Buick Riviera VIII – V6 ja SuperCharger

#29 : Buick Riviera 3.8 SuperCharged 1995a

Kui sul parasjagu pole raha või lihtsalt ei taha ühtegi autot osta, siis on igasugu huvitavaid eksemplare alati müügis sama palju, kui nõgeseid sõnnikuhunniku otsas. Aga kui järsku tekib idee, et vot just nüüd peaks uue aparaadi soetama, siis viliseb auto24 tutvumisportaalis tuul. Midagi nagu müüakse ka, aga no silma ei jää kohe mitte miskit.

Kuigi Fiat Barchetta oli veel müümata, siis pidin kindlasti selle kõrvale veel midagi uut ja huvitavat leidma. Valikut kitsendab omakorda ka see, et pigem prooviks erinevaid marke läbi, mida minu nimekirjas pole veel esinenud. Ei viitsi ju väga ennast korrata ja ilmselt pole ka põnev lugeda järjest kolme-kümne-kolmest Mersust…

Ometigi suutsin välja filtreerida viis erinevat eksemplari – kolm ameeriklast, ühe jaapani püssi ja viiendat enam ei mäletagi. Aga ju ta midagi huvitavat ikkagi oli. Seekord oli plaan konkreetne ja kindel – käin vaatan kõik välja valitud autod üle ning seejärel otsustan, milline neist saab minuga koju kaasa tulla.

Läks nagu alati

Mis mind müügikuulutustes olevaid mobiiltelefonide kontakte läbi helistades närvi ajab, on see, et inimesed ei võta kohe telefoni vastu. Mõni ikka vastab kõnele, aga mõni helistab alles mitu tundi hiljem tagasi. Ma olen ju see veidrik, et kui mõte tekib, siis on KOHE ja NÜÜD vaja!!! Aga siiski õnnestus kõigi müüjatega loetud tundide jooksul kontakt saavutada.

Ühte saaks näha alles nädalavahetusel. Aga oli ju esmaspäev. Nagu terve nädala ootan ja praen siis või? Järgmist saaks paari päeva pärast kaema minna, siis mingit päev hiljem ja üllatusena ühte isegi kohe samal päeval mõne tunni jooksul. No alustame siis sellest. Ja vaatame kindlasti ka need teised üle. Kiiret ju kuhugi pole, kuna Fiatiga saab ju enivei veel kärutada.

Lohisevast sissejuhatusest võib vast siiski aimata, et see auto, mida sai peaaegu kohe vaatama minna, oligi Buick Riviera. Jõudsin ma ju küll neid teisi vaatama… No ei ole lihtsalt seda kannatust või siis osutus antud eksemplar tõesti nii heaks?

Esimene pilk

Pisut ikka andis seda aparaati üles leida, kuna juhendid ei olnud just kõige täpsemad – kusagil ladude vahel, suure korstna juurest sõida pisut edasi. Mõne aja pärast jäi õnneks see Riviera lõpuks silma. Esimene emotsioon aga polnud just säravamate seast – auto nägi justkui pisut väsinud välja. Tolmune ja värki. Kas järjekordne ront?

Ilmselgelt polnud ta viimaste aastate jooksul eriti kilomeetreid kogunud. Aga omanik oli otsustanud ta uuesti liiklusesse aidata ning oli sinna üksjagu investeerinud. Vahetatud oli kogu pidurisüsteem, radiaator, taastatud genekas, rihmad vahetatud jne. Eriti paljulubav polnud ka boosteri abiga käivitumine, kuigi autol pidavat täiesti uus aku peal olema. On lihtsalt seisnud pikemalt ja tühjaks saanud…

Aga kui ma juba tulin seda Buick’i kaema, siis proovisõidu võiks ju ikkagi teha. Ehk summutab see viimasedki ostu mõtted. Kõht oli igatahes kuhjaga eelarvamusi täis. Kuid seda üllatavam oli see, kuidas Riviera mööda tänavaid ringi kulges – ülimalt sujuv käiguvahetus ja mootori töö, pehmed ja mugavad istmed ning igasugused naginad-kolinad puudusid nii sildadest kui ka salongist. Vau!

Sinna ta siiski jäi

On mul siis teda vaja või mitte? Pisut jutustasime veel müüjaga ning ta jagas üsnagi detailselt infot selle auto seisukorrast ning tehtud töödest. Mingil hetkel muutus hind aga piisavalt ahvatlevaks ja ostmata ei saanud enam jätta. Ainuke mure oli selles, et auto uuesti käima ei läinud, kuigi aku pidavat täiest uus olema. Rahad igatahes liikusid ühelt kontolt teisele ning omanikuvahetus sai ära vormistatud. Riviera aga jäi sinna. Akut laadima.

Kohe hetkel ei meenugi, et oleksin varem ostnud mõne auto ja siis selle sinna samma maha jätnud. Justkui oleks mul nüüd uus aparaat aga samas nagu ei ole ka? Üsna veider tunne igatahes. Isegi kui see aku laadimine ei aita, siis vähemalt on mul kodus üks värske kohe riiulist võtta. Ja kas öösel tuleb uni rahulik või mitte?

Plaks ja käib

Järgmisel päeval võtsin takso ning suundusin oma uuele ostule järele. Hämmastav tegelikult, kui tihti mul on tarvis taksoteenuseid kasutada, kuigi endal on mitu autot… Ja taksot on enamasti just vaja mõnele autole järgi minemiseks (enamasti remonditöökotta). Õnneks oli Riviera kenasti alles ning omanik ka kohal. Ja mis veel parem, ta läks isegi korralikult käima!

Olemas! Minu esimene Buick. Kuigi autol on vanust turjal üksjagu palju, siis sõita oli temaga hämmastavalt mõnus. Midagi väga teistsugust, kui olin harjunud. Sujuv ja pehme. Kuigi kilovatte tehnilises passis on üksjagu, siis erilist teravust muidugi rooli taga ei tunneta. 3.8 liitrine ülelaetud V6 ei tee küll sellist mõnusat ameerikalikku podinat, aga see SuperCharger’i vilin suudab seda jällegi pisut tagasi teha.

Tegelikult olid ootused auto kohta küllaltki madalad ning eks selle võrra suutis ta mind positiivselt üllatada. Tegelikult on ka paganama mõnus temaga sõita – ratastel tugitool. Kurvilisele teele muidugi Rivieraga asja pole, sest talle meeldib pigem vaid sirgelt sõita. Rool on ülimalt kerge ning igasugune tagasiside teega praktiliselt puudub. Samuti puuduvad korralikud külgtoed esiistmetel, seega järsema pöörde peale libised ühe istme pealt teisele… Aga otse on mõnus.

Seisukord?

Kui sul vaatab passis vastu sünniaasta 1995, siis oled pigem noor ning kogu elu on veel alles ees. Aga auto puhul… Enamus sõpru, kellega koos liinilt maha veeresid, on omadega juba ammu otsa saanud ning lõpetanud kas romulas või vanaraua hunnikus. Ja need, kes järgi on jäänud, on enamasti ka üsna armetus seisus (kui mõned üksikud eksemplarid välja arvata).

Ega see Buick Riviera ka enam nii särav välja ei näe, kui kümmekond aastat tagasi ning selle ajaga on nii mõnigi hall juus ja korts tekkinud. Ilmselt on ka kosilaste ring jäänud tänaseks üsna õhukeseks – kes seda vanamutti enam ikka tahab, eksole? Või veidi meiki peale, määrid ennast Fastum-geeliga kokku ja diskole lantima? Krapsakust ju tegelikult veel jätkub.

Kerelt iluvigu leiab, aga roostet mitte. Seeliku alla pole veel jõudnud piiluda, seega täpselt ei tea, mis seisukorras põhi on. Salongis on enamus nupud kenasti alles, kui kõrvalistme liigutamise oma välja arvata. Ka on istmetel pisut kulumise märke, kuid samas midagi katki ei ole. Ka polstrid istuvad uste küljes korralikult ning armatuur on terve.

Süda tiksub väga kenasti, kompressor paistab täie tervise juures olema ning käigukast vahetab käike oma vanuse kohta hämmastavalt sujuvalt. Katuseluuki ei julge loomulikult igaks juhuks näppida, äkki ei lähe pärast kinni tagasi. Kõrvalistuja aken ei taha ka liikuda ning ilmselt peaks alustama kaitsmete üle käimisest. Juhipoolne küljepeegli klaas on pisut väsinud olemisega ning tahaks kindlasti välja vahetamist. Midagi nipet-näpet leiaks tõenäoliselt veel.

Mis siis nüüd plaanid selle autoga?

No alustuseks tahaks pisut rohkem temaga ringi sõita, et saaks auto olemusest paremini aimu. Ja siis need pisivead korda nokitseda. Ja siis veel sõita, sest ta on mugav, ei tüüta ega väsita. Hetkel on isegi pisike dilemma, kas jätta ta hoopis endale talveautoks… Mootor läheb ju kiiresti soojaks ning ilmselt see kajastuks suure külmaga ka salongis. Ja esivedu ei jätaks vast hangedesse ka kinni.

Aga esmajoones peaks otsima talle alla vähe korralikumad suverehvid. Praegused lamellid on oma elu ilmselgelt ära elanud. Kuigi mustrit nagu jagub, siis praod turvises pole just hea märk. Loomulikult tahaks näha ka vanaproua seeliku alla, et aru saada, mis elu seal valitseb. Seega võiks lähiajal üritada tõstuki peale minna ning lasta spetsialistil asi üle vaadata.

Tegelikult on ta ju äge auto. Välimuse osas on vastakaid arvamusi palju – mõni peab väga ägedaks, aga suurem osa seltskonnast pole just sellest disainist vaimustuses. Mulle ta siiski meeldib. Eriti see tagumik!

---

100autot FB lehekülg