõttes. Ühtpidi oli seda raskem Corvette’i uuele omanikule üle anda, teistpidi ei pidanud häbenema ühegi määrdunud pinna pärast (sest neid enam polnud).

Kõik on niiiii puhas!

Kokkuvõte

Loomulikult on tegemist täiesti jabura ja ebapraktilise autoga. Aga kõik see mind tema juures suuresti ka võlus. Nautisin kõiki neid üheskoos veedetud päevi ning läbitud kilomeetreid. Ja no see disain on lihtsalt võrratu! Nii väljast, kui ka seest. See muidugi läheb sinna „maitse asi“ kategooriasse, kuid mulle ta maises jube hästi.

Teine vahva aspekt oli Corvette’ga kaasnev tähelepanu – isegi pensionieas daamid ei pidanud paljuks pead järgi keerata, rääkimata autoentusiastidest ning väikestest poistest, kes ei suutnud oma emotsioone ainult endale jätta. Kuidagi äge oli temaga ringi kruiisida. Ainuke probleem seisnes selles, et kui sulle tulesid vilgutati, siis oli raske aru saada, kas kusagil mõõdeti kiirust või meeldis vastutulijale see vaatepilt.

Kui tegin viimase sõidu enne uuele omanikule üle andmist, siis tundus Corvette kuidagi justkui võõras. Nagu polnud enam minu auto. Ja noh, eks ta siis paberite järgi enam polnudki. Kurb oli lahku minna. Ainsana lohutas teadmine, et ta läheb hea omaniku kätte, kes oskab temast lugu pidada ning tõenäoliselt kannab ka korralikult hoolt selle punase kreveti eest. Küll me veel kohtume!

Sama kiiresti, kui Corvette müüdud sai, tekkis ka hoovi peale järgmine auto. Kuniks vastavat postitust pole jõudnud kirjutada, siis vihje saab kätte siit videolõigust:


100autot Facebook



5 kommentaari

  • mulinroos

    • 21. juuni 2021, 11:48
    • Vasta

    See oli võimas sõnum, et keegi peab minema ja see pole dzääääg (Jeremy Clarkson). Kindlasti oli see autoka lahedam sõita kui tänaste isepidurdavade, tuimade elektriliste roolivõimenditeka Hot Wheelsideka.
    Hulluselt on XK8 kindlalt üle, temaga sõites pead alati üllatusteks valmis olema, kuigi arvad juba et tunned teda hästi. Täna möödasõidu ajal, kiirusel 130+ vaikis Hi-fii mängia ja kostis kolm valju piuksu. Vaatan armatuuri ja uusi plinkivaid tulesid ega kirju pole näha, õlisurve ok, temp. ok.. Ja siis sain korralikult naerda, makil ( originaal muidugi ) kiri Tape clean. Mööda sõidu ajal otsustas Dzääg edastada mulle oma soovi et ma puhastaksin makki helipea. Pole kuulnud et mõni teine autotootja oleks viitsinud kirjutada programmi juppi mustunud helipeajaoks. Võrratu, sellised nipid tekitavad austust/armastust tema vastu.
    Ainult kõige julgem mees suudab uhkus tundega vahetada Corvetti Fiati vastu-RESPECT.
    Kuldvillaku viimane küsimus oli millist automarki peavad amid silmas kui ütlevad lause-
    Fixit again Tony, ja õige vastus on……..

  • R

    • 22. juuni 2021, 12:05
    • Vasta

    Eelmise kommentaari jätkuks Kas loobusid Corvettist, sest see osteti kiiremini ära, või XK ongi ägedam? 🙂
    Või keegi ei taha XK-d osta? 🙂
    Siin hiljuti just räägiti 10+ aastat müügis olnud autodest. 🙂

    • 100autot

      • 22. juuni 2021, 12:16
      • Vasta

      XK8 müügile on naine ammu juba veto peale pannud 😀
      Eks tal on lisaks enda jaoks ka sentimentaalne väärtus.

      Müüa on XK-d ilmselt keerulisem (pole muidugi veel proovinud).
      Corvette on ägedam auto kindlasti, aga XK on igapäevaselt koos elamiseks jällegi oluliselt mõnusam (mugavam).

  • Imre

    • 22. juuni 2021, 06:57
    • Vasta

    Käigukangi neljas asend P poolt lugedes pole mitte D, vaid OD – overdrive, kiirkäik. Seda lülitades peaks juhti läbistama magus õnnevärin, et nüüd on tema masina kasutuses eriti kiire ülekandega neljas käik, millega küll tippvõimsuse pöörded ületatakse ilma tippkiiruseni jõudmata, aga väheneb kütusekulu ja müra. Üheksakümnendate saabudes oli see kõva sõna. Vanemad kolmekäigulised kastid sellist blingi ei pakkunud ja nende käitumist jäljendab järgmine, vana hea tuttav D asend.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.