#29 Buick Riviera '95 september 9, 2021 Lisa kommentaar
#29 Buick Riviera Supercharged 1995

#29 : Buick Riviera 3.8 SuperCharged 1995a

Kui nüüd uskuda jumala eksistenssi, siis paneb teinekord mõtlema, miks ta nii sadistlik on ja naudib inimeste kannatamist. Ta annab sulle midagi ägedat, aga samas loob sinna juurde midagi, mis sind häirib või piinlema paneb. No näiteks ta teeb väga ägeda sportauto, genereerib sinna juurde väga ägedad ja kurvilised teed ning et sa kõike seda mitte mingil juhul nautida ei saaks, tekitab kiirusepiirangud… ja mopeedautod.

Ja vot just neist viimastest asjadest ma tegelikult aru ei saa. Usud sa jumalat või mitte, aga ühes saab kindel olla – see saatana sigitis oleks võinud loomata jääda. Sest kellele selline toode on tegelikult tehtud ja suunatud? Vanamehele, kes on juba ühest silmast pime ning ei suuda meenutada, kus linnas ta elab, rääkimata sellest, et perearst on juba aastate eest tervisetõendile märkinud: „Liiklusesse kõlbmatu“. Või siis naabri Valdurile, kes alla 3.8 promilli veres naljalt liikvele ei lähe? Aga äkki just 16 saanud noormehele, kellel pole kõige vähematki aimdust liikluseeskirjadest, ega plaani ka neid endale selgeks teha?

Kuid kõik on okei ja kogu eelkirjeldatud kaader võib vabalt Tallinn-Tartu maanteel sellise sigitisega minna anda. Peaasi, et üle viiekümne ei lase… „Mopeedauto  – liiklusvahend Teile, kes Te mingil kindlal põhjusel ei tohiks üldsegi liikluses osaleda. Vaid 2990,- ja mine ole ohtlik nii iseendale, kui ka teistele!“. Kurat, see oleks hea slõugan ühele mopeedautosid müüvale ettevõttele. Aga tegelikult ei tahtnud ma ju sellest rääkida. Kuidas läks siis Buick Riviera ostujärgne kontroll?

Halb või väga halb?

Veits nagu tahaks teada? Aga enne vaataks korra otsa, mis aparaat see üldse selline on. Vähemalt ameeriklased ise peavad Buick’i luksusbrändiks, mis maandub kohe Cadillac’i seljataha. Eurooplase jaoks tundub ta vast paraja oopelina, mis toodab veidra disainiga autosid. Varustust on loomulikult alati rikkalikult nagu sellise klassi kärudelt ootaks. Muuseas, Buick’il oli oma versioon ka kurikuulsast Pontiac Aztek’ist. No vot, guugelda ja vaata järele, kui ei usu.

Pontiac Aztek’i poolvend ehk Buick Rendezvous. Kaunis! (pilt rotitud wikipediast)

Rivierat toodeti kokku kaheksa põlvkonda aastast 1963 kuni aastani 1999. Esimesed neli põlvkonda nägid ikka väga ägedad välja. Viies oli ka enamvähem okei. Kuues peaaegu samasugune nagu viies. Seitsmes paraku juba selline natukene „näh“ ning viimast – kaheksandat – näete siin blogis juba ise. Mulle ta oma veidra disainiga isegi meeldib.

Viimase Riviera mootorite valik oli meeletu ning võis tehasest autot tellides pildi tõesti kirjuks võtta. Valikus oli 3.8 liitrine vabalthingav V6 153 kW ning 3.8 liitrine ülelaadimisega V6 oma 168 kilovatiga ja rohkem nagu midagi polnudki. Oot! Supercharger andis ainult 15 kW juurde?  Aga selle eest juba kaks aastat peale tootmise algust kruviti ülelaadimisega mootorile 11 pöörast kilovatti otsa.

Hämmastav, millist võimsust üle lombi suudeti välja võluda! Kiirendus oli täiesti ulmeline – nullist sajani käis napilt üle seitsme sekundi. Too mõni näide, kus sama töömahu ja ülelaadimise või turbo abil mõni eurooplane oleks sellist kiirust näidata suutnud, rääkimata jaapanlastest. Noh, pea tühi? Mul ka, sest kell on kaks öösel ja tahaks veits juba magada.

Kuidas siis ikkagi läks?

Feliksi juurde ostujärgsesse kontrolli minek tekitab alati kahetisi tundeid. Kas saad kinnitust, et oled turu pealt tõesti väga hea eksemplari üles leidnud või siis variant B ja terveks päevaks on tuju s*tt. Siinkohal tuletaks internetist veidrate blogide lugejatele meelde, et ostujärgne kontroll ei ole okei ning auto tuleks ikka põhjalikult üle vaadata enne ostmist. Paraku nii ei ole jällegi üldse põnev.

Bling-bling kroomveljed

Kui väliselt justkui autol igasugune rooste puudub ning värvkatet kaunistavad vaid mõningad sõjaarmid kriimude, mõne üksiku pisikese mõlgi ja paari tüki puuduva laki näol, siis põhjaalune pilt enam päris nii roosiline polnud. Küljekarbid on paraku siiski pisut pehmed ning tahaks tegelikult pisut keevitamist saada.

Samuti pole tagaamordid enam kõige värskemad ja nooruslikumad ning boonuseks on mõlemal tagumisel vedrul alumine ring ära murdunud. Parem sisemine rooliots tahaks tegelikult vahetust ning esimesed õõtsa puksid näitavad väsimuse märke.

Antenn on piisavalt pikk, et võiks mööda trolli liine sõita. Elektrikaks ümber ehitada?

Mõningaid lekked on loomulikult ka. Nimelt immitseb klapikambri kaane vahelt kergelt õli. Pole küll suurem draama, kuid siiski. Aga võrreldes kliimasüsteemi susinaga, kui vastav seade sai külge ühendatud, on see õlileke ikkagi üsnagi tühine.

Vähe draamat või palju draamat?

Arvestades aga auto vanust ning vaid paarituhandest hinnasilti, on kogu see nimekiri endiselt üllatavalt õhuke. Okei, kui pisut hoolsamalt otsida, siis kindlasti leiaks veel midagi. Kuid ükski neist leitud hädadest ei takista mugavat sõitmist ega pole liiklusohtlikud. Seega, letsgo Riviera!

Seest nagu kosmoselaev. Väga cool disain!

Tegelikult peaks ta juba ammu müügis olema, sest kuu aega omanikupõlve sai mingi hetk täis ja lisaks sellele on uus silmarõõm ka juba ammu hoovis. Või noh, mitte hoovis vaid kusagil linna peal tasuta parkimise alas, sest tänu erimeelsustele naabritega ma oma hoovi autodega ei pääse ning parkimiskohad seisavad tühjana.

Paraku tuleb tõdeda, et liigselt aega mul temaga tegelemiseks ei jätkunudki. No lihtsalt ei olnudki üldse aega – suvi ja värki ning liiga palju üritusi ning toimetusi. Siiski-siiski, ühel päeval tõin ehituspoest 19 liitrit valget värvi ning vahetasin selle suverehvide vastu. Koos paigaldusega! Partertehingud pole veel maailmast kuhugi kadunud. Lähipäevil peaks veel nõrgaks jäänud aku ära vahetama ning saab müütamisega peale hakata.


100auto sotsiaalmeedia kanalisse jõuab igasugu muud sodi ka, mis blogisse ära ei mahu. Tasub võibolla jälgida pisut?



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.