#32 Pontiac Firebird '93 november 25, 2021 Lisa kommentaar
#32 Pontiac Firebird

#32 : Pontiac Firebird 3.4 V6 1993a

Olete näinud vaatepilti, kus ajud on mööda auto pagasiruumi laiali? Minu Firebirdis see nii aga just oligi. Õnneks küll mitte bioloogilist tüüpi ajud vaid hoopis elektroonilised käkerdised. Nimelt ei toiminud autol ostes külmkäivitus ega ei hoidnud ta ka tühikäigu pöördeid piisavalt kõrgel.

See siis tähendas, et käivitades pidi gaasipedaali poole peale vajutama ning siis mõnda aega veel pöördeid hoidma. Lisaks olid tühikäigu pöörded nii madalad, mis pani kogu auto värisema ja plärisema. Sõita ju sai, aga mis sõit see selline oli? Ilmselgelt oli vaja midagi ette võtta.

Pagasiruumis vedelevad ajud aga pidavat eelneva omaniku sõnul kõik vigased olema. Need olid tellitud ameerikamaalt (odavalt) ning mõnda aega isegi toimisid ja siis jälle enam ei toiminud. Aga kes ja kus suudaks mitmest ajust ühe töötava viguri kokku keeta? Alustuseks tegin kõne Linnahalli juures toimetavale elektrik Tõnule…

Kinni ja lahti nupust!

Kuigi Tõnu on igati äss autoelektrik, siis ajukirurgia pole paraku päris tema teema. Aga kuna me juba parasjagu telefonitsi vestlesime, siis uurisin, kas ta saaks ühe teise häiriva faktori ära likvideerida. Nimelt käisid Pontu uksed lukku ja lukust lahti võtmest. Mõnus retro värk, kuid minu jaoks pisut tüütu.

Seega otsustasin, et tuleb minna uuenduste teed ning autot peaks saama avada puldist! Kujutate ette, tänapäeval on see võimalik! Hämmastav, kuhu see maailm liigub. Minu õnneks oli Tõnul kogu vajalik kraam olemas ning ka vastavad oskused ette näidata. Minu põhiliseks kriteeriumiks oli, et pult ei tohiks olla suur ja värviline ning auto ei piiksuks ega häälitseks veidralt nupuvajutuste peale.

Mõne tunniga oli tuleviku imevidin paigaldatud ja päriselt käisidki uksed nii lukku kui ka lahti nupust. Kujutate ette, et võibolla juba paarikümne aasta pärast käib see kõigil tehasest välja veerevatel autodel nii! Fantastiline lahendus! Aga mis selle ajuga siis edasi saab? Õnneks teadis Tõnu ühte osavate kätega meistrimeest, kes võiks mind selles hädas aidata. Iseasi, kas tal on aega ja viitsimist sellise vana käkiga mässata.

Garage33 ja Alar

Minu üllatuseks osutus selleks salapäraseks meistrimeheks Garage33’s toimetav Alar. Ja isegi suurem üllatus oli see, et ta nõustus mu pisut väsinud olemisega vanuri aju kallale minema. Endale tundus see veidi kentsakas – minna nii peenesse ja uhkesse kohta päevinäinud Pontiac Firebird’iga. Tegelikult isegi rohkem huvitas, kas meie vabariigis on tõepoolest olemas keegi, kes suudaks mitmest vanast pooleldi toimivast ajust ühe toimiva asja kokku keeta.

Igatahes kui ma oma tulilinnuga sinna kohale jõudsin, siis oli mul juba suhteliselt suva, kas selle auto saab normaalselt toimima või mitte. See garaaž on lihtsalt ühe korraliku autop*de meka – suur, avar, ülimalt puhas ning mis peamine – täis väga ägedaid sõidukeid, mis on kurja külma ning soola eest talveks peitu tulnud. Sinna võiks lausa terveks päevaks vahtima ja imetlema jäädagi.

Alar ise osutus samuti äärmiselt meeldivaks tüübiks ning oskas iga talvituma tulnud auto kohta mõne väga põneva loo rääkida. Käin-viin-kiirelt-auto-ära-ja-minekut plaanist ei saanud asja ning jäin sinna vist suisa paariks tunniks. Kui varasemalt polnud mul unistuste garaaži, siis nüüd oli see olemas.

Läheb kirurgiaks?

Sain kohapeal väga põneva loengu, kuidas külmkäivitus erinevatel autodel toimib ning milliseid lahendusi saaks ka Firebird’ile vajadusel ehitada (kui ajudest asja ei saa). Aga põhiliseks soovituseks oli siiski tellida VIN’i järgi korralikult taastatud uus juhtmoodul. Kuna mõlemal oli suur huvi näha, kas vanadest ajudest saaks tegelikult kokku kombineerimise teel asja, siis otsustasime minna kohapealse remontimise teed.

Mõned päevad pusimist ning sain telefonikõne, et võib autole järgi minna. Alar vahetas mõned läbikärsanud kivid ajus ära ja asi toimis. Selleks pidi ta muidugi tollimõõdus tööriistu juurde soetama, et seal üldse midagi teha õnnestus.

Ja tõepoolest – autot sai nüüd käivitada ilma gaasipedaali sõtkumata – keera aga võtit ja Firebird läheb kenasti käima ning jääbki käima. Täielik maagia! Lisaks suutis ka remonditud aju tühikäigupöördeid õigel kõrgusel hoida, tänu millele oli kogu müra, vibratsioon ja plärin kadunud. Mõni mees lihtsalt ongi kuldsete kätega.

Pontiac Firebird ja bemmimehed

Nüüd oli mul kaks täiesti toimivat Pontiac’i. Aga kui sul on midagi nii head, siis hakkavad loomulikult teised selle peale hammast ihuma. Nii ka läks. Alustuseks sain kõne ühelt sõbralt, kes oli oma suure ja uhke seitsmenda seeria Bemari maha müünud ning nüüd oli vaja nädalaks asendusautot. Kuna ma aga kade poiss pole, siis lubasin lahkelt oma edevat autoparki kasutada.

Et oskaks tulevikus head asja hinnata, tuleb vahelduseks proovida midagi natuke vähem head. Alustuseks andsin talle mõneks päevaks Pontiac Aztek’i nautimiseks. Kuigi härra oli harjunud uuemate ja edevamate autodega, siis Aztek talle meeldis. Seda muidugi eelkõige selle aparaadiga kaasneva möllu ja tähelepanu tõttu. Huumorit olevat päris palju saanud.

Järgmiseks oli aeg Pontiac Firebird järgi proovida. Gabariidi tunnetus olevat keeruline olnud, kuid seda kompenseeris mõnus ameerikamaine urin, mis kapoti alt ja väljalaskesüsteemist tuli. Nädal hiljem soetas ta aga järgmise seitsmenda seeria (uuema ja uhkema) ning Pontud olid kodus tagasi.

Mõned päevad hiljem aga läks järgmisel sõbral moodne Bemm katki ning uuris samuti asendusauto võimalust, kuniks baierlane korda tehakse. Kumb Pontiac siis seekord välja jagada? Valituks osutus Firebird, kuid tagasiside nii roosiline seekord polnud – ebamäärane juhitavus, arusaamatu gabariiditunnetus ning mis peamine, ta enda auto pidavat tunduma kohe väga-väga hea peale minu autoga sõitmist… No mida?

Edasised plaanid?

No juba isegi liiga kauaks on see Pontiac Firebird mu kätte jäänud. Seega oleks aeg edasi liikuda. Aga pilte oleks vaja müügikuulutuse jaoks. Täpselt sobival hetkel kirjutas mulle üks noor autofotograaf – Daaniel Roos – et ta pildistaks hea meelega mõne mu veidriku üles. Kuna ta käekiri tundus mulle fantastiliselt sobivat, siis ei saanud sellisest pakkumisest kuidagi ära öelda. Ka selles postituses on valdavalt tema tehtud pildid, mille vahele on ära eksinud paar mu enda hägust telefoniklõpsu.

Kuna ajaga on taaskord jubedalt kitsas käes, siis rohkem remontida, ehitada ega kaunistada ilmselt Firebird’i ei jõua. Küll aga tahaks talverehvid juba lähiajal alla kruvida. Proovisin siin esimese lumega pisut sõita ka ning see oli küllaltki lõbus – taga kulunud lamellid ning ees suvekad – auto edasi liigub, aga lume peal ei taha millegipärast üldse minna sinna suunas, kuhu rooli keerad. Täiesti arusaamatu jama.

Igatahes vorpisin müügikuulutuse valmis. Pildid tulid Daanieli poolt, kes need ka väga kärmelt ära töötles. Kuna minul oli aega jube vähe, siis pidi ta suutma küllaltki lühikese ajaga paar edevamat klõpsu kätte saada. Minu arvates sai ta sellega väga hästi hakkama, seega kes tahab autost head pilti, võtke julgelt temaga ühendust. Müügikuulutus ise tuli seekord selline:

https://www.auto24.ee/kasutatud/auto.php?id=3614862

Kes soovib talveks kangesti tagaveolist lustikummutit, siis võib vabalt autot kaema tulla või pakkuda vastu mõnda põnevat vahetust. Ambitsioonika plaanina tahaks selle aasta numbri sees veel ühte-kahte uut/vana autot omada…


Ahjaa, vahepeal käisin ühe 100x kallima aparaadiga ringi hullamas. Lähemalt saab piiluda 100auto FB lehelt.

#bentleycontinentalgtspeed #masinawärk #100autot



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga